Tark Hans

Allikas: Vikipeedia
Tark Hans etendusel.

Tark Hans (ingl. keeles Clever Hans; saksa keeles der Kluge Hans) oli Wilhelm von Osteni hobune, kellega ta demonstreeris arvutustrikke.

Hans oskas väidetavalt liita, lahutada, korrutada, jagada, tegeleda murdudega, kellaaega öelda, kalendrit lugeda, eristada muusikalisi helisid ning lugeda ja mõista saksa keelt. von Osteni küsimusele vastas Hans kabjaga vastu maad koputades.

Psühholoog Oskar Pfungst tõestas 1907. aastal, et tegu on trikiga, mitte hobuse arvutusoskusega. Nimelt leidis Pfungst, et hobune reageeris inimese mittetahtlikele vihjetele inimtreeneri kehakeeles. Treener ise ei olnud teadlik, et ta loomale selliseid vihjeid andis.[1] Pfungsti uurimuse auks pandi sellele nähtusele nimeks Targa Hansu efekt ning see on jätkuvalt oluline teadmine vaatleja-ootuste efektis ning loomade kognitsiooni uurimises.

Hansu uuris ka kuulus Saksamaa filosoof ja psühholoog Carl Stumpf.

Pärast von Osteni surma 1909. aastal oli Hans mitmete omanike käes. Pärast 1916. aastat puuduvad Hansu kohta igasugused andmed ning tema edasine saatus on teadmata.

Uurimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suure avaliku huvi tõttu Targa hansu vastu, pandi kokku uurimisgrupp, tegemaks kindlaks, kas von Osteni väited vastavad tõele. Carl Stumpf pani kokku 13-liikmelise spetsialistide rühma, kuhu kuulus veterinaar, tsirkuse juht, ratsaväe ohvitser, mitu kooliõpetajat ning Berliini loomaaia direktor ning mida tunti Hansu Komisjoni nime all. Septembris 1904 leidis komisjon, et Hansu esinemisel ei kasutata trikke.

Komisjon saatis oma tulemused Oskar Pfungstile, kes testis väidete tõesust neljal viisil:

  1. Eraldas hobuse läbiviijast ja publikust, et ta ei saaks neilt vihjeid
  2. Kasutas küsijatena teisi inimesi peale hobuse treeneri
  3. Muutis hobuse nägemisvälja (kas näeb küsijat või mitte) silmaklappide abiga
  4. Varieeris küsijaid, kes teadsid esitatud küsimusele vastust ja neid, kes ei teadnud

Pfungst leidis, et Hans vastas küsimusele õigesti ka siis, kui küsijaks ei olnud tema treener von Osten, välistates sellega mehepoolse teadliku petturluse. Siiski leidis ta, et hobune vastas küsimusele õigesti ainult siis, kui küsija ise teadis õiget vastust ning kui hobune nägi küsijat. Pfungst vaatles, et kui von Osten teadis küsimusele vastust, oli Hansu õigete vastuste protsent 89, aga kui von Osten ei teadnud vastust, siis vastas Hans õigesti ainult 6% küsimustest.

Seejärel pööras Pfungst oma tähelepanu küsija uurimisele. Jälgides küsijat täheldas Pfungst, et kui hobuse koputused lähenesid õigele vastusele, muutusid küsija kehahoiak ja näoilmed sellisel moel, mis näitasid lihaste pinguletõmbumist ning viimase õige koputuse ajal lasi küsija keha uuesti pingest vabaks. Hobuste sotsiaalse suhtlemise süsteem võib põhineda selliste väikeste muutuste märkamisel ning seetõttu suutis Hans küsijapoolseid vihjeid nii kergesti märgata, isegi kui vihjed ei olnud teadvustatud.

Pfungst uuris laboratoorselt ka inimesi, kus ta ise mängis hobuse rolli.

von Osten, kes ei uskunud Pfunksti uurimuse tõepärasusesse, jätkas hoolimata oma väidete ümberlükkamisest Hansuga etenduste andmist üle kogu Saksamaa.

Targa Hansu efekt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oskar Pfungst leidis, et ta ei suuda ise kontrollida Hansule mittetahtlike vihjete andmist. Selle fenomeni teadvustamisel on olnud suur efekt eksperimentide, kus osalisteks on aistimisvõmelised osalejad (sealhulgas ka inimesed), disanidele ja metodoloogiale.

Targa Hansu efekti esinemise oht on üks suur põhjus, miks võrdlevad psühholoogid testivad loomi tavaliselt isoleeritud ruumides, ilma katse läbiviijaga kontakti astumata. See tekitab aga omaette probleeme, sest paljud huvitavad fenomenid loomade kognitsioonis eksisteerivad ainult sotsiaalse konteksti olemasolul ning selleks, et neid fenomene treenida ning demonsteerida, on tarvis luua sotsiaalne suhe treeneri ja looma vahel. Targa Hansu efekti on näiteks uuritud narkokoeradel. California Davise Ülikooli uuringus leiti, et treenerid võivad ülekanda vihjeid koertele, mis viivad valepositiivsete tulemusteni.[2] 2004. aasta uurimuses, kus koer Ricol väideti olevat üle 200 sõnaline sõnavara, välditi treeneri võimalikke emotsionaalseid vastuseid koera tegevusele sellega, et kästi Ricol omanikule tuua mänguasi teisest eraldatud toast, kus loom ei saanud otsimise ajal treenerilt mingit tagasisidet.

Pfungsti katsed inimestega näitasid, et Targa Hansu efekt võib esineda ka inimestega tehtavate katsete puhul. Sel põhjusel ollakse hoolsad ka sellistel uurimisaladel nagu taju, kognitiivne psühholoogia ja sotsiaalpsühholoogia, viies katsed tihtipeale läbi topelt-pimeda katseplaaniga, kus ei eksperimentaator ega ka katseisik ei tea, millise katsetingimuse grupis osaleja on. Teine moodus efekti vältimiseks on kasutada eksperimendi läbiviimiseks arvutit, mis ei saa katses osalejale anda vastustest ja reaktsioonidest sõltuvat tahtmatut tagasisidet.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Clever Hans phenomenon". skepdic. Vaadatud 09.06.2015.
  2. "Clever Hounds" (URL). The Economist. 2011-02-15. Vaadatud 09.06.2015.