Surmanuhtlus Eestis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Artiklis "Surmanuhtlus Eestis" käsitletakse kohtu poolt mõistetud ja ametlikult täideviidud surmanuhtlusi Eestis läbi aja.

7. mail 1535 hukati pea maharaiumise teel Harju eesvärava alal Johann von Uexküll.

1934. aasta Kriminaalkohtupidamise seadustiku järgi tehti surmamõistetule ettepanek oma elu lõpetada mürgiga. Kui ta seda viie minuti jooksul ei teinud, poodi ta üles. Mürgiks kasutati kaaliumtsüaniidi.[1]

Viimane surmaotsus Eesti NSV-s viidi täide 18. veebruaril 1970 Tallinnas. Hiljem viidi surmamõistetud üle teistesse Nõukogu Liidu vanglatesse, peamiselt tõenäoliselt Leningradi.

Viimast korda viidi Eestis kohtuotsusega kinnitatud surmaotsus täide 21. septembril 1991, kui Tallinnas hukati Rein Oruste.[2]

Surmanuhtluse kaotamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Surmanuhtlus rahu ajal kaotati Eesti NSV-s üleliidulise seadusega 26. mail 1947.

Surmanuhtlus taastati 12. jaanuaril 1950. aastal "kodumaa reeturite, spioonide ja õõnestajate-diversantide" juhtumitel. 30. aprillist 1954 võis surmanuhtlust rakendada ettekavatsetud tapmise karistamisel. 15. veebruarist 1962 võis surmanuhtlust rakendada vägistamise karistamisel, 20. veebruarist 1962 suures ulatuses altkäemaksu võtmise puhul.

Inimesi mõisteti surma ka pärast 1991. aastat, kuid surmanuhtlust ei viidud enam täide. Pärast iseseisvuse taastamist pidas Eesti poliitiline eliit vajalikuks Euroopa Liidu riikide eeskujul asendada surmanuhtlus eluaegse vangistusega, kuigi raskete kuritegude osatähtsus Eestis 1990. aastate alguses suurenes.

13. jaanuaril 1997 esitas valitsus Riigikogule "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 6 ratifitseerimise seaduse eelnõu", mis nägi ette surmanuhtluse kaotamise. Surmanuhtlus säilis meie seadustikus kuni 1998. aastani.

Pärast surmanuhtluse kaotamist on Eesti ühiskonnas arutatud surmanuhtluse taastamist eriti raskete kuritegude puhul. Eesti Kirikute Nõukogu tellis 2015 aastal OÜ Saar Pollilt küsitluse, mille tulemusena selgus, et 1002 inimesest vanuses 15-74 pooldasid surmanuhtlust 70%.[3][4]

2019. aasta jaanuaris MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel Turu-uuringute AS-i poolt 1001 valimisealise Eesti kodaniku seas läbi küsitluses toetas Eestis surmanuhtluse taastamist 40% ja vastu oli 53% vastanutest. 7% oma seiskoht puudus.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Surma mahalaskmise läbi! Esmaspäev nr 16, 18. aprill 1932. Lk 5

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]