Mine sisu juurde

Elektroonikajäätmed

Allikas: Vikipeedia

Elektroonikajäätmed ehk e-jäätmed, ka elektroonikaromu, on elektrilised ja elektroonilised seadmed, mis on tarbija või hulgitarbija poolt täielikult või osaliselt kasutuselt kõrvaldatud jäätmed, samuti praaktooted, mis on tekkinud tootmises või renoveerimis- ja remondiprotsesside käigus.[1]

Suurema osa elektroonikajäätmetest moodustavad igapäevased olmeelektroonikaseadmed, nagu nutitelefonid, tahvelarvutid, süle- ja lauaarvutid, televiisorid. Märkimisväärse osa elektroonikajäätmetest moodustavad ka suured kodumasinad, kütte- ja jahutusseadmed.[2]

Elektroonikajäätmete mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Elektroonikajäätmete mõju keskkonnale

[muuda | muuda lähteteksti]

Elektroonikajäätmete süsteemitu ladestamine kahjustab keskkonda ja elusolendeid, sest valesti ladestatud elektroonikajäätmetest lekivad kemikaalid, nagu dioksiinid ja polüklooritud bifenüülid, mis saastavad keskkonda ning võivad jõuda inimese toidulauale.[3] Eestis tekib aastas umbes 9000 tonni elektroonikajäätmeid, millest ligikaudu 4000 tonni kogutakse jäätmejaamades ja kogumispunktides kokku ning suunatakse ümbertöötamisse.[4] Maailmas tekib ühe aasta jooksul umbes 50 miljonit tonni elektroonikajäätmeid, millest vormiliselt 20% taaskasutatakse.[5]

Elektroonikajäätmete mõju inimese organismile

[muuda | muuda lähteteksti]

Elektroonikajäätmed koosnevad peamiselt raskmetallidest (60%) ja plastist (30%)[6]. Raskmetallid ei lagune vähem ohtlikeks jääksaadusteks[7] ning komponendid võivad pikka aega püsida nii õhus, mullas, vees kui ka settes[8][9][10]. Ka ümbertöötlemisel vabanevad raskmetallid nagu plii, kaadmium ja elavhõbe õhku[11], samuti PVC plasti sisaldavad seadmed eraldavad põletamisel õhku toksilisi dioksiine ja furaane[12]. Eelnimetatud elektroonikajäätmete komponendid võivad põhjustada haigusi elusorganismides. Täiskasvanud ja lapsed võivad kokku puutuda mürgiste aurude ja tahkete osakeste sissehingamise, läbi naha kokkupuude söövitavate ainete ja kemikaalidega ning saastunud toidu ja vee alla neelamisel. Lapsi ohustavad ka sekundaarsed kokkupuuteviisid. Mõned ohtlikud kemikaalid võivad edasi kanduda emadelt lastele raseduse ja rinnaga toitmise ajal. Väikesed lapsed mängivad õues või looduses ja puutuvad sageli oma käte kaudu esemete ja pinnasega kokku, suurendades kokkupuute ohtu. Looted, imikud, lapsed ja noorukid on eriti tundlikud mürgiste ainetega kokkupuutest tulenevate kahjustuste suhtes.[13][14] Teadusuuringud on leidnud, et reguleerimata e-jäätmed on seotud kasvava hulga kahjulike tervisemõjudega. Nende hulka kuuluvad ebasoodsad mõjud lootele ja sünnitulemustele[15][16][17][18][19][20][21][22], muutunud närvisüsteemi areng[23][24], ebasoodsad õpitulemused[25][26], DNA kahjustused[27][24][28][29], ebasoodsad mõjud lapse füsioloogilisele ja käitumuslikule arengule[30][31], kahjulikud kardiovaskulaarsed mõjud[32][33][34][35], kahjulikud mõjud hingamisteedele[36][37], kahjulikud mõjud immuunsüsteemile[38][39][40][24], nahahaigused[41], ebasoodsad mõjud vaimsele tervisele[42], kuulmislangus[43][44], ja vähk[45]

Plii

[muuda | muuda lähteteksti]

Plii on üks peamistest raskmetallidest, mis elektroonikajäätmetega kaasnevat saastet põhjustab. Pliid sisaldavad trükkplaadid, elektronkiiretorud, joodised ja patareid/akud ning reostus tekib peamiselt mitteametlikul elektroonikajäätmete töötlusel[7][46]. Plii võib põhjustada organismi sattudes oksüdatiivset stressi, põletikku ja apoptoosi[47][48] ning takistada vajalike elementide nagu kaltsiumi, raua ja tsingi omastamist[49][50]. Õhus sisalduv kõrgenenud plii tase elektroonikajäätmetega kokkupuutuvates piirkondades on seotud suurema suremusega kardiovaskulaarsetesse haigustesse[51]. Raskmetallidel on toksiline ja inhibeeriv mõju immuunsüsteemile, kokkupuude pliiga võib põhjustada närvisüsteemi häireid, hingamisteede haigusi[52], kahjustada reproduktiiv- ja skeletisüsteemi ning neerufunktsioone[7][46].

Elektroonikajäätmete käitlemisel ja kokkupuutel pliiga on negatiivne mõju lapse kasvule ja arengule. Piirkondades, kus on suurem kokkupuude elektroonikajäätmetega, on laste pikkus ja kaal (sh. sünnil) madalam kui muudes piirkondades[53][54][55][56][57]. Kõrgenenud plii kontsentratsioon veres suurendab aktiivsus- ja tähelepanuhäire riski[58] ning põhjustab madalamat keele ja kognitsiooni taset[59][60][61][62], samuti sensoorse integratsiooni probleeme[63] ja astmat[7][46].

Kaadmium

[muuda | muuda lähteteksti]

Kaadmium on mürgine metall, mida kasutatakse laetavates nikkel-kaadmiumakudes[64], trükkplaatides[65] ja uuemates televiisorites[66]. Kaadmium mõjutab rakkude paljunemist, diferentseerumist ja apoptoosi. Need protsessid on tihedalt seotud DNA parandamise ehk reparatsiooniga. Kaadmium seob end organismis mitokondritega, ja võib madalal kontsentratsioonil pärssida nii rakuhingamist, kui ka oksüdatiivset fosforüülimist[67]. Tänu sellisele käitumisele mõjutab kaadmium inimorganismi potentsiaalseid mutatsioone, kromosoomide deletsioone ja mõjutab vereringlust[68]. Kaadmiumi seostatakse tihedalt neerude[69] ning südame- ja veresoonkonna probleemidega, kuid võib põhjustada ka osteoporoosi ja omada negatiivset mõju reproduktiivsüsteemile[70].

