Sitsiilia: erinevus redaktsioonide vahel
| 9. rida: | 9. rida: | ||
Sitsiilia külgneb põhjas [[Türreeni meri|Türreeni merega]], kirdes on ta [[Messina väin]]aga eraldatud [[Apenniini poolsaar]]est, idas külgneb [[Joonia meri|Joonia merega]], edelas on [[Sitsiilia väin]]aga (kunagine [[Aafrika meri]]) eraldatud [[Aafrika]]st. |
Sitsiilia külgneb põhjas [[Türreeni meri|Türreeni merega]], kirdes on ta [[Messina väin]]aga eraldatud [[Apenniini poolsaar]]est, idas külgneb [[Joonia meri|Joonia merega]], edelas on [[Sitsiilia väin]]aga (kunagine [[Aafrika meri]]) eraldatud [[Aafrika]]st. |
||
Sitsiilia pindala on 25 662 km². Sellega on ta pindalalt maailma 45. ja [[Euroopa]] 7. saar. |
Sitsiilia pindala on 25 662 km², koos väiksemate naabersaartega 25 711 km². Sellega on ta pindalalt maailma 45. ja [[Euroopa]] 7. saar, ühtlasi suurim Vahemeres, edestades pisut [[Sardiinia]]t. |
||
Valdav osa saarest on mägine. Kõrgeim mäetipp, [[Etna]] [[vulkaan]], on 3650 m kõrge, kõrgus muutub seoses vulkaanilise tegevusega. Sellega on Sitsiilia maailma kõrguselt 14. ja Euroopa kõrgeim saar. |
Valdav osa saarest on mägine. Kõrgeim mäetipp, [[Etna]] [[vulkaan]], on 3650 m kõrge, kõrgus muutub seoses vulkaanilise tegevusega. Sellega on Sitsiilia maailma kõrguselt 14. ja Euroopa kõrgeim saar. |
||
Redaktsioon: 30. juuni 2013, kell 11:18
|
See artikkel räägib saarest; haldusüksuse kohta vaata Sitsiilia maakond; endisaegse riigi kohta vaata Sitsiilia kuningriik. |
Sitsiilia on Vahemeres asuv saar, Itaalia suurim saar.
Poeetiliselt nimetatakse saart Trinakriaks. See nimi tähendab kreeka keeles 'kolmnurkne' ja vihjab saare kujule. [1]
Geograafia
Sitsiilia külgneb põhjas Türreeni merega, kirdes on ta Messina väinaga eraldatud Apenniini poolsaarest, idas külgneb Joonia merega, edelas on Sitsiilia väinaga (kunagine Aafrika meri) eraldatud Aafrikast.
Sitsiilia pindala on 25 662 km², koos väiksemate naabersaartega 25 711 km². Sellega on ta pindalalt maailma 45. ja Euroopa 7. saar, ühtlasi suurim Vahemeres, edestades pisut Sardiiniat.
Valdav osa saarest on mägine. Kõrgeim mäetipp, Etna vulkaan, on 3650 m kõrge, kõrgus muutub seoses vulkaanilise tegevusega. Sellega on Sitsiilia maailma kõrguselt 14. ja Euroopa kõrgeim saar.
Põhjarannik on mägine, kesk-, lõuna- ja kaguosas on madalamaid mägesid ja kõrgustikke. Sitsiilia on vulkaaniliselt aktiivses regioonis: tuntuim vulkaan Etna (3370 m), mis ei jää kuigi kaugele suuruselt teisest linnast Cataniast. Kustunud ei ole ka Aeolia saarestikus asuvad Stromboli ja Vulcano. Sitsiiliat katab neli mäestikku: põhjakaldal Messina väinast Torto jõeni kulgev Apenniinide jätk, nn Sitsiilia Apenniinid, lääneosas on teine mäestik, kolmas, nn “väävlikõrgendik”, jääb saare keskossa edelasse ning neljas on kagus Hyblea kõrgendik. Rannikutasandikud on väga viljakad.
Sitsiilia moodustab põhiosa Sitsiilia maakonnast, Sitsiilia ümber on mitu saart ja saarestikku: Lipari ehk Aeolia saared, Ustica, Egadi, Pantelleria saarestik ja Pelaagia.
Sitsiilia kaks suurimat linna on Palermo ja Catania.
Sitsiilia ametlik keel on itaalia keel. Kohalikud räägivad sitsiilia keelt, mis erineb itaalia keelest.
Ajalugu
Vanimad inimasustuse jäljed – kaljujoonised koobastes Palermo lähistel – on Sitsiilias ajajärgust 8000 aastat eKr.
