Põlevkivikeemia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 25. mai 2012, kell 10:45

Põlevkivikeemia on rakenduskeemia haru, mis uurib põlevkivi keemilist koostist, omadusi ja kasutamist keemiatööstuse toorainena.

Uurimis- ja arendustöö Eestis

Eesti tähtsaim maavara, põlevkivi, on olnud selleks „mootoriks”, tänu millele on käivitunud vastav uurimistöö, keemikute ja keemiainseneride koolitus ning Eesti suuremate keemiaettevõtete teke ja areng. Põlevkivitööstus tekkis seoses põlevkivi termilise töötlemise arenguga. Eesti Põlevkivitööstus andis soojuse ja valguse Eesti majapidamistele alates 1924. aastast, mida loetakse põlevkivikeemiatööstuse (õlitööstuse) alguseks. Kümne aastaga ehitati kolm tolle aja võimsamat põlevkiviõlivabrikut.

Põlevkivi koostise uurimisega alustati Tartu Ülikoolis (TÜ). Esimesed keemilised analüüsid põlevkivi koostise kohta tegid 1850 professor G. Petzhold, 1870 A. Schamarin ja 1871 R. Hehn. Eesti põlevkivikeemia plaanipärasele arengule pani 1920 aluse Paul Kogerman. 1925 asutas ta koos M. Wittlichiga (Vitsut) TÜ keemiainstituudi juurde õlikivide uurimise labori ja oli selle juhataja. See labor ja juhataja toodi 1936 üle Tallinna Tehnikainstituuti (praegune TTÜ). Põlevkivikeemia ja -tehnoloogia alase uurimis- ja arendustöö suuremateks keskusteks kujunesid Tallinna Tehnikaülikool (eelkäija 1919. aastast Tallinna Tehnikum) ja nõukogude ajal loodud rakenduskeemia suunitlusega uurimisasutused TA Keemia Instituut (tegutses 1947–2002) ning Põlevkivi Instituut (tegutses 1958–2009 Kohtla Järvel).

Tänu põlevkivi kerogeeni keemilise koostise komplitseeritusele on sellealane uurimistöö toimunud mitmete aastakümnete jooksul kasutades üha moodsamaid aparaate ja analüüsimeetodeid. Kerogeenpõlevkivi pürolüüsil saadakse põhifraktsioonidena gaas ja õli, kõrvalproduktidena fenoolvesi, koks ja tuhk. Esmaste produktide töötlemisel on saadud üle paarikümne väärtusliku produkti. Kõik produktid, nende keemiline koostis ja omadused, aga ka analüüsimetoodikate ning tootmistehnoloogiate väljatöötamine, optimeerimine ja keskkonnasaastega seotud probleemid kuuluvad põlevkivikeemia uurimissfääri. Seega väga lai ja komplitseeritud, kuid Eestis äärmiselt oluline uurimisvaldkond. Siinsed põlevkivikeemia ja -tehnoloogia saavutused on olnud maailmatasemel kõrgelt tunnustatud.

1984. aastal hakkas Eestis ilmuma rahvusvaheline põlevkivialane teadusajakiri Gorjutšie slantsõ/Oil Shale.

Põlevkiviuuringute alal on juhtivat osa etendanud TTÜ-s Paul Kogerman, Hugo Raudsepp, Johannes Hüsse, Arnold Kõll, Agu Aarna, Ilmar Öpik, Olaf Eisen, Endel Lippmaa, Leevi Mölder; Keemia Instituudis Samuil Faingold, Aleksandra Fomina, Mark Gubergrits, Ilmar Klesment, Kaarli Urov; Põlevkivi Instituudis Ülo Lille, Viktor Jefimov jt.