Elavhõbe

[muuda | muuda lähteteksti]

Elavhõbedat kasutatakse fluorestsentslampides, patareides/akudes, elektri- ja elektroonikaseadmetes ning nende töötlemine on peamine allikas, kust elavhõbe vabaneb[71]. Elavhõbe on tervisele väga kahjulik oma toksilisuse, vastupidavuse ja võime tõttu bioakumuleeruda eri vormidesse[72]. Elavhõbe akumuleerub kalades ja muudes mereorganismides metüülelavhõbedaks[73] ning jõuab seeläbi meie toiduahelasse. Elavhõbe võib põhjustada tõsiseid närvisüsteemi kahjustusi, neuroloogilisi ja kardiovaskulaarseid haigusi, samuti lootekahjustusi[74][75].

Mitteametliku e-jäätmete ringlussevõtu põhjustatud tervise- või keskkonnamõjude allikad

[muuda | muuda lähteteksti]

Kogukonna kokkupuude[76]

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Kokkupuude toidu, vee, õhu kaudu.
  • Kodused töötoad

Keskkonna saastumine[76]

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Kulla saamiseks kasutatud happe ladestamine jõgedesse
  • Ainete lekkimine prügilatest või ladustatud elektroonikast
  • Elektroonikaseadmete demonteerimisel tekkivad tahked osakesed, dioksiinid, furaanid
  • Saasteainete sattumine joogivee- ja toidusüsteemi kariloomade, kalade ja põllukultuuride kaudu

Tööalane kokkupuude[76]

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Juhtmete ja trükkplaatide põlemisel tekkivate aurude sissehingamine
  • Rasedad naised, kes töötavad taaskasutuskeskustes, millest tekib ka võimalik loodete kokkupuude mürgiste osakestega

Lapsed[76]

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Pindadelt saastunud tolmu alla neelamine
  • Demonteeritud elektroonikaseadmetega mängimine
  • Lapsed ja noorukid, kes töötavad taaskasutus kogumises, demonteerimises ja ringlussevõtu keskustes.

Elektroonikajäätmete ümbertöötamine ja taaskasutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Ümbertöötamine on elektroonikajäätmete käitlemisel oluline. Kui seda on tehtud nõuetekohaselt, peaks see oluliselt vähendama mürgiste materjalide keskkonda sattumist ja leevendama loodusvarade ammendumist. Alla 20% elektroonikajäätmetest võetakse ametlikult ringlusse, 80% kas ladestatakse prügilasse või taaskasutatakse mitteametlikult – suur osa neist toimub arengumaades käsitsi, pannes töötajad kokku selliste ohtlike ja kantserogeensete ainetega nagu elavhõbe, plii ja kaadmium.[77]

Agbogbloshie töötajad e-jäätmeid põletamas vase eraldamiseks

Üks peamisi väljakutseid on trükkplaatide ümbertöötamine elektroonilistest jäätmetest. Trükkplaadid sisaldavad väärismetalle (nt kuld, hõbe ja plaatina) ja mitteväärismetalle (nt vask, raud ja alumiinium). Üks elektroonikajäätmete töötlemise viise on trükkplaatide sulatamine, vasktraadi saamiseks kaabli kaitsekihi põletamine ja happes leostumine, et väärtuslikke metalle eraldada.[78] Tavaline meetod on mehaaniline purustamine ja eraldamine, kuid selle efektiivsus on madal. Trükkplaatide taaskasutamiseks on uuritud alternatiivseid meetodeid, näiteks krüogeenset lagunemist,[79] mõned muud meetodid on veel uurimisel. Elektroonika nõuetekohane utiliseerimine või taaskasutamine võib aidata vältida terviseprobleeme, vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja luua töökohti.[80]

Taaskasutuse eelised

[muuda | muuda lähteteksti]

Toorainete taaskasutamine kasutuselt kõrvaldatud elektroonikast on kõige tõhusam lahendus kasvavale elektroonikajäätmete probleemile. Enamik elektroonikaseadmeid sisaldab mitmesuguseid materjale, sealhulgas metalle, mida saab taaskasutada. Lammutamise ja taaskasutusvõimaluste pakkumisega hoitakse kokku loodusressursse ning välditakse õhu- ja veereostust. Lisaks vähendab taaskasutamine uute toodete tootmisel tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguseid.[81] Teine elektroonikajäätmete taaskasutamise eelis on see, et paljusid materjale saab ümber töötada ja uuesti kasutada. Taaskasutatavate materjalide hulka kuuluvad raud ja värvilised metallid, klaas ja mitmesugused plastmaterjalid. Värvilisi metalle, peamiselt alumiiniumi ja vaske, saab uuesti sulatada ja uuesti kasutada. Samuti saab taaskasutada selliseid mustmetalle nagu teras ja raud.[82] Hiljutise 3D-printimise populaarsuse kasvu tõttu on mõned 3D-printerid disainitud (FDM-sort) selliste jäätmete tootmiseks, mida saab hõlpsasti taaskasutada, mis vähendab ohtlike saasteainete hulka atmosfääris.[83] Nende printerite liigset plastikut, mis tuleb välja kõrvalsaadusena, võib samuti kasutada uue 3D-prinditud materjalina.[84]

Elektroonikajäätmete ebaõige käitlemine põhjustab märkimisväärset nappide ja väärtuslike toorainete nagu kuld, plaatina, koobalt ja haruldased muldmetallid, kadu. Praegu võib elektroonikajäätmetes sisalduda koguni 7% maailma kullast, elektroonikajäätmete tonnis on sada korda rohkem kulda kui tonnis kullamaagis.[77]

E-jäätmed võivad olla ka majanduslikult kasulik võimalus ettevõtetele. Üldiselt on sisaldas 2019. aastal e-jäätmed 25 miljonit tonni toorainet, millest enamuse kogumassist moodustavad raud, alumiinium ja vask ning mille hinnatav koguväärtus oli ligikaudu 57 dollarit miljardit USA dollarit. Praeguse dokumenteeritud ametliku kogumise ja ringlussevõtu määraga 17,4%, potentsiaalne toorest E-jäätmetest saab taaskasutada materiaalset väärtust 10 miljardit USA dollarit ja sekundaarset 4 miljonit tonni toorainet muutuks ringlussevõtuks kättesaadavaks. Keskendudes ainult rauale, alumiiniumile ja vasele ning nende esmase toorainena kasutamisest tulenevate heitkoguste võrdlemisele, siis on 2019 aastal nende ringlussevõtt aidanud säästa kuni 15 miljonit tonni CO2 ekvivalenti heitkogused[76]

Elektroonikajäätmete kogus maailmas

[muuda | muuda lähteteksti]

