Ellen Vilbaste

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Ellen Vilbaste (aastani 1921 Koppel, aastani 1935 Vilberg) (4. märts 1893 Tartu14. veebruar 1974 Kolga-Jaani) oli aednik ja etnobotaanik, Eesti esimene õpetatud naisaednik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis ehitusettevõtja ning nädalalehe Olevik väljaandja Karl Koppeli ja ajakirjaniku Marie Koppeli perekonnas. Ellen Vilbaste õppis 1902–1912 A. Puškini nimelises Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis, seejärel, 1912–1913 Abja lähedal Liplapi talu aiatöö kursustel. Pärast kursuste edukat lõpetamist suundus 1913 edasi õppima Berliin-Dahlemi Kõrgemasse Aiatöö Akadeemiasse. See kool oli üks neist vähestest õppeasutustest, kus naistel oli tollal võimalik aedniku kutset omandada. Olles 1914 praktikal Potsdamis Sanssousi keiserlikes aedades algas EsimeneI Maailmasõda ja temalt kui Vene tsaaririigi alamalt, nõuti lahkumist Saksamaalt. Suurte raskustega läbi mitmete Euroopa riikide õnnestus tal koju jõuda perekonna hea tuttava kirjanik Eduard Vilde toetusel ja rahalise abiga.

1915. aastal töötas aednikuna Petrogradi Peeter Esimese nimelises Botaanikaaias, kus juhatas paljundusosakonda ja juhendas hiidvesiroosi (Victoria regia) kasvatamist. Vilbaste esimesi katsetusi teaduslikus uurimistöös juhendas kuulus vene botaanik ja maadeuurija professor Komarov. Vilbaste oli esimene naisaednik Petrogradi Botaanikaaia ajaloos. Oktoobrirevolutsiooni puhkedes ja 1918 tekkinud kaoses hävisid botaanikaaia kasvuhooned ja taimekultuurid ning Vilbaste põgenes punase terrori eest Eestisse. Eestis asus Vilbaste aednikuna tööle Tartu Ülikooli Maarjamõisa aeda, kus töötas aastatel 1918–1922. Ühtlasi jätkas ta vabakuulajana erialase hariduse omandamist Tartu Ülikooli põllumajandusosakonnas 1920–1923.

1921. aastal tutvus ülikoolis õppiva matemaatika-loodusteaduskonna kooliõpetajast üliõpilase Gustav Vilbergiga (aastast 1935 Vilbaste) ja sama aasta jõulude ajal laulatati nende abielu Viljandi Jaani kirikus praost Jaan Lattiku poolt. Pärast abiellumist jäi Ellen Vilbaste koduseks ja pühendus laste kasvatamisele, kuid abistas meest Eesti taimede sedelkataloogide koostamisel ja herbariseerimisel. Ka avaldas aiandusalaseid kirjutisi ja nõuandeid mitmetes naistele mõeldud ajakirjades ja ajalehtedes.

Aastatel 1925–1927 oli Vilbaste Kundas Virumaa Rahvaülikooli juhataja abi ning aianduse- ja kodumajanduse õpetaja. Pärast 1936. aastat töötas ta lühikest aega oma õemehe kolonel Jüri Hellati Viljandimaa Raudna vallas asuva Kannikmäe talu puuviljaaias, kuid 1938 pakuti Vilbastele aednikukohta Põltsamaa tehaste puukoolis. Seal töötas ta lühikest aega, sest 1940. aasta algul kutsus Viljandi aiaäri ja puukooli omanik A. Kelch seoses repatrieerumisega Saksamaale Vilbaste oma valduste järelvaatajaks.

Eesti okupeerimise järel NSVL poolt 1940. aasta suvel natsionaliseeriti A. Kelchi aiandid ja Vilbastet ei peetud kohalike võimude poolt soovitavaks seal edasi töötama. Tekkinud segastes ja ärevates oludes pidas ta paremaks lahkuda Viljandist ja asus tööle Õisu mõisa aednikuna ning koorejaama juhatajate kooli instruktorina. Samas töötas ta Teise Maailmasõja ajal alates 1941. aastast. Kolme keele valdajana oli ta ühtlasi ka tõlgiks.

Kuna sõja jätkudes kaotati Õisus aedniku koht ja Vilbastel oli raskusi laste koolitamisega, siirdus ta 1942. aastal uuesti Põltsamaale, kust aga lahkus 1944 kevadel sugulaste Kannikmäe tallu Viljandimaal. Sinna rajas ta puukooli, et 1940. aasta külmal talvel hävinud puuviljaaedu istutusmaterjaliga varustada. Samal ajal töötas ta 1945–1947 Polli Aianduse ja Mesinduse Instituudis teaduri ja õpetajana. Pärast Kannikmäe talu kuulutamist kulaklikuks majapidamiseks oldi sunnitud sealt lahkuma ja nii aed kui ka puukool hävisid peagi.

1947–1948 oli Vilbaste Peasordi Viljasalve Eesti Vabariikliku Kontori agronoom ning 1948–1951 Viljandi Köögivilja, Söödajuurvilja ja Kartuli Sordivõrdlus Katsepunkti juhataja. 1951–1952 töötas ta Kurvitsa aiandussovhoosis ning 1952–1955 mitmes majandis aedniku või agronoomina. Riikliku pensioni saamiseks puuduvate tööaastate saamiseks oli ta Viljandi Jaani kirikus paiknenud suure materjalide lao öövalvur.

Töötas 1966–1972 Nigula Riiklikul Looduskaitsealal: koostas Eesti taimedest herbaariumi, lisades sellele taimepärimuslikud tekstid ning korraldas sellega rändnäituse "Kodumaa taimed rahva käsitluses" looduskaitsela tutvustamiseks ja looduskaitse propageerimiseks. Näitus oli külastajaterohke ja pälvis tähelepanu vabariigi paljudes linnades põllumajandusnäitustel, muuseumides ja koolides.

1972. aastal haigestus Ellen Vilbaste raskesti ja suri 14. veebruaril 1974. Ta puhkab Viljandi Metsakalmistul.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oli abielus Gustav Vilbastega. Ellen oli kolme poja: Gustav Vilbaste, Juhan Vilbaste, Henn Vilbaste ja tütre Hele ema.

Tema kohta[muuda | muuda lähteteksti]