Surmanuhtlus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P seadusandlus > õigusaktid
Meetodeid
47. rida: 47. rida:
*[[Vee pähetilgutamine]] (Hiinas)
*[[Vee pähetilgutamine]] (Hiinas)
*[[Surnuks kõditamine]] (Hiinas)
*[[Surnuks kõditamine]] (Hiinas)
*Surnuks nussimine


==Surmanuhtluse kaotamine==
==Surmanuhtluse kaotamine==

Redaktsioon: 3. november 2016, kell 14:13

Surmanuhtlus on inimese karistamine tema surmamisega.

Jurisprudentsis peetakse surmanuhtlust kõrgeimaks (või ka erakorraliseks) karistusmääraks. Tänapäeval pole paljude riikide karistusseadustikes surmanuhtlust ette nähtud.

Surmanuhtlus on siiski paljudes riikides endiselt karistusviisina kasutusel. Inimõiguste eest võitleva organisatsiooni Amnesty International andmetel hukati 2005. aastal 22 riigis kokku 2148 inimest. Hiinas pandi organisatsiooni Amnesty International raporti kohaselt 2005. aastal toime 1770 hukkamist, kuid inimõigusaktivistide andmetel on see arv kahtlemata palju suurem (arvatakse, et koguni üle 8000).

Lääneriikidest kasutatakse surmanuhtlust karistusviisina vaid USA-s (mitte kõigis osariikides).

Surmanuhtluse täideviimise meetodid

Cesare Beccaria, Dei delitti e delle pene

Ajaloos on olnud palju surmanuhtluse täidesaatmise viise. Tänapäeval on levinumad meetodid surmanuhtluseks mahalaskmine (Hiinas), mürgitamine (Hiinas, USA-s), pea maharaiumine (Saudi-Araabias), poomine ja kividega surnuksloopimine (Iraanis) ning surmamine elektritoolil (USA-s).

Ajaloolisi surmanuhtluse meetodeid

Surmanuhtluse kaotamine

Viimast korda viidi surmanuhtlus Euroopa Liitu (tollal Euroopa Ühendusse) kuuluvas riigis täide 10. septembril 1977 Prantsusmaal Marseille's Baumettes'i vanglas. Giljotineerimise teel hukati Tuneesia päritolu immigrant Hamida Djandoubi, kes oli surma mõistetud piinamise ja mõrva eest.

Maailmas on täheldatav suundumus surmanuhtluse kaotamisele. Selle üks eestkõnelejaid on Euroopa Liit.

Argumendid surmanuhtluse poolt ja vastu

Argumente surmanuhtluse kaotamise kaitseks

  • Surmanuhtlus on ebahumaanne karistusviis.
  • Pärast surmanuhtluse täideviimist võivad ilmneda uued asjaolud ning hukatu võib osutada süütuks. Temale tehtud ülekohut pole sel juhul enam võimalik heastada.
  • Inimesel pole õigust otsustada teise inimese elu või surma üle.
  • Inimelu on absoluutne väärtus.
  • Kurjategijale tuleb jätta võimalus meeleparanduseks.

Argumente surmanuhtluse rakendamise poolt

  • Surmanuhtluse rakendamine väga raskete kuritegude puhul vastab inimeste õiglustundele.
  • Vangide eluaegne ülalpidamine on vaestele riikidele liiga suur kulutus.
  • Surmanuhtlus hirmutab potentsiaalseid kurjategijaid.
  • Eriti raskete kuritegude sooritajal võtab surmanuhtlus võimaluse retsidiiviks.

Surmanuhtlus Eestis

 Pikemalt artiklis Surmanuhtlus Eestis

1934. aasta "Kriminaalkohtupidamise seadustiku" järgi tehti surmamõistetule ettepanek oma elu lõpetada mürgiga. Kui ta seda viie minuti jooksul ei teinud, poodi ta üles.

Surmanuhtluse kaotamine Eestis

Viimast korda viidi Eestis kohtuotsusega kinnitatud surmaotsus täide 21. septembril 1991, kui hukati Rein Oruste.

Kuigi surmanuhtlus säilis õigusaktides kuni 1998. aastani ja inimesi mõisteti surma ka pärast 1991. aastat, ei viidud surmanuhtlust enam täide.

Pärast iseseisvuse taastamist pidas Eesti poliitiline eliit vajalikuks Euroopa Liidu riikide eeskujul asendada surmanuhtlus eluaegse vangistusega, kuigi raskete kuritegude osatähtsus Eestis 1990ndate alguses suurenes. 13. jaanuaril 1997 esitas valitsus Riigikogule "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr. 6 ratifitseerimise seaduse eelnõu", mis nägi ette surmanuhtluse kaotamise.

Pärast surmanuhtluse kaotamist on Eesti ühiskonnas arutatud surmanuhtluse taastamist eriti raskete kuritegude puhul.

Välislingid

Kirjandus

  • Surma mahalaskmise läbi! Esmaspäev, 18. aprill 1932, nr 16, lk 5.