On väga raske hinnata, kui palju toodetakse aastas elektroonikaseadmeid kuid võttes arvesse vaid internetiga ühendatud seadmeid on neid juba palju rohke kui inimesi maailmas, hinnanguliselt 25–50 miljardit seadet.[85][86] E-jäätmeid peetakse "maailma kõige kiiremini kasvavaks jäätmevooks" [87], 2016. aastal tekkis 44,7 miljonit tonni, mis vastab 4500 Eiffeli tornile.[88] 2018. aastal teatati hinnanguliselt 50 miljonist tonnist e-jäätmetest, seega on ÜRO antud nimetus "e-jäätmete tsunami" vägagi kohane.[87] Mainitud koguse väärtus on vähemalt 62,5 miljardit dollarit aastas.[87] 2021. aastal tekkis maailmas hinnanguliselt 57,4 miljonit tonni elektroonikajäätmeid. Hinnangute kohaselt Euroopas, kus seda probleemi on kõige põhjalikumalt uuritud, ei ole keskmises leibkonnas 72 elektroonikaseadmest 11 enam kasutusel või on katki. Iga kodaniku kohta kogutakse Euroopas enne kasutusest kõrvaldamist veel 4–5 kg kasutamata elektri- ja elektroonikatooteid.[89] „E-jäätmete kogused kasvavad 3 korda kiiremini kui maailma rahvaarv ja 13 protsenti kiiremini kui maailma SKT viimase viie aasta jooksul" [90]

Kiired muutused tehnoloogias, muudatused meedias (lindid, tarkvara, MP3), hindade langus ja kavandatud vananemine on toonud kaasa elektroonikajäätmete kiire ülejäägi kogu maailmas. Tehnilised lahendused on olemas, kuid enamasti on enne tehnilise lahenduse rakendamist vaja juurutada õiguslik raamistik, kogumine, logistika ja muud teenused.

Kuvaritel (CRT, LCD, LED monitorid), protsessoritel (CPU, GPU või APU kiibid), mälul (DRAM või SRAM) ja helikomponentidel on erinev kasutusiga. Protsessorid on kõige sagedamini vananenud (tarkvara ei ole enam optimeeritud) ja muutuvad tõenäolisemalt "e-jäätmeteks", samas kui kuvaseadmeid vahetatakse kõige sagedamini töötamise ajal ilma paranduskatseteta, kuna jõukate rahvaste isu uue kuvatehnoloogia järele on muutunud. Selle probleemi saab potentsiaalselt lahendada modulaarsete nutitelefonidega (näiteks Phonebloksi kontseptsioon). Seda tüüpi telefonid on vastupidavamad ja neil on tehnoloogia telefoni teatud osade muutmiseks, muutes need keskkonnasõbralikumaks. Võimalus telefoni katki läinud osa lihtsalt välja vahetada vähendab e-jäätmeid.[91] Igal aastal toodetakse hinnanguliselt 50 miljonit tonni e-jäätmeid.[92] USA viskab igal aastal kasutuselt 30 miljonit arvutit ja Euroopas utiliseeritakse igal aastal 100 miljonit telefoni. Keskkonnakaitseagentuuri hinnangul võetakse ringlusse vaid 15–20% e-jäätmetest, ülejäänud elektroonika läheb otse prügilatesse ja põletusahjudesse[93][94]

ÜRO keskkonnaprogrammi 2010. aasta aruande "Taaskasutus – e-jäätmetest ressurssideni" kohaselt võib tekkivate e-jäätmete – sealhulgas mobiiltelefonide ja arvutite – kogus järgmise kümnendi jooksul mõnes riigis tõusta kuni 500 protsenti. nagu India.[95] Seda trendi kinnitab ÜRO Global E-waste Monitor 2020 andmetel tekkis maailmas 2019. aastal rekordilised 53,6 miljonit tonni elektroonikajäätmeid, mis on vaid viie aastaga 21 protsenti rohkem. Antud aruandes ennustatakse ka, et ülemaailmne e-jäätmete (patarei või elektripistikuga kasutuselt kõrvaldatud tooted) ulatub 2030. aastaks 74 miljoni tonnini, mis on e-jäätmete tonnaaž peaaegu kahekordistunud vaid 16 aastaga. Aruande kohaselt tekitas 2019. aastal enim e-jäätmeid Aasias – ligikaudu 24,9 miljonit tonni, millele järgnesid Ameerika (13,1 miljonit tonni), Euroopa (12 miljonit tonni), Aafrika (2,9 miljonit tonni) ja Okeaania (0,7 miljonit tonni). 2019. aasta e-jäätmed kaalusid oluliselt rohkem kui kõik täiskasvanud Euroopas ehk koguni 350 Queen Mary 2 suuruse kruiisilaeva, millest piisab 125 km pikkuse liini moodustamiseks. Inimese kohta oli 2019. aastal ära visatud e-jäätmeid keskmiselt 7,3 kg iga mehe, naise ja lapse kohta Maal. Euroopa oli maailmas esikohal e-jäätmete tekke poolest elaniku kohta 16,2 kg elaniku kohta. Teiseks tuli Okeaania (16,1 kg), järgnesid Ameerika (13,3 kg), Aasia ja Aafrika olid aga palju madalamad (vastavalt 5,6 kg ja 2,5 kg). Alates 2014. aastast tõusid e-jäätmete kategooriad kogukaalust kõige kiiremini temperatuurivahetusseadmed (+7 protsenti), suurseadmed (+5 protsenti) ning lambid ja väikeseadmed (+4 protsenti). Aruande kohaselt on selle trendi põhjuseks nende toodete kasvav tarbimine madalama sissetulekuga riikides, kus need tooted tõstavad elatustaset. Väikesed IT- ja telekommunikatsiooniseadmed on kasvanud aeglasemalt ning ekraanide ja monitoride arv on veidi langenud (-1 protsenti), mis on suuresti seletatav kergemate lameekraanidega, mis asendavad raskeid kineskoopkuvareid ja ekraane.[76]

Tänapäeva ühiskond keerleb tehnoloogia ümber ning pideva vajadusega uusimate ja kõrgtehnoloogiliste toodete järele, millega aitame kaasa suure hulga e-jäätmete tekkele.[96] Heaks näiteks on mobiiltelefonid, mis on muutunud e-jäätmete peamiseks allikaks, kuna pidevalt uute mudelite välja tulemine on omaette eesmärk, et olla turul konkurentsivõimeline. Üheks peamiseks väiteks on, et mobiiltelefonifirmad toodavad mobiiltelefone, mis pole loodud kestma, eesmärgiga sundida tarbija ostma uusi telefone. Ettevõtted annavad neile toodetele nii lühikese eluea, sest nad teavad, et tarbija soovib uut toodet ja ostab selle, kui nad selle valmistavad. Samas pole see väide leidnud lõplikku tõenduspõhist kinnitust[97]

