Lendorav: erinevus redaktsioonide vahel
Ssiimmllaa (arutelu | kaastöö) P →Levila |
macdonalds |
||
| 22. rida: | 22. rida: | ||
| levikukaardi_laius = 270px |
| levikukaardi_laius = 270px |
||
}} |
}} |
||
MEKDONALDS XIXIXIXIDIDIDIDIDIDID MEIE MUUTAME LENDORAVAD BIG MAKIKS |
|||
'''Lendorav''' ehk harilik lendorav (''Pteromys volans'' L.) on [[närilised|näriliste]] [[selts (bioloogia)|seltsi]], [[oravlased|oravlaste]] [[Sugukond (bioloogia)|sugukonda]] kuuluv [[pisiimetaja]].<ref>J. Remm, O. Kalda, H. Valdmann, E. Moks ''Eesti imetajad''. Tartu: Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituut. 2015. lk 11</ref> Varem on teda paigutatud ka eraldi [[lendoravlased|lendoravlaste]] sugukonda.<ref name="viies"/> Ta on Eesti faunas ainuke [[lendorav (perekond)|lendorav]]a [[Perekond (bioloogia)|perekonna]] esindaja.<ref name="kolmas"/> |
|||
Lendorav on Eestis oma [[areaal|areaali]] läänepiiril, [[levila|levilaks]] on [[Virumaa]] metsad. Lendorav on öise eluviisiga ning vajab ellu jäämiseks vanu metsi.<ref name="neljas"/> Ta on Eestis [[I kategooria kaitse all olevad liigid Eestis|I kategooria kaitsealune liik]].<ref name="kuues"/> |
|||
==Süstemaatika== |
|||
Närilised (''Rotentia'') on [[imetajad|imetajate]] klassi kuuluv selts. Näriliste seltsi kuulub 33 sugukonda. Lendoravaga välimuselt ja eestikeelse nimetuse poolest sarnane liik on [[orav]] (''Sciurus volans''), kes kuulub küll samasse seltsi lendoravaga, kuid mitte samasse sugukonda. Orav kuulub sugukonda [[oravlased]] (''Sciuridae'').<ref name="viies"/> |
|||
Liigi ladinakeelne nimetus tuleneb sõnadest ''pteron'' = tiib (kr), ''mys'' = hiir, ''volans'' = lendav (lad).<ref name="esimene"/> |
|||
Lendorava esimene kirjeldaja oli [[Carl von Linné]] 1758. aastal.<ref name="teine"/> |
|||
==Leviala== |
|||
Lendorava [[levila|areaal]] asub kogu Põhja-[[Euraasia]] [[segamets|sega-]] ja [[lehtmets|lehtmetsavööndis]]. Alates Lääne-Soomest ja [[Baltimaad|Baltimaadest]], läbi [[Siber|Siberi]] ja [[Vaikne ookean|Vaikse ookeani]] [[rannik|rannikuni]].<ref name="teine"/><ref name="kaheksas"/> |
Lendorava [[levila|areaal]] asub kogu Põhja-[[Euraasia]] [[segamets|sega-]] ja [[lehtmets|lehtmetsavööndis]]. Alates Lääne-Soomest ja [[Baltimaad|Baltimaadest]], läbi [[Siber|Siberi]] ja [[Vaikne ookean|Vaikse ookeani]] [[rannik|rannikuni]].<ref name="teine"/><ref name="kaheksas"/> |
||
Redaktsioon: 11. mai 2016, kell 12:37
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Lendorav (perekond) |
| Lendorav | |
|---|---|
 Lendorav oma pesa kõrval | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Närilised Rodentia |
| Sugukond |
Lendoravlased Pteromyidae |
| Perekond |
Lendorav Pteromys |
| Liik |
Lendorav |
| Binaarne nimetus | |
|
Pteromys volans Linnaeus, 1758 | |
 | |
