Endel Taniloo

Endel Eduard Taniloo (kuni 25. oktoobrini 1935 Tanilov; 5. jaanuar 1923 Tartu – 28. november 2019 Tartu) oli eesti skulptor.^[1]

Taniloo on peamiselt loonud figuraal-, portree- ja monumentaalskulptuure. Üks tuntumaid neist on helilooja ja koorijuhi Juhan Simmi hauamonument Tartus Raadi kalmistul.

Elulugu

Endel Taniloo õppis aastatel 1940–1943 Tartu Õpetajate Seminaris, 1943–1944 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Aastal 1944 mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke. Aastatel 1944–1946 oli ta sõjavang Nõukogude Liidus Novosibirskis ja Kemerovos. Pärast vabanemist õppis ta aastatel 1946–1952 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis. Tema diplomitööks oli naiskorvpalluri skulptuur.^[1]

Aastatel 1959–2000 töötas Endel Taniloo Tartu Kunstikoolis õpetajana, aastatel 1992–1995 oli ta Tartu Ülikooli maaliosakonna õppejõud.

Endel Taniloo oli Kunstnike Liidu Tartu osakonna esimees aastatel 1977–1987, hiljem pikka aega juhatuse liige. Ta on juhtinud Tartu Kunstnike Maja tegevust.^[1] 1980. aastail ei saanud ta hästi läbi Tartu Ülikooli Kunstikabinetiga.

Endel Taniloo oli korporatsioon Revelia vilistlane (1990), Vanemuise seltsi auliige, Tartu Peetri koguduse liige alates 1953. aastast ja Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi liige. Ta oli Forseliuse Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi asutaja ning Vanemuise Seltsi ja Korporatsioon Revelia vilistlaskogu taasasutaja. Kuulus vabamüürlaste ridadesse.

Looming

Ühena esimestest kujuritest võttis Endel Taniloo skulptuurimaterjalina kasutusele dolomiidi. Ta on loonud tuhatkond taiest (skulptuur, monument, hauasammas, pisiplastika). Endel Tanilool oli üle kolmekümne isikunäituse. Tema hobiks oli vanavara (samovarid, petrooleumilambid, triikrauad jm) kogumine.^[1] Oma suure triikrauakogu kinkis ta Tartu linnamuuseumile, petrooleumilambid Eesti Rahva Muuseumile.

Teoseid

"Puhkus" (1956)
"Mehhiklanna" (1957)
"Töölise pea" (1958)
"Saaremaa töörahva ülestõusu monument" Kuressaares, rahvakeeles "Upamehed" (1963). (Monument on teisaldatud.)^[1]
"Kivi Jüri" Kärdlas (1966)
"Istuv naine" (1971)
"Ema ja laps" (1979)
"Eesti rahvakooli memoriaal" (1987, Kambja)
"Aukivi õpetajale" (1988, Tartu, Salme 1a)

Tunnustus

1982 Eesti NSV teeneline kunstnik
2002 Valgetähe IV klassi teenetemärk^[2]
2004 Tartu medal
2004 Anton Starkopfi stipendium
2006 Kultuuriministeeriumi aastapreemia
2010 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
B. G. Forseliuse Seltsi medalid: Wastne Testament 1686 (1996), Ignatsi Jaagu medal (1998), Bengt Gottfried Forseliuse medal (2003)
2008 Tartu Tähe kavaler
2010 Revelia teeneterist

Skulptor Endel Taniloo kortermuuseum

Aastal 2005 asutas Endel Taniloo oma endistesse eluruumidesse aadressil Jakobi 35-3 Tartus ateljee-muuseumi. Pärast skulptori surma hoolitsevad muuseumi eest tema poeg Urmas Taniloo ja pojapoeg Joonas.^[3]

Isiklikku

Endel Taniloo elas 96-aastaseks.^[1] Ta oli alates 1949. aastast abielus Heljo Tanilooga (sündinud Suur) ja seda 70 aastat, kuni oma surmani. Nende poeg Urmas Taniloo on orelikunstnik ja tütar Airike Taniloo-Bogatkin on skulptor ja keraamik.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 Enriko Talvistu (29. november 2019). "In memoriam: Endel-Eduard Taniloo". Postimees. Vaadatud 29. novembril 2019.
↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
↑ Hanson, Raimu. In memoriam Endel Taniloo. Tartu Postimees, 28. november 2019.

Kirjandus

Endel Taniloo. Teekond muusa juurde. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2011, 212 lk; ISBN 9789949417711

Välislingid

[Postimees_6838579-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 Enriko Talvistu (29. november 2019). "In memoriam: Endel-Eduard Taniloo". Postimees. Vaadatud 29. novembril 2019.

[2] Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

[3] Hanson, Raimu. In memoriam Endel Taniloo. Tartu Postimees, 28. november 2019.

[1]

[2]

[3]