Kernu kadakas

Allikas: Vikipeedia
Kernu kadakas (2011)
Tüvi on keerdunud päripäeva

Kernu kadakas (ka Kernu seitsme keeruga kadakas) oli looduskaitsealune kadakas, mis kasvas Harju maakonnas Saue vallas Kernu koolimaja ligidal.

Kadakas oli 4 meetri kõrgune, tüve ümbermõõt 128 cm (mõõdetuna 1,3 m kõrguselt). Puu vanus oli umbes 300 aastat. Puu tüvi moodustub 7st üksteise ümber keeratud väiksemast tüvest või oksast.

2013 a. kevade seisuga on kadakas kuivanud. Oma osa on selles kindlasti intensiivse autoliiklusega Via Baltika trassi äärsel asukohal.

Kohapärimus[muuda | muuda lähteteksti]

Muistendi järgi olevat puu Põhjasõja ajal istutanud Rootsi kuningas Karl XII – seetõttu on puud nimetatud ka "Rootsi kuninga kepiks". Samuti on levinud kõnekäänd, et kui kadakas kuivab, hea "Rootsi aeg" jälle Eestimaale tagasi tuleb. Hilda Hunt on rahvaluulekogujatele rääkinud loost sellise variandi:

Vinni väljal, nagu rahvas paika nimetab, oli Põhjasõja ajal peatunud Karl XII oma armeega. Õhtul sõjapealikega lõkke ääres istudes võtnud ta kaksteist kadakast keppi, väänanud need seitsmesse keerdu ja sõnanud: “Kui need kadakad kasvama lähevad, tuleb maale pikk rahuaeg ja Rootsi võim läheb Eestist ära. Kui kadakas kuivab, tuleb Rootsi võim Eestisse tagasi.”[1]

Kernu kadakas on Matthias Johann Eiseni sõnul "kõige iseäralikum kadakas Eestis". Ta refereerib kadaka kohta räägitud muistendeid nii:

Kord tulnud sinna 7 kuningat kokku, kes mitu kadakat kokku keerutanud; need kasvanud üheks kadakaks kokku, nagu see nüüd veel seal hiidkadakana kasvab. Kui see kadakas hakkab õitsma, kaob vene valitsus ja rootsi valitsus tuleb tagasi. J. Jungi teate järele pistnud 7 ülemat sinna oma kepid maha ja need kasvanud kokku hiidkadakaks.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ulvar Käärt. Looduskaitsealust Kernu kadakat ähvardab kuivamine. Eesti Päevaleht, 24. november 2007.
  2. Matthias Johann Eisen. Eesti vana usk. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus 1926, lk 294. (Eesti mütoloogia IV.) Eisen omakorda viitab teosele: Jaan Jung. Muinasajateadus eestlaste maalt III. Kohalised muinasaja kirjeldused Tallinnamaalt. Tallinn 1910, lk 97.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]