MEKDONALDS XIXIXIXIDIDIDIDIDIDID MEIE MUUTAME LENDORAVAD BIG MAKIKS
Lendorava areaal asub kogu Põhja-Euraasia sega- ja lehtmetsavööndis. Alates Lääne-Soomest ja Baltimaadest, läbi Siberi ja Vaikse ookeani rannikuni.[2][3]
Eestis on lendorav Virumaa keskosa rabade ümbruse metsades, paiguti ka Lõuna-Pärnumaal, Harju- ja Raplamaal. [4]
Arvukus
Kogu levila piires on arvukus üsna väike ning hajus, kuid täpseid andmeid ei ole teada. Arvukuse ja elupaikade vähenemine on olnud iseloomulikud ja süvenenud pidevalt terve 20. sajandi vältel.[3][2] Levila idaosas on arvukus suurem kui lääneosas. Levila lääneosas on lendorav kõige laiemalt levinud Soomes, kuigi ka sealsetes metsades on asustatus üsna laigutine.[4] Euroopas arvukus väheneb, sest liigse metsade majandamise tagajärjel hävivad vanad õõnsate puudega haavikud, mis on liigile olulised elupaigad.[5]
Välimus
Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks eelpool mainitule on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel.[6] Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu.[5] Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas.[3][6]
Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Kolju näo-osa lühenenud, diasteemi pikkus võrdne või ületab purihammaste reapikkuse. Kolju üldpikkus 38,2–41,3 mm, põsekaarte vahepikkus 22,8–25,2 mm ja ülalõua hammaste rea pikkus on 7,1–7,7 mm. Hambavalem: 1/1, 0/0, 2/1, 3/3 = 22.[6][5]
Looma tüvepikkus jääb vahemikku 13–20 cm, lamendunud saba on 9–14 cm pikkune. Lendorava kehamass jääb 95–170 g vahele (keskmiselt 130 g). Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on reeglina pisut väiksemad. Nisade arv on 8.[7][3][6]
Eluiga
Täpsed andmed eluea kohta puuduvad. Hinnanguliselt jääb täiskasvanuks saanud lendoravate eluiga enamasti 5–6 aasta vahele ning piirvanus võib olla isenditel 6–8 aastat.[4]
Elupaik ja eluviis
Lendorava pesapaigaks on puuõõnsused, mistõttu on elupaigas oluline õõnterohkete 70–120-aastaste haavapuude esinemine.[3] Kasutab peamiselt looduslikke ja rähnide loodud ning maha jäetud õõnsusi. Lisaks neile võib kasutada ka lindude pesi või ehitab hoopis ise okstest pesa.[4][7] Metsadest eelistab elutsemiseks küpseid ja metsamajanduse seisukohalt vaadates üleseisnud sega- ja lehtmetsasid, kus esineb õõnsaid haabu või kaski. Pesa vooderdab sambla, (habe)samblike, puukõdu, männiokste peenestatud niinekiudude ja karvadega.
Eestis on pesapuudeks haavad. Elupaikadena eelistavad vanemaid kuuse-segametsi ning haavikud. Seal leiavad isendid endale piisavalt toitu ning on head võimalused pesa ehitada.
Pesa luuakse alati nii kõrgele puu otsa kui vähegi võimalik, kuid mitte madalamale kui 3 meetrit. Tavaline pesa asukoht maapinnast jääb 3 kuni 10 meetri kõrgusele, kuid asustatud pesi on leitud ka kahest meetrist paarikümne meetrini.