Saare muistsete elanikena on mainitud kolme hõimu: elümed (vanakreeka Ἔλυμοι, ladina Elymi), kes elasid saare lääneosas Segesta linna ümbruses ja olid vist Vahemere-äärsete alade põliselanikud, siikanid ehk sikaane (vanakreeka Σικανοί), kes elasid saare lääneosas ja olid arvatavasti ibeeri päritolu, ning Itaalia mandriosast sisse rännanud sikulid (vanakreeka Σικελοί, ladina Siculi), kes elasid saare idaosas. Viimaste järgi on Sitsiilia oma nime saanud. [1]
Foiniiklased asutasid nii Sitsiiliasse kui selle lähisaartele palju kaubaasulaid, millest hiljem jäi neile kolm: Panormos, Motye ja Solus. [1]
Alates 8. sajandist eKr hakkasid kreeklased Sitsiiliat koloniseerima: esialgu joonlased, seejärel peamiselt doorlased. Enamik linnu asus saare ida- ja lõunarannikul, kust oli Kreekaga parem ühendus. Tuntuimad kreeka kolooniad Sitsiilias olid Akragas, Gela, Himera, Leontinoi, Messana, Naxos, Selinus ja Sürakuusa. Need linnad arenesid kiiresti ja nende tähtsust näitavad suurejoonelised ehitised. Korintlaste asutatud Sürakuusat võis võimsuse ja kultuuri poolest võrrelda Ateenaga[1]. Teiseks võimupooluseks Sürakuusa kõrval oli foiniiklaste (keda hiljem tunti kartaagolastena) rajatud Palermo. Foiniiklased olid rajanud oma asulad Sitsiilia lääneossa juba 1100. aasta paiku eKr.
Sitsiiliast sai kreeka kultuuri ja teaduse keskus. Seal elasid näiteks Aischylos, Epicharmos ja Pindaros, hiljem ka Platon. Leontinois sündis sofist Gorgias. Sitsiilias tegutses pütagoorlaste koolkond. 5. sajandi eKr Sürakuusa mündid on kreeka mündivermimiskunsti parim näide. [1]
Linnade omavahelist tähtsust kahjustas tugevasti joonlaste ja doorlaste omavaheline vaen. Peloponnesose sõja ajal sekkus sellesse Ateena, kes saatis 415–413 eKr saarele laevastiku sõjaväeüksusega Nikiase ja Lamarchose juhtimisel. Sürakuusa piiramisel said ateenlased rängalt lüüa, sest Sürakuusat toetas Sparta. 7000 ateenlast võeti vangi ja saadeti orjadena Neapolise kivimurdudesse, kus nad raske töö tõttu hukkusid. [1]
Kartaago tahtis Sitsiilia endale allutada, kuid sai 480 eKr Sürakuusa türannilt Gelonilt ja Akragase türannilt Theronilt Himera all lüüa. Pärast seda võitu valitsesid Gelon ja tema järglane Hieron I kogu Sitsiilia idaosa[1], Palermost Marsalani.
Kreeka hõimude omavahelisi vastuolusid kasutades püüdis Duketios 461–460 eKr rajada sikulite riiki. See katse lõppes 450 eKr ebaõnnestumisega. [1]
Kreeklaste nõrgenemist kasutasid kartaagolased, kes uuesti Sitsiiliat ründasid. Seekord vallutasid nad peaaegu kogu saare, üksnes Sürakuusa türann Dionysios I suutis neile vastu panna. Mitmes sõjas püüdis Dionysios kartaagolasi välja tõrjuda, kuid edutult. Kartaago järgmise kallaletungi 339 eKr lõi tagasi Korintose väejuht Timoleon. Järgmised kokkupõrked Kartaagoga toimusid 311–306 eKr Sürakuusa türanni Agathoklese ja 278–276 eKr Epeirose kuninga Pyrrhose ajal. Pärast I Puunia sõda pidi Kartaago Sitsiiliast loobuma. [1]
Sürakusalaste ja kartaagolaste vahelisse konflikti sekkusid roomlased. 227 eKr sai Sitsiilia Rooma riigi esimeseks provintsiks, välja arvatud Sürakuusa, millest sai Rooma liitlane. Puunia sõjad ei jätnud puutumata ka Sitsiiliat. Esimese Puunia sõja järel 242. astal eKr jäi vaid Sürakuusa vallutamata. Teises Puunia sõjas olid kartaagolased esialgu edukad ja see innustas kogu saart Rooma vastu astuma. Sürakuusa taganes oma liitlaskohustustest Rooma ees, seetõttu vallutas 212 eKr selle Marcellus. Sürakuusa sai Sitsiilia preetori asukohaks. [1]. Sürakuusa kaitselahinguis osales ka Archimedes, langedes lahingus. 210. A e Kr oli kogu Sitsiilia Rooma võimu all.
Rooma tegi Sitsiiliast oma viljaaida, kuid orjade koondamine latifundiumidesse ja nende halastamatu rõhumine põhjustasid suuri ülestõuse aastatel 136–132 eKr ja 104–101 eKr. Sitsiilia rasket olukorda 1. sajandil eKr näitavad Cicero kõned, mida ta pidas Verruse vastu. Sextus Pompeius tegi Sitsiiliast 43–36 eKr Octavianuse vastase sõja keskuse. [1]
Pärast Caesari tapmist 44. aastal e Kr vabanes Sitsiilia Rooma võimu alt, kui põgenes saarele Sextus Pompeius, kes kogus suure mereväe, värvates sellesse hulgaliselt sitsiillasi, ja organiseeris Roomale mereblokaadi, laskmata läbi viljalaevu. Pompeiuse vastuseis kestis kuni 36. aastani eKr, kui Marcus Agrippa hävitas ta laevastiku Naulochuse neeme lähedal merelahingus. Pompeius põgenes ning järgmisel aastal ta tapeti. Sõja järel anti paljudele leegionäridele Sitsiilias maad, et tekiks Roomale lojaalne elanikkond.