Elektroonikajäätmed sisaldavad ohtlikke, kuid ka väärtuslikke ja nappe materjale. Keerulisest elektroonikast võib leida kuni 60 elementi.[98] SRÜ ja Gruusia 2021. aasta piirkondlik e-jäätmete seire aruande kohaselt võib E-jäätmete käitlemine olla majanduslik võimalus, kuna 2019. aastal tekkinud e-jäätmed sisaldasid 10 t kulda, 0,5 t haruldasi muldmetalle, 1 Mt rauda, ​​85 kt vaske, 136 kt alumiiniumi ja 0,7 kt koobaltit koguväärtus 200 miljardit Vene rubla (või samaväärne 2,6 miljardit USA dollarit) teisest toorainest. Üle 95 protsenti piirkonna e-jäätmetest ei koguta ega saadeta ESM-i rajatistele nõuetekohaseks haldamiseks. Enamik e-jäätmeid satub prügilatesse, kus mitteametlik sektor korjab mõned väärtuslikud komponendid. Ohtlikud ained e-jäätmetes, mis sisaldavad vähemalt 2,4 t elavhõbedat, 1,1 t kaadmiumi, 8,1 kt pliid ja 4 kt broomitud leeki aeglustajad – on piirkonnas halvasti juhitud ja on tõenäoliselt ravimata, tekitades erinevaid riske tervisliku keskkonna stabiilsusele.[99]

Elektroonikajäätmed Euroopas

[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa oli maailmas esikohal e-jäätmete tekke poolest elaniku kohta 16,2 kg elaniku kohta.[76] Ainult 42,5% e-jäätmetest Euroopa Liidus taaskasutatakse[76], ülejäänud on sortimata. 2017. aasta seisuga oli kõige esinduslikum riik, kes taaskasutas ligi 81% kogu elektroonikajäätmetest, Horvaatia. Kõige vähem taaskasutas neid Malta.[100] Euroopa ainuüksi toodab aastas umbes 12 miljonit tonni elektroonikajäätmeid. Ainult Aasia maailmajagu toodab rohkem e-jäätmeid.[101][102] Regioonide kaupa vaadatuna tekitavad Ida-Euroopa riigid e-jäätmeid aastas 3,2 miljonit tonni, millest 11,5kg inimese kohta ja sellest suudetakse taaskasutada vaid 23%. Antud regioonis e-jäätmete tekitajatest on kasvavas järjestikus esikohal on Venemaa Föderatsioon, Poola ja Ukraina. Põhja-Euroopas tekitatakse 2,4 miljonit tonni ja 22,4 kg inimese kohta, millest 59% suudetakse taaskasutada. Selles regioonis elektroonikajäätmete tekitajatest on kasvavas järjekorras esikohal Ühendkuningriik, Rootsi ja Norra. Lõuna-Euroopas tekitatakse 2,5 miljonit tonni ja 16,2 kg inimese kohta, millest suudetakse taaskasutada 34%. Selles regioonis e-jäätmete tekitajatest on kasvavas järjestikus esikohal Itaalia, Hispaania, Kreeka. Lääne-Euroopas tekitatakse 4 miljonit tonni ja 20,3kg inimese kohta, millest 54% taaskasutatakse. Selles regioonis e-jäätmete tekitajatest on kasvavas järjestikus esikohal Saksamaa, Prantsusmaa ja Holland. Euroopa Liidus on üldiselt väga hästi arenenud nõuetele vastav e-jäätmete käitluse infrastruktuur e-jäätmete kogumiseks, millesse on kaasatud eraettevõtted kaupluste näol kui ka avalik sektor kohalike omavalitsuste näol.[76]

Euroopa Komisjon võttis 2020. aastal vastu uue ringmajanduse tegevuskava, millega kehtestatakse seadusandlikud ja mitte-seadusandlikud meetmed, mis on just suunatud sellistele valdkondadele, kus Euroopa Liidu tegevus toob tõelist lisaväärtust, nagu näiteks IT ja elektroonika. Selle tegevuskavaga soovitakse luua kvaliteetsemaid, funktsionaalsemaid ja ohutumaid tooteid, mis oleksid inimestele taskukohasemad ja tõhusad, ent ka mida oleks võimalik taaskasutada. Kavaga tuuakse välja ühtne terviklik tootepoliitika raamistik, millega luua jätkusuutlikke tooteid ja muuta ka tarbimisharjumusi, et elektroonikajäätmeid ei tekiks üldse. Üheks nende eesmärgiks oleks luua telefonidele selline laadija, mis sobiks kõikidele telefonidele. Samuti soovitakse luua skeem, millega tagastada või müüa enda vana nutitelefon, laadija ja tahvelarvuti. Esimene selline tegevuskava võeti vastu aastal 2015, mille tulemusena kõik 54 eesmärki said täidetud, seal hulgas ka otsus aastaks 2021 keelata ära ühekordselt kasutatavad teatavad plastiktooted. Uue tegevuskavaga võeti 2020. aasta novembris vastu esimene eesmärk, milleks on kõik Euroopa Liidu turule tulevate patareide jätkusuutlikkus, hästi toimivad, ohutud ja, et patareisid kogutaks ning uuesti kasutaks.[103][104][105] 2020 seisuga omavad 37 Euroopa riiki riiklikku e-jäätmeid käsitlevat seadusandlust või regulatsioone. Euroopas reguleerib enamikku e-jäätmetest WEEE direktiiv (2012/19/EL). See määrus kehtib Euroopa Liidus ja Norras. Teistel riikidel, sealhulgas Islandil ja Šveitsil ning mitmel Balkani riigil, näiteks Serbial ning Bosnial ja Hertsegoviinal, on sarnased seadused. Elektroonikajäätmete direktiiv sätestab kogumise, ringlusse võtu, korduskasutamise ja taaskasutamise eesmärgid kõigi kuue e-jäätmete kategooria jaoks.[76]

Elektroonikajäätmete utiliseerimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Elektroonikajäätmete kõrvaldamise meetodid

[muuda | muuda lähteteksti]

Elektroonikajäätmete kõrvaldamiseks on mitmeid tavasid ja meetodeid. Näiteks prügilasse ladestamine, happevann ja tuhastamine, mis on tavapraktikaks.

  • Prügilasse ladestamine – kõige populaarsem, kuid mitte keskkonnasäästlik protsess, kuna pinnasesse ja põhjavette juhitakse toksilisi aineid nagu kaadmium, plii ja elavhõbe, mis omakorda saastavad vett ja pinnast.
  • Põletamine – põletamine kõrgel temperatuuril, selleks ettenähtud ahjudes. Mõne võrra parem, sest jäätmete kogust vähendatakse ja taaskasutatud energiat kasutatakse eraldi.
  • Happevann – jäätmed pannakse happesse, mis sööbib lahti metalli. Võib olla ohtlik, kui söövitav jääde satub veekokku.
  • Elektroonikajäätmete taaskasutuse tehnikad
  • Pürolüüsi meetod
  • Hüdrometallurgiline meetod
  • Mehaaniline meetod

Remontimine elektroonikajäätmete vähendamise vahendina

[muuda | muuda lähteteksti]

Elektroonikajäätmete ringlusesse võtust tulenevate keskkonnaohtude vähendamiseks ning planeedi päästmiseks on mitu võimalust. Üks e-jäätmete probleemi süvendavatest teguritest on paljude elektri- ja elektroonikakaupade eluea vähenemine. Seda põhjustavad peamiselt kaks tegurit. Esiteks põhjustab tarbijate nõudlus odavate toodete järgi toote kvaliteeti langust ja toob kaasa toote lühikese eluea.[106] Teiseks toetavad tootjad osades sektorites regulaarset täiendustsüklit ja võivad seda isegi sundida läbi piiratud kättesaadavuse varuosadele, hooldusjuhenditele ja tarkvarauuendustele või läbi kavandatud vananemise.