Lendoravate pesaõõnsuste ava läbimõõt on 3–4 cm ning on oluline, et nende seinad oleksid piisavalt paksud. Pesade avad on reeglina varjatud kas pesapuu enda või lähedal kasvava puu (tavaliselt teise rindesse jääva kuuse) okstega. Lisaks pesapuudele, mida asustatakse aktiivselt, peab olema ümbritsevas metsas ka piisavalt teisi õõnsaid puid. Neid kasutatakse ajutise varjekohana või aeg-ajalt asenduspesana. Samuti on vajalik toiduks oluliste lehtpuude(kase, haava, lepa, sarapuu) olemasolu.[4]
Lendoravad on öise eluviisiga ning päevasel ajal ei tule nad oma pesast välja. Suurema osa elueast veedab pesas tukkudes. Väljuvad pesast alles päikeseloojangu paiku. Paiguti võib näha noorloomi päeval liikumas.[4] Puult puule liikumine eristab teda samuti oravast, kes suudab teha vaid 4–5–meetriseid hüppeid. Lendoravad võivad aga sooritada 30–40–meetriseid hüppeid ja seda tänu lennusele, mis tõmbab lennuhetkeks kummi. Tal on hääletu ,,lend“, sest suudab saba liigutades suunda muuta nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunal. Vaikseks maandumiseks sirutab käpad ette ja lennus töötab langevarjuna, mis pidurdab hoogu.[5][7][4]
Nad on väga paigalise eluviisiga. Peamiseks probleemiks on lendoravatele lagedad alad – noorendikud ja lageraielangid, mille ületamine on loomadele ebamugav ning eluohtlik. Lendorav liigub maapinnal harva, kuna tema liikumine seal on aeglane ning kohmakas. Sooritavad 20–25 cm hüppeid edasiliikumiseks.[4][8] Talveund lendoravad ei maga, kuid külma ilmaga võivad isendid magada mitu päeva järjest.[5]
Kodupiirkond
Lendoravad kasutavad mitut pesa korraga, mida nad sagedasti vahetavad. Pesi vahetavad nad tõenäoliselt vaenlaste, aga ka parasiitide tõttu.
Keskmiseks kodupiirkonnaks loetakse emastel 5,7 hektarit, millest igapäevaselt kasutatakse pesapuu ümbrust vaid kuni 50 meetri raadiuses. Isastel ulatub see 40 hektarini. Emased on territoriaalsed, kaitstes oma kodupiirkonda teiste emaste eest. Isaste kodupiirkonnad aga kattuvad omavahel ning hõlmavad seejuures mitme emase kodupiirkonda.[4][3]
Pesast väljudes ning iseseisvudes jäävad umbes 40% isastest oma sünnipiirkonda. Emased aga lahkuvad oma pesa lähedusest varem ja läbivad pikemaid vahemaid leidmaks uusi territooriume.[3]
Toitumine
Lendoravad eelistavad taimset toitu. Peamiselt toitub pungadest ja urbadest (lepa, kase, paju ja haava), aga ka samblikest, pähklitest ja marjadest. Vahel sööb ka lindude pesapoegasid ja munasid. Toiduvalik sõltub aastaajast, kuid aastaringselt kuuluvad lendorava toidu hulka männivõrsed.
Suvel ja sügisel moodustavad peamise osa toidust puulehed ja männiokkad. Novembrist alates muutuvad olulisemaks mustika pungad ja varred. Detsembris on mustikas lisaks haavapungadele ja -koorele ning männiokastele lendorava põhitoit. Kevadel on aga olulisemad vaigurikkad männi- ja kuusepungad, aga ka lehtpuude urvad ja paisunud pungad. Lisaks kõigele eelnevale sööb ka õunu, jõhvikaid, seeni, pohli ja putukaid.
Lendorav kogub palju toitu puude õõnsustesse (vahel võib toiduvarude hulk küündida kuni 5 dm3-ni).[5][7]
Sigimine ja areng
Poegivad 1–2 korda aastas. Esimene pesakond sünnib tavaliselt mai alguses, teine juuni lõpus või juuli alguses. Lendoravatel on kandeaja pikkus 5–6 nädalat, mille järel toob emane ilmale 2–3 (5) järglast.