Vaata ka

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 '''Põlevkivikeemia''' on [[rakenduskeemia]] haru, mis uurib [[põlevkivi]] keemilist koostist, omadusi ja kasutamist [[keemiatööstus]]e toorainena.
+==Uurimis- ja arendustöö Eestis==
+Eesti tähtsaim maavara, [[põlevkivi]], on olnud selleks „mootoriks”, tänu millele on käivitunud vastav uurimistöö, [[keemik]]ute ja keemiainseneride koolitus ning Eesti suuremate keemiaettevõtete teke ja areng. [[Põlevkivitööstus]] tekkis seoses põlevkivi termilise töötlemise arenguga. Eesti Põlevkivitööstus andis soojuse ja valguse Eesti majapidamistele alates 1924. aastast, mida loetakse põlevkivikeemiatööstuse ([[põlevkiviõli|õlitööstuse]]) alguseks. Kümne aastaga ehitati kolm tolle aja võimsamat põlevkiviõlivabrikut.
+Põlevkivi koostise uurimisega alustati [[Tartu Ülikool]]is (TÜ). Esimesed [[analüütiline keemia|keemilised analüüsid]] põlevkivi koostise kohta tegid 1850 professor G. Petzhold, 1870 A. Schamarin ja 1871 R. Hehn. Eesti põlevkivikeemia plaanipärasele arengule pani 1920 aluse [[Paul Kogerman]]. 1925 asutas ta koos M. Wittlichiga (Vitsut) TÜ keemiainstituudi juurde õlikivide uurimise labori ja oli selle juhataja. See labor ja juhataja toodi 1936 üle Tallinna Tehnikainstituuti (praegune [[TTÜ]]).
+Põlevkivikeemia ja -tehnoloogia alase uurimis- ja arendustöö suuremateks keskusteks kujunesid [[Tallinna Tehnikaülikool]] (eelkäija 1919. aastast Tallinna Tehnikum) ja nõukogude ajal loodud rakenduskeemia suunitlusega uurimisasutused TA [[Keemia Instituut]] (tegutses 1947–2002) ning [[Põlevkivi Instituut]] (tegutses 1958–2009 [[Kohtla Järvel]]).
+Tänu põlevkivi [[kerogeen]]i keemilise koostise komplitseeritusele on sellealane uurimistöö toimunud mitmete aastakümnete jooksul kasutades üha moodsamaid aparaate ja analüüsimeetodeid. Kerogeenpõlevkivi [[pürolüüs]]il saadakse põhifraktsioonidena gaas ja õli, kõrvalproduktidena [[fenoolid|fenoolvesi]], [[koks]] ja [[tuhk]]. Esmaste produktide töötlemisel on saadud üle paarikümne väärtusliku produkti. Kõik produktid, nende keemiline koostis ja omadused, aga ka analüüsimetoodikate ning tootmistehnoloogiate väljatöötamine, optimeerimine ja keskkonnasaastega  seotud probleemid kuuluvad põlevkivikeemia uurimissfääri. Seega väga lai ja komplitseeritud, kuid Eestis äärmiselt oluline uurimisvaldkond. Siinsed põlevkivikeemia ja -tehnoloogia saavutused on olnud maailmatasemel kõrgelt tunnustatud.
+. aastal hakkas Eestis ilmuma rahvusvaheline põlevkivialane teadusajakiri ''Gorjutšie slantsõ/Oil Shale''.
+Põlevkiviuuringute alal on juhtivat osa etendanud TTÜ-s [[Paul Kogerman]], [[Hugo Raudsepp]], [[Johannes Hüsse]], [[Arnold Kõll]], [[Agu Aarna]], [[Ilmar Öpik]], [[Olaf Eisen]], [[Endel Lippmaa]], [[Leevi Mölder]]; Keemia Instituudis [[Samuil Faingold]], [[Aleksandra Fomina]], [[Mark Gubergrits]], [[Ilmar Klesment]], [[Kaarli Urov]]; Põlevkivi Instituudis [[Ülo Lille]], [[Viktor Jefimov]] jt.
+==Vaata ka==
+*[[Põlevkivitööstus]]
+*[[Tallinna Tehnikaülikool]]
+*[[TA Keemia Instituut]]
+*[[Põlevkivi Teadusliku Uurimise Instituut]]
 ==Vaata ka==
 *[[Põlevkivitööstus]]