Keila-Mudaaugu loodusõpperada: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
Ilmne koopia Eesti Looduse artiklist. Võimalik, et algse artikli autori enda tehtud. Märgis: Tühistatud |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Keila-Mudaaugu loodusõpperada''' on 7 km pikkune [[Keila Terviserajad|Keila Terviseradadelt]] alguse saav [[kultuurmaastik]]ule rajatud loodusrada, kus on näha inimese jalajälge ja sekkumist.<ref name=":1">Heli Nurger. 2007/1. Retk Mudaaugu–Keila matkarajal ehk loodus linna lähedal. Kättesaadav: <nowiki>http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel1799_1776.html</nowiki> (02.04.20)</ref> |
{{mahakirjutatud|allikas=http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel1799_1776.html}} '''Keila-Mudaaugu loodusõpperada''' on 7 km pikkune [[Keila Terviserajad|Keila Terviseradadelt]] alguse saav [[kultuurmaastik]]ule rajatud loodusrada, kus on näha inimese jalajälge ja sekkumist.<ref name=":1">Heli Nurger. 2007/1. Retk Mudaaugu–Keila matkarajal ehk loodus linna lähedal. Kättesaadav: <nowiki>http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel1799_1776.html</nowiki> (02.04.20)</ref> |
||
Rada on varustatud viitade ja infotahvlitega, mis tutvustavad sealset [[Fauna|faunat]] ja [[Floora|floorat]]. <ref>Kättesaadav: <nowiki>http://www.keila.ee/keila-mudaaugu-loodusopperada1</nowiki> (02.04.20)</ref> Rajal on 15 kontrollpunkti. Raja ettevalmistajate Lii Sepa, Toivo Lodjaku ja Heli Nurgeri eesmärk oli luua matkatee õpilaste koduümbrusse, kus oleks näha suur osa [[Põhja-Eesti|Põhja-Eestile]] omasest loodusest. <ref name=":1" /> |
Rada on varustatud viitade ja infotahvlitega, mis tutvustavad sealset [[Fauna|faunat]] ja [[Floora|floorat]]. <ref>Kättesaadav: <nowiki>http://www.keila.ee/keila-mudaaugu-loodusopperada1</nowiki> (02.04.20)</ref> Rajal on 15 kontrollpunkti. Raja ettevalmistajate Lii Sepa, Toivo Lodjaku ja Heli Nurgeri eesmärk oli luua matkatee õpilaste koduümbrusse, kus oleks näha suur osa [[Põhja-Eesti|Põhja-Eestile]] omasest loodusest. <ref name=":1" /> |
||
Redaktsioon: 8. jaanuar 2024, kell 02:47
|
Võimalik autoriõiguste rikkumine! Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-et  wikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.
Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
Keila-Mudaaugu loodusõpperada on 7 km pikkune Keila Terviseradadelt alguse saav kultuurmaastikule rajatud loodusrada, kus on näha inimese jalajälge ja sekkumist.[1]
Rada on varustatud viitade ja infotahvlitega, mis tutvustavad sealset faunat ja floorat. [2] Rajal on 15 kontrollpunkti. Raja ettevalmistajate Lii Sepa, Toivo Lodjaku ja Heli Nurgeri eesmärk oli luua matkatee õpilaste koduümbrusse, kus oleks näha suur osa Põhja-Eestile omasest loodusest. [1]
Rajal saab tutvuda loomännikuga, kunagise Kaitseliidu lasketiiru maa-alaga, looniiduga, kadakatega, rändrahnudega, salumetsaga, tammikuga, Loigu keerdkadakaga, Keila ja Niitvälja mõisa piiriaedade ja vaheteega, kurepesaga, kivististega, Surnumäega, Keila lademe tüüppaljandiga ning omaaegse tankipolgu territooriumiga.[3]
Rändrahnud
Mõnikümmend tuhat aastat tagasi valgus Skandinaavia mägialadelt praeguse Eesti territooriumile 0,5–2 kilomeetri paksune jääkilp, mis tõi endaga kaasa kivirüngad. Mandrijää sulades jäi sellest maha savi, liiva, kruusa ja väiksemaid munakive – seda materjali tunneme praegu kui moreeni, kusjuures Eesti moreen sisaldab peaaegu alati ka rändkive.[4] Tänapäeval tunnevad Keila ladet, mis on moodustunud umbes 454 miljonit aastat tagasi, ordoviitsiumiuurijad kogu maailmas. Matkaraja äärde jääval tüüppaljandil on näha kolmemeetrine sein lademe keskmisest osast. Raja kõrval asuvast paelasust on võimalik leida enimlevinud kivistisi nagu käsijalgseid, tigusid, vetikaid ja meriliilia varrelülisid.[1]