Vastsündinud pojad on juba lennunahaga, kuid karvade ja pigmendita. Nii silmalaud kui ka kõrvaavad on suletud, tagajalgade varbad hargnemata. Pärast teist nädalat avanevad poegadel silmalaud. Hammaste areng algab juba 6. päeval ning 30. päevaks on hammastu täielik. Kuni ühe kuu vanuseni imetab emane poegi ning mida aeg edasi, seda suuremat osatähtsust omab sama toit, mida ka täiskasvanud loomad söövad. Kahe kuu vanused pojad on juba täiskasvanud loomad ja lahkuvad pesast. Suguküpsuse saavutavad nad järgmisel kevadel.[4][7]
Muud tunnused
Lendorava ekskremendid on helekollased või kollakasrohelised, suvel ka tumerohelised. Kujult ovaalsed ning riisitera suurused. Suurte puhtusearmastajatena on nende väljaheited enamasti puude all hunnikutena, harva pesas.[7][4]
Häälitsemas loomi reeglina ei kuule, aga nad võivad vahel sädistada, kuristada ja viiksuda.[9]
Ohutegurid
Looduslikeks vaenlasteks on nugised, kanakull, kassi- ja händkakud. Händkaku arvukus on viimasel ajal oluliselt kasvanud ja händkakk asustab tihti lendoravatele sobivaid metsi.[9] Lisaks looduslikele vaenlaste on ohuteguriteks ka haigused, parasiidid ning halvad ilmastikutingimused. Liigniiskus ja kevadised öökülmad võivad põhjustada esimeses pesakonnas suure osa järglaste hukku. Kuigi liigil on üsna palju looduslikke vaenlasi, siis on tõenäoliselt peamine ohutegur üha intensiivistuv inimtegevus. Lendoravale sobivate elupaikade, raieküpsete ja metsamajanduse seisukohalt üleseisnud leht- ja segametsade vähenemine. Lageraielankide ja noorendike tekkimisest isolatsiooni jäämine ohustab väikeseid asurkondi, kus võib seetõttu esineda sugulusristumisest tulenevaid haigusi ja viljakuse langust.[4]
Olukord Eestis
Lendorav on Eestis haruldane liik, kelle arvukus on vähenev. Lendoravat on viimase viie aastaga leitud vaid Virumaalt. Kui 1990ndatel elas lendoravaid 3180 ruutkilomeetril, siis 2015 on lendorava asustatud metsamaastikke alles jäänud vaid 550 km², millest sobivaid pesitsuspaiku on vaid 1-2 km². Lendoravate uurija Jaanus Remmi arvates on praeguse trendi jätkudes lendoravad Eestis 2020. aastaks välja surnud.[10] Liik on kantud Eesti punase raamatu 2. kategooriasse (ohualdis liik).[11] Samuti on arvatud I kaitsekategooriasse.[12]
Olukord Euroopas
Kogu Euroopas arvukus väheneb. Kuulub kaitstavate liikide hulka.[5]
Muu
Lendorav on Eestimaa Looduse Fondi vapiloom.[13] Eesti Post on andnud 1994. aastal välja lendoravaga margiseeria.[14]
Viited
- ↑ Amori et al. (2008). Pteromys volans. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Vaadatud 23. juuli 2009.
- ↑ 2,0 2,1 Amori et al. (2008). Pteromys volans. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Vaadatud 26. september 2013.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Absalon, M., Lendorava (Pteromys volans) ruumikasutus ja populatsiooni sidusus Virumaa metsamassiivis. Tartu Ülikool, 2013, lk. 7–9
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 Timm, U., Tegevuskava lendorava (pteromys volans) kaitse korraldamiseks. Eesti Ulukid, No. 11, 2008, lk. 3–12, 19, 22–23
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 MacDonald, D. W., Barett, P., Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2002, lk 229–230
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Aul, J., Ling, H., Paaver, K., Eesti NSV imetajad. Tallinn, 1957, lk. 157–158
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 Kirk, A., Eesti imetajad. Tartu: Tartu Ülikooli trükikoda. 1990, lk. 18–19, 63
- ↑ Timm, U., Tegevuskava lendorava (Pteromys volans) kaitse korraldamiseks. – Eesti Ulukid, No. 11, 2008
- ↑ 9,0 9,1 Hagström, T., Hagström, E., Põhjamaade imetajad. Varrak. Tallinn, 2011, lk. 109
- ↑ Aastaks 2020 võivad lendoravad olla Eestis välja surnud, põhjuseks metsamajandamine
- ↑ Eesti Punane Raamat, selgroogsed
- ↑ Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri
- ↑ Eestimaa Looduse Fond
- ↑ Eesti Post, postmargid
<references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "kolmas" ei kasutata eelnevas tekstis.Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lendorav |