Ülo Lille

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ülo Lille (16. september 1931 Pärnumaa2. jaanuar 2023)[1] oli eesti keemik ja Eesti Teaduste Akadeemia liige (1983).

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ülo Lille lõpetas Lelle 7-klassilise kooli aastal 1947, Rapla Keskkooli 1950 (kuldmedaliga), Tallinna Polütehnilise Instituudi keemia-mäeteaduskonna kütuste keemilise tehnoloogia erialal 1955 (cum laude). Ta oli Kohtla-Järve Põlevkivi Instituudi aspirant 1957–1959. Täiendas ennast Helsingi Ülikoolis ja Müncheni Tehnikaülikoolis.

1960. aastal kaitses Ülo Lille Teaduste Akadeemia juures tehnikakandidaadi väitekirja teemal "Küllastamatute süsivesinikgaaside saamine põlevkivi pürolüüsil" ja 1973. aastal samas keemiadoktori väitekirja teemal "Uurimised alküülresortsiinide vallas"(kinnitatud 1976). Professori kutse anti talle 1984. aastal orgaanilise keemia alal.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Tallinna Polütehnilise instituudi lõpetamist töötas Kiviõli Keemiakombinaadi vahetusemeistri ja tehnoloogina 1955–1957, Kohtla-Järve Põlevkivi Instituudi teadurina 1959–1962, vanemteadurina 1963–1975, ENSV/Eesti TA Keemia Instituudi labori- ja osakonnajuhatajana 1975–1992, professorina 1984–1992. Alates 1992 töötas Tallinna Tehnikaülikooli keemiainstituudis: orgaanilise keemia professor 1992–1997, õppetooli juhataja 1992–1997, bioorgaanilise keemia vanemteadur 1997–2013. Alates 1997. aastast on ta TTÜ emeriitprofessor.

Aastatel 1992–1998 töötas periooditi Amsterdami, Exetery ja Liverpooli ülikoolides ning esines loengutega Euroopa, USA ja Kanada ülikoolides.[2]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Peamiseks uurimisvaldkonnaks oli esmalt prostaglandiinide keemia ning selle rakendused humaan- ja veterinaarmeditsiinis. Tema initsiatiivil 1970ndate aastate lõpul alustatud prostanoidide biokeemilise ja keemilise sünteesi alastest uurimustest kujunes Eestis viljakas teadussuund. Hiljem on ta huvitunud taas eesti kukersiidi kerogeeni struktuurist ja tekkest, kuid nüüd juba molekulaarse simulatsiooni tasandil. Ta on andnud oma panuse ka materjaliteadusesse, modelleerides elektronjuhitavaid polümeere, mis nn „orgaanilise elektroonika“ kõrval võivad olla olulise tähtsusega tulevikumeditsiinis.  

Ta on avaldanud üle 380 teaduspublikatsiooni ja omab 7 autoritunnistust. Tema juhendamisel on kaitstud 11 doktoritööd.

Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti ta 1983. aastal biotehnoloogia alal. Ta kuulus akadeemia bioloogia, geoloogia ja keemia osakonda. Ta on olnud Eesti TA Toimetiste keemia seeria toimetuskolleegiumi esimees (1993–2007), Eesti TA Kirjastusnõukogu liige (1993–...).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Harrastused[muuda | muuda lähteteksti]

Tervisesport, maatöö, klassikaline muusika.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Suri akadeemik Ülo Lille". ERR. 3. jaanuar 2023. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. jaanuar 2023. Vaadatud 4. jaanuaril 2023.
  2. Akadeemik Ülo Lille teaduslikust ja pedagoogilisest tegevusest. - Ülo Lille: bibliograafia. Tallinn 2006

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • EE 2000, 14
  • EMajBL 2003
  • Ülo Lille: bibliograafia. Tallinn 2006

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]