Tarbijate rahulolematus asjade sellise seisuga on toonud kaasa kasvava remondiliikumise. Remondiõiguse kontseptsioon on üldiselt tulnud Ameerika Ühendriikidest. Varaseim teadaolev avaldatud viide, milles seda väljendit kasutatakse, pärineb autotööstusest, mis pärineb aastast 2003 [23] ja USA Kongressis on korduvalt tehtud katseid seadusi vastu võtta.[107] Sageli toimub see kogukonna tasandil, näiteks remondikohvikute või taaskäivitamisprojekti kaudu reklaamitavate "taaskäivituspidude" kaudu.[108] Seadmete remontimise ehk parandamise õigust juhivad USA-s põllumehed, kes pole rahul hooldusteabe, spetsiaalsete tööriistade ja kõrgtehnoloogiliste põllumasinate varuosade puudumisega. Kuid liikumine ulatub põllumajandustehnikast palju kaugemale, näiteks Apple'i pakutavad piiratud remondivõimalused saavad kriitikat. Tootjad vastanduvad sageli ohutusega seotud probleemidele, mis tulenevad volitamata remondist ja muudatustest.[109]

Üks viis elektroonikajäätmete jalajälje vähendamiseks on müüa või annetada elektroonilisi seadmeid, mitte neid kõrvaldada. Valesti kõrvaldatud e-jäätmed muutuvad üha ohtlikumaks, eriti kuna ajas e-jäätmete hulk suureneb. Sel põhjusel on suured kaubamärgid nagu Apple, Samsung ja teised hakanud pakkuma klientidele võimalusi vana elektroonika taaskasutamiseks. Taaskasutamine võimaldab seadmete sees olevaid kalleid elektroonilisi osi taaskasutada, mis võib oluliselt säästa energiat ja vähendada vajadust täiendava tooraine kaevandamiseks või uute komponentide tootmiseks. Kogukondlik liikumine on võtnud üha suurema rolli ka poliitikakujundamiseks, mille heaks näiteks on 2013. aastal asutatud Digital Right to Repair Coalition, tuntud ka kui The Repair Association, kasutades veebisaiti Repair.org, on juhtinud peaaegu kõiki osariigi seadusandlikke jõupingutusi Ameerika Ühendriikides ja mõjutanud sarnaselt keskendunud kaitserühmade moodustamist kogu maailmas. Koalitsioon on 501 c6 kaubandusühendus, mis on asutatud New Jerseys ja mida rahastatakse täielikult liikmemaksudest. Koalitsiooni eesmärk on toetada tehnoloogiatoodete järelturgu, propageerides remondisõbralikke seadusi, standardeid, määrusi ja poliitikaid. Sellisena tegelevad selle liikmed remondi, edasimüügi, renoveerimise, ümberkonfigureerimise ja ringlussevõtuga olenemata tööstusest[110]

Üha rohkem on näha trendi antud lahenduse suunal ka riiklikel tasanditel. Autotööstuses võttis Massachusetts 2012. aastal vastu Ameerika Ühendriikide esimese mootorsõidukite omanike remondiõiguse seaduse, mille kohaselt peavad autotootjad müüma samu hooldusmaterjale ja diagnostikat otse tarbijatele või sõltumatutele mehaanikutele, mida nad pakuvad ainult oma edasimüüjatele. Massachusettsi põhikiri oli esimene, mis võeti vastu mitme osariigi vahel, mille tulemusel suuremad autokaubandusorganisatsioonid 2014. aasta jaanuaris kirjutasid alla vastastikuse mõistmise memorandumile,[111] kasutades Massachusettsi seadust oma lepingu alusena kõigi 50 osariigi jaoks alates 2018. aastast.[26] ] Sarnasele kokkuleppele jõudis ka tarbesõidukite lahenduste võrgustik, mis puudutab ka veoautosid[112] 2017. aasta juulis kiitis Euroopa Parlament heaks soovitused, mille kohaselt peaksid liikmesriigid vastu võtma seadused, mis annavad tarbijatele õiguse oma elektroonikat parandada. See on osa eelmise, 2009. aasta ökodisaini direktiivi suuremast uuendusest, mis kutsus tootjaid üles tootma energiatõhusamaid ja puhtamaid tarbijaseadmeid.[113][114] Selle tagajärjel võttis Euroopa Liit 2019. aasta oktoobris vastu õigusakti, mis kohustas pärast 2021. aastat olmeseadmete, nagu külmikud ja pesumasinad, tootjatelt tarnima kutselistele remondimeestele asendusosi kümne aasta jooksul alates valmistamisest. Õigusaktid ei käsitlenud muid remondiõigusega seotud tahke ning aktivistid märkisid, et see piiras siiski tarbija võimalusi ise remonti teha.[115] Euroopa Komisjon võttis 2020. aastal vastu uue ringmajanduse tegevuskava, millega kehtestatakse seadusandlikud ja mitte-seadusandlikud meetmed, mis sisaldab EL-i kodanike elektroonika remondiõigust, kuna see võimaldaks seadmete omanikel kogu seadme asemel välja vahetada ainult rikkis osi, vähendades sellega elektroonikajäätmeid.[116]

Elektroonikajäätmete taaskasutamise trendi vaates on tekkimas uued ärimudelid (Foxway, Refurbed) ja P2P müügiturud (Swappa, Black Market, Amazon Renew) mille raames suudavad ettevõtted teenida kasumit näiteks läbi elektroonika seadmete taaskasutusele võtmise ja edasimüümise kuid samas jõuda lähemale ÜRO säästva arengu eesmärkidele.

