Alternatiivkommunikatsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 9. märts 2010, kell 15:17

Alternatiivkommunikatsioon on kommunikatsiooni valdkond, mis uurib suhtlusmeetodeid ja -vahendeid, mis toetavad või/ja asendavad tavapärast verbaalset suhtlemist. Hõlmab ka mitteverbaalse kommunikatsiooni. Rahvusvaheliselt kasutatakse lühendit AAC (augmentative and alternative communication). Leiab rakendust eripedagoogikas ja logopeedias ning omab suurt tähtsust inimestele, kellega tavapärane suhtlemine on raske või võimatu.

Alternatiivkommunikatsiooni puhul on korrektsiooniline suund kasutamaks ära võimalikult palju säilinud võimalusi eneseväljendamiseks ning otsida võimalusi eneseväljendamiseks läbi erinevate/ teiste meelte. Alternatiivkommunikatsiooni vahendid võivad olla graafilised (piktogrammid jne), žestikulaarsed (viipekeel, üksik viiped) või olla suunatud meelte kasutamisele, mida verbaalsel kõnelemisel ei rakendata (daktülograafia, Braille kiri).

Alternatiivkommunikatsiooni rakendatakse kui ...

Inimesed, kellel pole kaasasündinud või omandatud puude tõttu kõne välja arenenud.
Inimesel on mõni meelepuue või tähelepanu ja tajumisraskused (vaegnägijad, vaegkuuljad jne)
Inimesed, kes küll mõistavad kõnet, kuid ei suuda ennast arusaadavalt väljendada (afaasia, alaalia jne.)
Inimesed, kes vajavad enda kõnelisel väljendamisel kommunikatiivset tuge.
Inimesed, kelle jaoks verbaalsed keelelis-kõnelised vahendid on kasutamiseks liiga rasked ja mõistmatud.

võimalik sihtgrupp

Inimesed, kellel on kaasasündinud raske puue või ajukahjustus. (vaimne alaareng, ajuhalvatus jne.)
Progreseeruvate närvisüsteemihaigustega inimesed (lihasdüstroofia, sclerosis multiplex, lateraalskleroos, degeneratiivsed haigused jne)
Raske trauma või insuldi läbi elanud inimesed
Ajutised raskused (näopiirkonna vigastused, teatud operatsioonide järgne periood, jne)

Alternatiivkommunikatsiooni vahendid

Välislingid