Kuni Rooma riigi lagunemiseni V sajandil elas Sitsiilia rahulikku elu. Rooma oma keelt ja kultuuri kohalikele peale ei surunud, elanikud rääkisid esimese keelena kreeka ja teisena ladina keelt. Kristluse toodi saarele I sajandil.
Gooti hõimud vallutasid V sajandil mandri-Itaalia ning sajandi lõpus, 488. aastal tungisid ka Sitsiiliasse, saatis Bütsantsi keiser Justinianus saarele oma armee. Saar võideti tagasi ning kui järgmisel, VI sajandil asus mandril pealetungile uus germaani hõim, lombardlased, kujunes Sürakuusast Bütsantsi läänepoolseim tugipost.
Bütsantsi laevastiku komandöri Euphemiuse põgenes vastuolude tõttu Bütsantsi keisriga Põhja-Aafrikasse ja pakkus Sitsiiliat Tuneesia emiirile, vastutasuks kindrali koha emiiri armees. Emiir saatis armee Sitsiiliat vallutama, ent sitsiillased osutasid visa vastupanu ja araablaste sissetung kestis üle saja aasta ning lõpuks 965. a oli saar nende kätes kuni järgmisel sajandil saabusid uued väed – normannid.
Normannid, viikingite järeltulijad, kes 9. sajandil olid asunud elama Normandiasse praegusel Põhja-Prantsusmaal, kutsuti appi Lõuna-Itaalia valitsejate poolt, kes olid hädas saratseenide rünnakutega. 11. sajandi lõpuks kuulusid normannidele peale Lõuna-Itaalia ka Sitsiilia ja Malta. Uue Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia kuningriigi etteotsa asus kõigepealt Hauteville’ide suguvõsa esindaja Robert, tema järel Roger I ja lõpuks viimase poeg Roger II. Ususallivad normannid kohanesid hästi mitmekultuurse Sitsiiliaga ega hakanud taga kiusama ei kreeklasi, araablasi ega juute. See oli Sitsiilia hiilgeaeg.
Abielusidemete kaudu läks Sitsiilia kuningriik 12. sajandi lõpus Hohenstaufenite suguvõsale, kelle silmapaistvaim esindaja oli Sitsiilias Palermos üles kasvanud Saksa keiser Friedrich II, Sitsiilias tuntud kui kuningas Frederick I. Friedrich II lahutas kiriku riigist ja viis läbi õigusreformi ning andis 1231. aastal välja seadustiku Constitutiones Augustales, mis ühendas Rooma, Bütsantsi, lombardi, franki ja normanni õigustavasid. Seadus tagas kohtumõistmise kõigi üle ühel alusel, sõltumata kohtualuse ühiskondlikust kuuluvusest. Kuid hea läbisaamine moslemitega tekitas Frederickul konflikti Rooma paavstiga ning ta oli sunnitud (1224. aastal moslemid Sitsiiliast pagendama. Kui Frederick 1250. aastal suri, määras paavst saare valitsejaks Prantsuse kuninga venna, Anjou hertsogi Charles I. Sitsiilia ülikud sellega ei leppinud ning Fredericku järglaseks kuulutati tema abieluväline poeg Manfred. Kuid 1266. aastal Benevento lahingus Charles I vastu sai Manfred surma ning prantslased kehtestasid saarel oma võimu.
Prantslased kihutati omakorda Sitsiiliast välja 1282. aastal toimunud nn. Sitsiilia Vespri ülestõusu tulemusena, kusjuures ülestõusnud olid sunnitud võimu peaaegu kohe andma Aragoonia kuninga kätesse. Sitsiilia kuningriigi mandriosa Apuulia hertsogiriik ja Capua krahvkond jäid Anjou dünastia valdusse. 1282. aasta sündmustele järgnes ligi sajandi kestnud sõda kahe Sitsiilia kuningriigi vahel. 1302. aastal oli saareriigi kuningas ajutiselt sunnitud loobuma Sitsiilia kuninga tiitlist ning Sitsiilia kuningriigist sai Trinacria. Alles 15. sajandi keskpaiku ühendas Aragoonia kuningas Alfonso V saare ja maismaa, Mõlema Sitsiilia Kuningriigina.
Vaata ka
- Puunia sõjad
- Sitsiilia kuningriik
- Aragóni kuningriik
- Normannid
- Sitsiilia emiraat
- Sitsiilia krahvkond
Viited
Välislingid
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Sitsiilia |