Ratta peale tõmbamine

Ratta peale tõmbamine oli antiikajast 18. sajandini kasutatud hukkamisviis, mille käigus asetati hukatav selili ratta peale ning purustati tema luud. Protsess oli väga piinarikas ja pärast seda võis hukatav tunde või koguni päevi veel teadvusel olla. Surma põhjustaja oli enamasti šokk või vedelikukaotus.

Kirjeldus

Hukatav seoti tavaliselt suure puidust vankriratta peale nii, et jäsemed jääksid kodarate vahele. Sel moel andsid luud löökide korral järele ja murdusid. Timukas peksis hukatava luid suure raudkangiga (vahel ka ratta endaga, kuid sel juhul seoti hukkamõistetu maapinnal olevale raamile). Tavaliselt välditi elutähtsaid elundeid, kuid halastussurma võis tuua löök rindkerre, kõhtu või kõrri. Lööke oli tavaliselt üheksa: iga jäseme pihta kaks nii peal- kui ka allpool liigeseid ja üheksas löök selgroole. Lõpuks aeti ratas koos hukkamõistetuga kõrge teiba otsa, kus keha jäeti mädanema ja lindudele nokkida.

Hukatava elusolekuaeg pärast protsessi võis varieeruda, tavaliselt oli see mõnest tunnist mitme päevani. 1581. aastal elas Saksamaa sarimõrvar Christman Genipperteinga pärast protsessi veel üheksa ööpäeva, kuna teda hoiti elus südant tugevdava kange joogiga.

Kuulsaid hukatuid

• Christman Genipperteinga – saksa röövel ja mõrvar, kes tappis 13 aasta jooksul (1568–1581) kokku 964 inimest. Ta tabati pärast seda, kui ori ta reetis. Pärast ratta peale tõmbamist elas veel üheksa päeva.
• Peter Niers (ka Nirsch) – saksa nõid, röövel ja mõrvar, kes tabati 1581. aastal ühissaunast. Kahepäevase pikendatud piinamise järel tõmmati ta rattale, kus tema luud purustati 42 hoobiga. Seejärel rebiti Niers elusalt neljaks.
• Peter Stumpp – 16. sajandil elanud saksa talunik, keda peeti libahundiks. Metsas leiti püünisest hundi vasak käpp ja teda oli selle koha lähedal nähtud. Et ka Stumppil oli vasak käsi puudu, peeti asju kokkulangevaiks ning ta mõisteti süüdi.