Rahvusvaheline elektroonikajäätmete päev

[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 2018. aastast tähistatakse iga aasta 14. oktoobril rahvusvahelist elektroonikajäätmete ehk e-jäätmete päeva.[117]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Shruti Rai Bhardwaj. "Extended Producer Responsibility in E-Waste Management", INTERNATIONAL WORKSHOP ON EXTENDED PRODUCER RESPONSIBILITY IN INDIA: OPPORTUNITIES, CHALLENGES AND LESSONS FROM INTERNATIONAL EXPERIENCE, May 12-13, 2016.
  2. ↑ https://www.envir.ee/et/uudised/tana-tahistatakse-esimest-korda-rahvusvahelist-e-jaatmete-paeva. Keskkonnaministeerium. "Täna tähistatakse esimest korda rahvusvahelist e-jäätmete päeva", 13.10.2018.
  3. ↑ Peter Beaumont (24. aprill 2019). "Rotten eggs: e-waste from Europe poisons Ghana's food chain". The Guardian. Vaadatud 17. detsembril 2019.
  4. ↑ Indrek Kald (14. oktoober 2019). "E-jäätmetest jääb suurem osa Eestis kokku kogumata". Äripäeva ITuudised. Vaadatud 17. detsembril 2019.
  5. ↑ ÜRO Keskkonnaprogramm (24. jaanuar 2019). "UN report: Time to seize opportunity, tackle challenge of e-waste". ÜRO pressiteade. Vaadatud 17. detsembril 2019.
  6. ↑ Rolf Widmer, Heidi Oswald-Krapf, Deepali Sinha-Khetriwal, Max Schnellmann, Heinz Böni (4. aprill 2005). "Global perspectives on e-waste". Environmental Impact Assessment Review Volume 25, Issue 5, July 2005, Pages 436-458.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Xiang Zeng, Xijin Xu, H. Marike Boezen, Xia Huo (30. jaanuar 2016). "Children with health impairments by heavy metals in an e-waste recycling area". Chemosphere Volume 148, April 2016, Pages 408-415.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  8. ↑ W.J. Deng, P.K.K. Louie, W.K. Liu, X.H. Bi, J.M.Fu, M.H. Wong (7. september 2006). "Atmospheric levels and cytotoxicity of PAHs and heavy metals in TSP and PM2.5 at an electronic waste recycling site in southeast China". Atmospheric Environment Volume 40, Issue 36, November 2006, Pages 6945-6955.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. ↑ Wei Han, Guanghai Gao, Jinyao Geng, Yao Li, Yingying Wang (12. jaanuar 2018). "Ecological and health risks assessment and spatial distribution of residual heavy metals in the soil of an e-waste circular economy park in Tianjin, China". Chemosphere Volume 197, April 2018, Pages 325-335.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. ↑ Anna O. W. Leung, Nurdan S. Duzgoren-Aydin, K. C. Cheung, and Ming H. Wong (4. märts 2008). "Heavy Metals Concentrations of Surface Dust from e-Waste Recycling and Its Human Health Implications in Southeast China". Environmental Science & Technology 2008, volume 42, issue 7, pages 2674-2680.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  11. ↑ Anneli Julander, Lennart Lundgren, Lizbet Skare, Margaretha Grandér, Brita Palm, Marie Vahter, Carola Lidén (27. august 2014). "Formal recycling of e-waste leads to increased exposure to toxic metals: An occupational exposure study from Sweden". Environment International Volume 73, December 2014, Pages 243-251.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  12. ↑ Mingzhong Ren, Sukun Zhang, Xiaoping Liu, Guixian Feng, Zhencheng Xu, Jiande Fang (23. juuli 2010). "Concentrations and Profiles of Polychlorinated Dioxins and Furans in a Discarded Electronic Waste Open Burning Site". IEEE Xplore 2010 4th International Conference on Bioinformatics and Biomedical Engineering, Chengdu, 2010, pp. 1-4.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  13. ↑ Landrigan P, Goldman LR. 2011. “Children's vulnerability to toxic chemicals: a challenge and opportunity to strengthen health and environmental policy”. Health Aff (Millwood). https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/21543423/
  14. ↑ Pronczuk de Garbino J. 2004. “Children’s health and the environment: a global perspective. A resource manual for the health sector”. In: Pronczuk de Garbino J, ed. New York: World Health Organization. https://apps.who.int/iris/handle/10665/43162
  15. ↑ Zhang Y, Xu X, Chen A, Davuljigari CB, Zheng X, Kim SS, Dietrich KN, Ho SM, Reponen T, and Huo X. 2018. “Maternal urinary cadmium levels during pregnancy associated with risk of sex-dependent birth outcomes from an e-waste pollution site in China”. Reprod Toxicol. 75:49-55. doi: 10.1016/j.reprotox.2017.11.003. Epub 2017 Nov 14. PubMed PMID: 29154917.
  16. ↑ Xu L, Ge J, Huo X, Zhang Y, Lau ATY, and Xu X. 2016. “Differential proteomic expression of human placenta and fetal development following e-waste lead and cadmium exposure in utero”. Sci Total Environ. 550:1163-1170. doi:10.1016/j.scitotenv.2015.11.084. Epub2016 Feb 16. PubMed PMID: 26895036.
  17. ↑ Wu K, Xu X, Liu J, Guo Y, and Huo X. 2011. “In utero exposure to polychlorinated biphenyls and reduced neonatal physiological development from Guiyu, China”. Ecotoxicol Environ Saf. 74: 2141–47.
  18. ↑ Xu X, Yang H, Chen A, et al. 2012. “Birth outcomes related to informal e-waste recycling in Guiyu, China”. Reprod Toxicol. 33: 94–98.
  19. ↑ Xu L, Huo X, Zhang Y, Li W, Zhang J, and Xu X. 2015. “Polybrominated diphenyl ethers in human placenta associated with neonatal physiological development at a typical e-waste recycling area in China”. Environ Pollut. 196:414-22. PubMedPMID: 25468211.
  20. ↑ Mitro SD, Johnson T, and Zota AR. 2015. “Cumulative Chemical Exposures During Pregnancy and Early Development”. Curr Environ Health Rep. 2(4):367-78. doi: 10.1007/ s40572-015-0064-x.
  21. ↑ Li Y, Xu X, Liu J, et al. 2008. “The hazard of chromium exposure to neonates in Guiyu of China”. Sci Total Environ. 403: 99–104.
  22. ↑ Huo X, Wu Y, Xu L, Zeng X, Qin Q, and Xu X. 2019. “Maternal urinary metabolites of PAHs and its association with adverse birth outcomes in an intensive e-waste recycling area”. Environ Pollut.245:453-461. doi: 10.1016/j.envpol.2018.10.098. Epub 2018 Nov 7. PubMed PMID: 30458375.
  23. ↑ Li Y, Xu X, Wu K, et al. 2008. “Monitoring of lead load and its effect on neonatal behavioral neurological assessment scores in Guiyu, an electronic waste recycling town in China”. J Environ Monit. 10: 1233–38.