Loigu keerdkadaks
Kuulsaim keerdkadakas on kindlasti Pärnu maantee ääres asuv Kernu kadakas. Vähesed aga teavad Loigu kadakat, mis jääb ühe vähesena Keila linna looduskaitsealustest objektidest suurest maanteest kõrvale.[4] Puukujuline kadakas on 8,2 meetrit kõrge ning tema ümbermõõt on 1,4 meetrit. Puu arvatav vanus on 150 aastat. Tavaliselt keerduvad kadakad päripäeva, Loigu kadakas aga hoopis vastupäeva. Kadakas, olgu siis puu- või põõsakujuline, on kohastunud kasvama kesise niiskusega paikades, sealhulgas loopealsetel. Tema imepeenikeste kolmetahuliste okaste kaudu aurustub võimalikult vähe vedelikku. Kadakamarjad ehk õigupoolest käbid sisaldavad nõnda palju õlisid, et ei külmu ka talvel. Loigu kadaka lähikonnas kasvab teisigi puukujulisi kadakaid, kuid ükski ei saa oma mõõtmetelt talle vastu. [1]
Tammik
Tammed hakkasid Eesti alal levima 7000–8000 aastat tagasi ning tõrjusid välja tol ajal valitsenud männimetsad.[1] 5000 aastat tagasi olid tammikud Eesti alal ülekaalus. Hilisem kliima jahenemine andis eelise kuuse levikule. Kliima jahenemise kõrval aitas tammede väljatõrjumisele kaasa ka inimene. Kuna tammikud kasvasid viljakatel muldadel, siis hakati neid maid kasutama põllumaadena. Tammest sai hinnaline tarbepuit.[4]Juba raja algusosas loopealsel on näha esimesed üksikud tammed, kes sirutavad oma juuri paepragudesse. Esinduslikum tammesalu on Loigu talu lähedal. [1]
Kurepesa
Uue-Kahari talu elumaja kõrvale puu otsa pani peremees 1980. aastatel suure looreha ratta, millele valge-toonekure paar kohe pesa tegi. Valge-toonekured talvituvad Lõuna-Aafrikas. Kevadisel siialennul lendavad nad umbes 200 km päevas. Esimesena jõuavad tagasi isaslinnud, kes peavad pesa üle vaatama. Tavaliselt naasevad kured oma vanasse pessa, pannes igal aastal sinna uue voodri.[4]
Surnumäe
Surnumäe on väike liivane kõrgendik, kus paljandub liiv ja kruus. Geoloogilised uuringud näitavad, et 8000–9500 aastat tagasi oli Surnumäe kohal Antsülusjärv, mis uhtus oma kaldale liiva ja kruusa. Surnumäe kohta on Jaan Jung oma raamatus „Muinasajateadus eestlaste maal” kirjutanud: „Kalme Keila vallas, kus üks Surnumäe talu on, kelle juures üks pikk liivamägi on, mille üht otsa Surnumäeks hüütakse, kust luid välja tulnud.” Arheoloogid on öelnud, et Surnumäelt leitud luud jäävad 15.-16. sajandisse. Arvatavasti on seal olnud keskaegne matmispaik, ent esemeid pole leitud. [1]
Tankipolk
Matkaraja viimane lõik kulgeb üle Nõukogude-aegse tankipolgu maade,[1] mis toona oli kinnine piirkond. Tankipolk rajati Nõukogude võimu kinnistudes. 1990.–1993. aastal tegutses Keila tankipolgu territooriumil piraatraadiojaam Nadežda, mis edastas Nõukogude-meelseid teateid. Pärast tankide lahkumist Keilast 1995. aastal on see piirkond pöördumatult muutunud. Ühtlasi on varasemasse tankide harjutusmetsa loodud Keila terviserajad. [4]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Heli Nurger. 2007/1. Retk Mudaaugu–Keila matkarajal ehk loodus linna lähedal. Kättesaadav: http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel1799_1776.html (02.04.20)
- ↑ Kättesaadav: http://www.keila.ee/keila-mudaaugu-loodusopperada1 (02.04.20)
- ↑ 2011. Keilas valmis loodusõpperada. Kättesaadav: https://maaleht.delfi.ee/arhiiv/keilas-valmis-loodusopperada?id=43904215 (02.04.20)
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Tarmo Rande. 2014. Keila-Mudaaugu matkarada. Kättesaadav: http://www.keila.ee/keila-mudaaugu-loodusopperada (02.04.20)