Aino Pervik: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
2. rida: 2. rida:


== Elulugu ==
== Elulugu ==
Aino Pervik sündis velskri perre. 1939–46 õppis ta [[Järvakandi]]s algkoolis ja mittetäielikus keskkoolis, seejärel [[Tallinna Õpetajate Seminar]]is ning [[Tallinna Õpetajate Instituut|Tallinna Õpetajate Instituudis]]. 1948–50 õppis Pervik [[Tallinna 7. Keskkool]]is (tollase numeratsiooni järgi Tallinna 8. Keskkool).<ref name="kirjarahvas">H. Rebane; "Eesti kirjarahva leksikon" Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 407–408</ref>
Aino Pervik sündis velskri peres. 1939–1946 õppis ta [[Järvakandi]]s algkoolis ja mittetäielikus keskkoolis, seejärel [[Tallinna Õpetajate Seminar]]is ning [[Tallinna Õpetajate Instituut|Tallinna Õpetajate Instituudis]]. 1948–1950 õppis Pervik [[Tallinna 7. Keskkool]]is (tollase numeratsiooni järgi Tallinna 8. Keskkool).<ref name="kirjarahvas">H. Rebane; "Eesti kirjarahva leksikon" Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 407–408</ref>


Aastail 1950–1955 tudeeris ta [[Tartu Riiklik Ülikool|Tartu Riikliku Ülikooli]] ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas [[soome-ugri keeled|soome-ugri keelte]] erialal.<ref name="EE">Eesti entsüklopeedia, 14. kd, Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 367</ref>
Aastail 1950–1955 tudeeris ta [[Tartu Riiklik Ülikool|Tartu Riikliku Ülikooli]] ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas [[soome-ugri keeled|soome-ugri keelte]] erialal.<ref name="EE">Eesti entsüklopeedia, 14. kd, Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 367</ref>


1955–1960 töötas Pervik [[Eesti Riiklik Kirjastus|Eesti Riiklikus Kirjastuses]] [[lastekirjandus|laste]]- ja noorsookirjanduse toimetajana<ref name="EE" />. 1960–1964 oli ta [[Eesti Televisioon]]is laste- ja noortesaadete toimetaja, seejärel 1967. aastani mittekoosseisuline toimetaja. 1967. aastast on ta vabakutseline kirjanik.<ref name="kirjarahvas" />
1955–1960 töötas Pervik [[Eesti Riiklik Kirjastus|Eesti Riiklikus Kirjastuses]] [[lastekirjandus|laste]]- ja noorsookirjanduse toimetajana<ref name="EE" />. 1960–1964 oli ta [[Eesti Televisioon]]is laste- ja noortesaadete toimetaja, seejärel 1967. aastani mittekoosseisuline toimetaja. 1967. aastast on ta vabakutseline kirjanik.<ref name="kirjarahvas" />


Alates 1974. aastast on Pervik [[Eesti Kirjanike Liit|Eesti Kirjanike Liidu]] liige, 1961. aastast kuulub [[Ajakirjanike Liit]]u.<ref name="kirjarahvas" />
Alates 1974. aastast on Pervik [[Eesti Kirjanike Liit|Eesti Kirjanike Liidu]] liige, 1961. aastast kuulub [[Ajakirjanike Liit]]u.<ref name="kirjarahvas" />
96. rida: 96. rida:
==Viited==
==Viited==
{{viited}}
{{viited}}

==Kirjandus==
* Reet Krusten, "Eesti lastekirjandus" Tartu 1995, lk 211–213


== Välislingid ==
== Välislingid ==
* {{ISIK|6831}}
* {{ISIK|6831}}
* [http://www.elk.ee/?profile=688 Aino Pervik] Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel
* [http://www.elk.ee/?profile=688 Aino Pervik] Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel

==Kirjandus==
* Reet Krusten, "Eesti lastekirjandus" Tartu 1995, lk 211–213


{{JÄRJESTA:Pervik, Aino}}
{{JÄRJESTA:Pervik, Aino}}

Redaktsioon: 8. veebruar 2018, kell 14:10

Aino Pervik (1961. aastast kodanikunimi Aino Raud; sündinud 22. aprillil 1932 Rakveres) on eesti kirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Elulugu

Aino Pervik sündis velskri peres. 1939–1946 õppis ta Järvakandis algkoolis ja mittetäielikus keskkoolis, seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris ning Tallinna Õpetajate Instituudis. 1948–1950 õppis Pervik Tallinna 7. Keskkoolis (tollase numeratsiooni järgi Tallinna 8. Keskkool).[1]

Aastail 1950–1955 tudeeris ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas soome-ugri keelte erialal.[2]

1955–1960 töötas Pervik Eesti Riiklikus Kirjastuses laste- ja noorsookirjanduse toimetajana[2]. 1960–1964 oli ta Eesti Televisioonis laste- ja noortesaadete toimetaja, seejärel 1967. aastani mittekoosseisuline toimetaja. 1967. aastast on ta vabakutseline kirjanik.[1]

