Erütropoees

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Inimese punased verelibled skaneeriva elektronmikroskoobiga vaadatuna

Erütropoees ehk erütrotsütopoees ehk punalibleloome (ladina erytrocytopoiesis) on punaste vereliblede teke hemopoeetilises koes asuvatest pluripotentsetest tüvirakkudest ja järkjärguline diferentseerumine tuumata punasteks verelibledeks.

Erütropoeesis osalevad mikroelemendid raud, koobalt, tsink ja mangaan. Erütropoeesis omavad suurt tähtsust B6- ja B12-vitamiin. Erütropoees allub regulatsioonile üle hemopoeetilise kasvuhormoonierütropoetiini, mida toodetakse peamiselt neerudes.

Terminoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Erütrotsütopoees on kantud rahvusvahelisse inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica.

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Erütrotsütopoees inimestel toimub diferentseerumata tüvirakkudest luuüdis, nimetatakse ka erütroplastideks, luuüdi vereliistakud omakorda komplekteeritakse arvatavasti megakarüotsüütidest, kuid selle täpne mehhanism pole seni teada.[1][2][3]Proerütroblastidel (e noortel erütrotsüütidel) on veel alles hemoglobiini tootmiseks vajalikku ribonukleiinhapet, mis värvumisel on nähtav võrgustikuna. Noored erütrotsüüdid ehk eel-punalibled läbivad retikulotsüütideks arenemisel mitu rakugeneratsiooni, enne kui nad liiguvad luudest vereringesse.[4]

Punaverelibledeks muutuvad punase luuüdirakud (normaalne sisaldus on 20% punasest luuüdist) hakkavad tasapisi (norm täiskasvanul 2 mln/s[5]) täituma hemoglobiiniga.

Erütrotsüütide teket (nii stimulatsioon kui ka inhibeerimine) reguleerib põhiliselt neerudes komplekteeritava glükovalgu hormooni erütropoetiini ringlus.[6][7] Selle kogus veres suureneb, kui hapniku kogus neerukoes väheneb.

Lisaks mõjutavad punase luuüdi normaalseid funktsioone oluliselt veel ka mitmed mikrotoitained, nagu B12-vitamiin, foolhape ja suure tõenäosusega ka B6-vitamiin, C-vitamiin, B2-vitamiin ja E-vitamiin.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, 6 .peatükk, VERI, lk 168-172, ISBN 9985-829-36-0
  2. 2,0 2,1 Ledingham et al, 2000
  3. Weatherall et al, 19.8:1983
  4. John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Concise Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, lk 177, lk 215-219, 2000, ISBN 0 19 262870 4
  5. [1]
  6. Dudek, 2011
  7. John G.G. Ledingham, David A. Warrell, "Concise Oxford Textbook of Medicine", Oxford University Press, lk 177, lk 215-219, 2000, ISBN 0 19 262870 4