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 Huo X, Dai Y, Yang T, Zhang Y, Li M, and Xu X. 2019. “Decreased erythrocyte CD44 and CD58 expression link e-waste Pb toxicity to changes in erythrocyte immunity in preschool children”. Sci Total Environ. 2019b May 10;664:690-697. doi: 10.1016/j.scitotenv.2019.02.040. PubMed PMID: 30763849.
  25. ↑ Zhang R, Huo X, Ho G, Chen X, Wang H, Wang T, and Ma L. 2015. “Attention deficit/hyperactivity symptoms in preschool children from an e-waste recycling town: assessment by the parent report derived from DSM-IV”. BMC Pediatr. 15:51. doi: 10.1186/s12887-015-0368-x. PubMed PMID: 25939992; PubMed Central PMCID: PMC4429982.
  26. ↑ Soetrisno FN, and Delgado-Saborit JM. 2020. “Chronic exposure to heavy metals from informal e-waste recycling plants and children’s attention, executive function and academic performance”. Sci Total Environ. 717:137099. doi: 10.1016/j.scitotenv.2020.137099
  27. ↑ Liu Q, Cao J, Li KQ, et al. 2009. “Chromosomal aberrations and DNA damage in human populations exposed to the processing of electronics waste. Environ Sci Pollut Res Int”. 90 Literatureburg, Germany: Öko-Institut e.V (https://www.oeko.de/oekodoc/1057/2010-105-en.pdf).
  28. ↑ Li K, Liu S, Yang Q, Zhao Y, Zuo J, Li R, Jing Y, He X, Qiu X, Li G, and Zhu T. 2014.“Genotoxic effects and serum abnormalities in residents of regions proximal to e-waste disposal facilities in Jinghai, China”. Ecotoxicol Environ Saf. 2014a Jul;105:51-8. doi:10.1016/j.ecoenv.2014.03.034. PubMed PMID: 24785710.
  29. ↑ Alabi OA, Bakare AA, Xu X, Li B, Zhang Y, and Huo X. 2012. “Comparative evaluation of environmental contamination and DNA damage induced by electronic-waste in Nigeria and China”. Sci Total Environ. 423:62-72. doi.org/10.1016/j.scitotenv.2012.01.056.
  30. ↑ Zeng X, Xu X, Qin Q, Ye K, Wu W, and Huo X. 2019. “Heavy metal exposure has adverse effects on the growth and development of preschool children”. Environ Geochem Health. 41(1):309-321. doi: 10.1007/s10653-018-0114-z. Epub 2018 Apr 25. PubMed PMID:29696494.
  31. ↑ Liu J, Xu X, Wu K, et al. 2011. “Association between lead exposure from electronic waste recycling and child temperament alterations”. Neurotoxicology. 32: 458–64.
  32. ↑ Navas-Acien A, Guallar E, Silbergeld EK, and Rothenberg SJ. 2007. “Lead exposure and cardiovascular disease - a systematic review. Environ Health Perspect” 115(2007):472-482.
  33. ↑ Lu X, Xu X, Zhang Y, Zhang Y, Wang C, and Huo X. 2018. “Elevated inflammatory Lp-PLA2 and IL-6 link e-waste Pb toxicity to cardiovascular risk factors in preschool children”. Environ Pollut. 234:601-609. doi: 10.1016/j.envpol.2017.11.094. Epub 2017 Dec 21. PubMed PMID: 29223817.
  34. ↑ Hu C, Hou J, Zhou Y, Sun H, Yin W, Zhang Y, et al. 2018. “Association of polycyclic aromatic hydrocarbons exposure with atherosclerotic cardiovascular disease risk: A role of mean platelet volume or club cell secretory protein”. Environ. Pollut. 233:45-53.
  35. ↑ Cong X, Xu X, Xu L, Li M, Xu C, Qin Q, and Huo X. 2018. “Elevated biomarkers of sympatho-adrenomedullary activity linked to e-waste air pollutant exposure in preschool children”. Environ Int.115:117-126. doi: 10.1016/j.envint.2018.03.011. Epub 2018 Mar 20.PubMed PMID: 29558634.
  36. ↑ Goldizen FC, Sly PD, and Knibbs LD. 2016. “Respiratory effects of air pollution on children”. Pediatr Pulmon. 51(1):94–108.
  37. ↑ Amoabeng Nti AA, Arko-Mensah J, Botwe PK, Dwomoh D, Kwarteng L, Takyi SA, et al. n2020. “Effect of particulate matter exposure on respiratory health of e-waste workers at Agbogbloshie, Accra, Ghana”. Int J Environ Res Public Health. 17(9):E3042. doi:10.3390/ijerph17093042.
  38. ↑ Zhang Y, Huo X, Cao J, Yang T, Xu L, and Xu X. 2016. “Elevated lead levels and adverse effects on natural killer cells in children from an electronic waste recycling area”. Environ Pollut. 213:143-150. doi: 10.1016/j.envpol.2016.02.004. Epub 2016 Feb 17. PubMed. PMID: 26895538.
  39. ↑ Zhang Y, Xu X, Sun D, Cao J, Zhang Y, and Huo X. 2017. “Alteration of the number and percentage of innate immune cells in preschool children from an e-waste recycling area”. Ecotoxicol Environ Saf. 145:615-622. doi: 10.1016/j.ecoenv.2017.07.059. Epub 2017 Aug 12. PubMed PMID: 28806563.
  40. ↑ Cao J, Xu X, Zhang Y, Zeng Z, Hylkema MN, and Huo X. 2018. “Increased memory T-cell populations in Pb-exposed children from an e-waste-recycling area”. Sci Total Environ.; 616-617:988-995. doi: 10.1016/j.scitotenv.2017.10.220. Epub 2017 Oct 31. PubMed PMID: 29096958.
  41. ↑ Decharat S, and Kiddee P. “Health problems among workers who recycle electronic waste in southern Thailand”. 2020. Osong Public Health res Perspect. 11(1):34-43. doi:10.24171/j.phrp.2020.11.1.06.
  42. ↑ Liu L, Zhang B, Lin K, Zhang Y, Xu X, and Huo X. 2018. “Thyroid disruption and reduced mental development in children from an informal e-waste recycling area: A mediation analysis. Chemosphere”. 193:498-505. doi:10.1016/j.chemosphere.2017.11.059. Epub 2017 Nov 13. PubMed PMID: 29156335.
  43. ↑ Xu L, Huo X, Liu Y, Zhang Y, Qin Q, and Xu X. 2020. “Hearing loss risk and DNA methylation signatures in preschool children following lead and cadmium exposure from an electronic waste recycling area”. Chemosphere. 246:125829. https://doi.org/10.1016/j.chemosphere.2020.125829,doi.org/10.1016/j.chemosphere.2020.125829.
  44. ↑ Liu Y, Huo X, Xu L, Wei X, Wu W, Wu X, and Xu X. 2018. “Hearing loss in children with e-waste lead and cadmium exposure”. Sci Total Environ. 624:621-627. doi: 10.1016/j.scitotenv.2017.12.091. Epub 2017 Dec 27. PubMed PMID: 29272831.
  45. ↑ Davis JM, and Garb Y. 2019. “A strong spatial association between e-waste burn sites and childhood lymphoma in the West Bank, Palestine”. Int J Cancer. 144(3):470-75. doi:10.1002/ijc.31902.