Alates 1974. aastast on Pervik Eesti Kirjanike Liidu liige, 1961. aastast kuulub Ajakirjanike Liitu.[1]

Kirjanduslik tegevus

Ehkki tänapäeval on Aino Pervik tuntud eelkõige lastekirjanikuna ning mitmed ta teosed kuuluvad eesti lastekirjanduse klassikasse, on ta avaldanud ka täiskasvanutele mõeldud romaane ja luulet, mis on jätnud kirjanduslukku selge jälje. Nii tõi kirjandusloolane Pärt Lias viieköitelises "Eesti kirjanduse ajaloos" Aino Perviku "Kaetud lauad" (1979) näiteks eesti olmeromaani žanri tuumikust[3], 1979. aasta olmekirjanduse buumi esindajate seas nimetab sama romaani ka kriitik Rein Veidemann.[4] "Eesti entsüklopeedia" kirjeldust mööda on Pervik kirjutanud "elamuslikke, isikupärase kujundikeelega laste- ja noorsooraamatuid, müstilisust sisaldavaid luuletusi ja novelle, tõsieluromaane ning kirjanduskriitikat".[2]

Kirjandusse jõudis Pervik kriitikuna 1950. aastate lõpul, retsensioone on ta pidevalt avaldanud ka hiljem. Samuti on ta kirjutanud artikleid ja ülevaateid lastekirjandusest ning publitsistikat sotsiaalteemadel.[1]

Tunnustused

Isiklikku

Aino Perviku abikaasa oli Eno Raud[2]. Nende lapsed on Rein Raud[2], Piret Raud ja Mihkel Raud.

Bibliograafia

Lasteraamatuid

  • "Kersti sõber Miina" (1961)
  • "Väikesed vigurijutud" (1972)
  • "Arabella, mereröövli tütar" (1982, 2000, 2008)
  • "Sookoll ja sisalik" (1986, 2001)
  • "Keeruline lugu"
  • "Kunksmoor" (1973)
  • "Kunksmoor ja kapten Trumm" (1975)
  • "Kunksmoor" (ja "Kunksmoor ja kapten Trumm") (1986, 2001, 2005, 2011)
  • "Kallis härra Q" (1992, 2004)
  • "Kollane autopõrnikas sõidab ringi" (1999, 2008)
  • "Maailm Karvase ja Sulelisega" (2000)
  • Sari "Paula elu" (2001–2008)
  • "Draakonid võõrsil" (2002)
  • "Mammutilaps ajab tuult taga" (2002)
  • "Paula päästab Kassiopeiat" (2003)
  • "Dixi ja Xixi" (2005)
  • Sari "Tirilinna lood" (2009–2011)
  • "Presidendilood" (2008)
  • "Ühes väikeses veidras linnas" (2009)
  • "Kollasel autopõrnikal läheb hästi" (2009)
  • "Kaarist on kasu" (esmatrükk 1972, kordusrükk 2010)
  • "Kirjatähtede keerukas elu" (2012)
  • "Klabautermanni mure" (2012)
  • "Rändav kassiemme" (2012)
  • "Väike valge pilvelammas, kes läks läbi vikerkaare" (2013)
  • "Jänes keedab suppi" (2013)
  • "Roosaliisa prillid" (2014)
  • "Sinivant läheb lasteaeda" (2014)
  • "Härra Tee ja Proua Kohv" (2014)
  • "Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid" (2015)
  • "Tähenärija ja Kriksadull" (2015)
  • "Hädaoru kuningas" (2016)

Romaanid

  • "Kaetud lauad" (1979)
  • "Kiikujad väravakaartel" (1989)
  • "Üks hele valge tuvi" (1995)

Jutustus

  • "Matlena teekond" (2010)

Novellikogud

  • "Impulss" (1982)
  • "Tulesõitjad" (1988)

Luulekogud

  • "Umimetsades" (1977)
  • "Kiljub ning kumiseb" (1982)
  • "Kellavalaja" (1985)
  • "Puusseastuja" (1991)

Tõlked

Aino Pervik on eesti keelde tõlkinud ungari kirjandust:

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 H. Rebane; "Eesti kirjarahva leksikon" Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 407–408
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Eesti entsüklopeedia, 14. kd, Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 367
  3. "Eesti kirjanduse ajalugu" kd V/2, Tallinn: Eesti Raamat, 1991 lk 145
  4. Rein Veidemann "Olmekirjanduse olemusest, tähendusest ja toimest" – Rmt: "Olla kriitik... Tekste aastaist 1975–1985" Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 108; esmatrükk: Keel ja Kirjandus 3/1980. lk 129–134

Kirjandus

  • Reet Krusten, "Eesti lastekirjandus" Tartu 1995, lk 211–213

Välislingid