Otto I (Saksa-Rooma keiser): erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 17. oktoober 2015, kell 21:41

Otto I (ka Otto Suur) (912–973) oli Saksa kuningas alates 936 ja Saksa-Rooma riigi keiser alates 962.

Elu

Otto I isa oli Saksa (Ida-Frangi) kuningas Heinrich I. Ta krooniti 7. augustil 936. aastal Aachenis isa järglasena kuningaks.^[1]

Otto kindlustas riigis oma võimu laiendades selleks kiriku ja piiskoppide võimu ning laiendas nende õigusi nende võimualadel, saavutades nende toe võitluses riigi aristokraatia, hertsogitega. Otto nimetas ise ametisse piiskoppe ja abte ning nimetas kirikutegelasi riiklikesse ametitesse.

Otto I järkas riigi territooriumi laiendamist, vallutusretkedega polaabide aladele ning moodustas vallutatud aladel 2 uut piirimarki ja ristiusu levitamiseks uutel aladel 968. aastal Magdeburgi peapiiskopkonna.

Ta võitis 955 Lechi lahingus ungarlasi, tehes sellega lõpu nende rüüstamistele. Ungarlased jäid paikseks ning kristianiseerusid järgneva sajandi jooksul.

Pärast seda läks Otto Itaaliasse, kus taastas korra ja stabiilsuse. Ta võttis endale ka Itaalia kuninga tiitli. Et ta nõustus hakkama ka paavsti ja kiriku kaitsjaks, siis kroonis paavst Otto Roomas keisriks. Sellega pandi alus Saksa-Rooma riigile, mis kestis 844 aastat, 1806. aastani.

973. aastal, vahetult enne oma surma kutsus Otto I Quedlinburgis kokku Riigipäeva. Sinna saabusid ka Poola valitseja Mieszko I ja Böömimaa valitseja Boleslav I ning isegi Bütsantsi aadlikke. Otto esitles seal rahvale oma uut miniat, Bütsantsi printsessi Theofanot, kelle abielu Otto I poja Otto II-ga pidi sümboliseerima ida (Ida-Rooma keisririik) ja lääne (Lääne-Rooma keisririik) impeeriumi vastastikust tunnustamist ja rahu.

Otto ise pidas ennast Rooma keisriks ning Lääne-Rooma taastajaks, kuna Frangi riigi, Frangi keisri tiitel oli vahepeal kadunud.

Viited

↑ Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 786.

Eelnev: Heinrich Linnupüüdja	Saksi hertsog 936–973	Järgnev: Bernhard I
Eelnev: Heinrich Linnupüüdja	Saksa kuningas 936–973	Järgnev: Otto II
Eelnev: tiitel loodi	Saksa-Rooma keiser 962–973	Järgnev: Otto II

[1] Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 786.

[1]

@@ 3. rida: / 3. rida: @@
 '''Otto I''' (ka '''Otto Suur''') ([[912]]–[[973]]) oli [[Saksa kuningas]] alates [[936]] ja [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] [[Saksa-Rooma keiser|keiser]] alates [[962]].
 ==Elu==
-Otto I isa oli Saksa (Ida-Frangi) kuningas [[Heinrich I (Saksa kuningas)|Heinrich I]]. Krooniti 7. augustil 936. aastal [[Aachen]]is isa järglasena kuningaks.<ref>Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 786.</ref>
+Otto I isa oli Saksa (Ida-Frangi) kuningas [[Heinrich I (Saksa kuningas)|Heinrich I]]. Ta krooniti 7. augustil 936. aastal [[Aachen]]is isa järglasena kuningaks.<ref>Schmoeckel, Reinhard. Bevor es Deutschland gab. Expedition in unsere Frühgeschichte – von den Römern bis zu den Sachsenkaisern. Bergisch Gladbach, 2002. Lk. 786.</ref>
+Otto kindlustas riigis oma võimu laiendades selleks kiriku ja piiskoppide võimu ning laiendas nende õigusi nende võimualadel, saavutades nende toe võitluses riigi [[aristokraatia]], [[hertsog]]itega. Otto nimetas ise ametisse piiskoppe ja abte ning nimetas kirikutegelasi riiklikesse ametitesse.
+Otto I järkas riigi territooriumi laiendamist, vallutusretkedega [[polaabid]]e aladele ning moodustas vallutatud aladel 2 uut piiri[[Mark (territoorium)#Hilisemad keskaegsed margid|mark]]i ja ristiusu levitamiseks uutel aladel [[968]]. aastal [[Magdeburgi peapiiskopkond|Magdeburgi peapiiskopkonna]].
 Ta võitis [[955]] [[Lechi lahing]]us [[Ungari ajalugu#Varane ajalugu|ungarlasi]], tehes sellega lõpu nende rüüstamistele. [[Ungarlased]] jäid paikseks ning kristianiseerusid järgneva sajandi jooksul.