  46. ↑ 46,0 46,1 46,2 Xiang Zeng, Xijin Xu, Xiangbin Zheng, Tiina Reponen, Aimin Chen, Xia Huo (21. jaanuar 2016). "Heavy metals in PM2.5 and in blood, and children's respiratory symptoms and asthma from an e-waste recycling area". Environmental Pollution Volume 210, March 2016, Pages 346-353.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  47. ↑ Ana Carolina B. Almeida Lopes, Tiago S. Peixe, Arthur E. Mesas, Monica M. B. Paoliello (2016). "Lead Exposure and Oxidative Stress: A Systematic Review". Reviews of Environmental Contamination and Toxicology Volume 236, pages 193-238.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  48. ↑ Ziad Shraideh, Darwish Badran, Abdelrahim Hunaiti, Abdelkader Battah (2018). "Association between occupational lead exposure and plasma levels of selected oxidative stress related parameters in Jordanian automobile workers". International Journal of Occupational Medicine and Environmental Health; Heidelberg Vol. 31, Iss. 4, (2018): pages 517-525.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  49. ↑ Sehrish Talpur, Hassan I. Afridi, Tasneem G. Kazi and Farah Naz Talpur (2018). "Interaction of Lead with Calcium, Iron, and Zinc in the Biological Samples of Malnourished Children". Biological Trace Element Research volume 183, pages 209–217.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  50. ↑ Hui Yang, Xia Huo, Taofeek Akangbe Yekeen, Qiujian Zheng, Minghao Zheng and Xijin Xu (2013). "Effects of lead and cadmium exposure from electronic waste on child physical growth". Environmental Science and Pollution Research volume 20, pages 4441–4447.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  51. ↑ Charu Gangwar, Ranjana Choudhari, Anju Chauhan, Atul Kumar, Aprajita Singh, Anamika Tripathi (2. veebruar 2019). "Assessment of air pollution caused by illegal e-waste burning to evaluate the human health risk". ScienceDirect.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  52. ↑ Xiang Zeng, Xia Huo, Xijin Xu, Dongling Liu, Weidong Wu (11. mai 2020). "E-waste lead exposure and children's health in China". Science of The Total Environment Volume 734.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  53. ↑ Xiaoyin Xu, Siqing Xia, Lijie Zhou, Zhiqiang Zhang, Bruce E. Rittmann (12. veebruar 2015). "Bioreduction of vanadium (V) in groundwater by autohydrogentrophic bacteria: Mechanisms and microorganism". Journal of Environmental Sciences Volume 30, 1 April 2015, Pages 122-128.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  54. ↑ Xijin Xu, Junxiao Liu, Chaoying Huang, Fangfang Lu, Yin Mei Chiung, Xia Huo (4. juuli 2015). "Association of polycyclic aromatic hydrocarbons (PAHs) and lead co-exposure with child physical growth and development in an e-waste recycling town". Chemosphere Volume 139, November 2015, Pages 295-302.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  55. ↑ Xiang Zeng, Xijin Xu, H. Marike Boezen, Judith M. Vonk, Weidong Wu, Xia Huo (19. juuli 2017). "Decreased lung function with mediation of blood parameters linked to e-waste lead and cadmium exposure in preschool children". Environmental Pollution Volume 230, November 2017, Pages 838-848.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  56. ↑ Xiang Zeng, Xijin Xu, Yuling Zhang, Weiqiu Li and Xia Huo (2017). "Chest circumference and birth weight are good predictors of lung function in preschool children from an e-waste recycling area". Environmental Science and Pollution Research volume 24, pages 22613–22621.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  57. ↑ Guina Zheng, Xijin Xu, Bin Li, Kusheng Wu, Taofeek Akangbe Yekeen and Xia Huo (2013). "Association between lung function in school children and exposure to three transition metals from an e-waste recycling area". Journal of Exposure Science & Environmental Epidemiology volume 23, pages 67–72.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  58. ↑ Stephani Kim, Monica Arora, Cristina Fernandez, Julio Landero, Joseph Caruso, Aimin Chen (10. september 2013). "Lead, mercury, and cadmium exposure and attention deficit hyperactivity disorder in children". Environmental Research Volume 126, October 2013, Pages 105-110.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  59. ↑ Wei Liu, Xia Huo, Daichun Liu, Xiang Zeng, Yu Zhang, Xijin Xu (1. november 2014). "S100β in heavy metal-related child attention-deficit hyperactivity disorder in an informal e-waste recycling area". NeuroToxicology Volume 45, December 2014, Pages 185-191.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  60. ↑ Lian Liu, Xijin Xu, Taofeek Akangbe Yekeen, Kun Lin, Weiqiu Li and Xia Huo (2015). "Assessment of association between the dopamine D2 receptor (DRD2) polymorphism and neurodevelopment of children exposed to lead". Environmental Science and Pollution Research volume 22, pages 1786–1793.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  61. ↑ Yu Liu, Xia Huo, Long Xu, Xiaoqin Wei, Wengli Wu, Xianguang Wu, Xijin Xu (27. detsember 2017). "Hearing loss in children with e-waste lead and cadmium exposure". Science of The Total Environment Volume 624, 15 May 2018, Pages 621-627.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  62. ↑ Lian Liu, Bo Zhang, Kun Lin, Yuling Zhang, Xijin Xu, Xia Huo (13. november 2017). "Thyroid disruption and reduced mental development in children from an informal e-waste recycling area: A mediation analysis". Chemosphere Volume 193, February 2018, Pages 498-505.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  63. ↑ Haoxing Cai, Xijin Xu, Yu Zhang, Xiaowei Cong, Xueling Lu, Xia Huo (18. jaanuar 2019). "Elevated lead levels from e-waste exposure are linked to sensory integration difficulties in preschool children". NeuroToxicology Volume 71, March 2019, Pages 150-158.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  64. ↑ GPI International Limited. "GP Nickel Cadmium Technical Handbook" (PDF). [http:/www.gpbatteries.co.uk/downloads/technical_handbooks/GP_NiCd_Technical.pdf Originaali] (PDF) arhiivikoopia seisuga 27. september 2007. {{netiviide}}: kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend)
  65. ↑ Gerrit H. Vonkeman, I. Thornton, Z. Makuch (31. detsember 2001). "Mercury-Cadmium-Lead Handbook for Sustainable Heavy Metals Policy and Regulation: Handbook for Sustainable Heavy Metals Policy and Regulation".{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  66. ↑ Andrew Maynard (7. jaanuar 2015). "Are quantum dot TVs – and their toxic ingredients – actually better for the environment?". The Conversation.
  67. ↑ Lyn Patrick (mai 2003). "Toxic metals and antioxidants: Part II. The role of antioxidants in arsenic and cadmium toxicity". Alternative medicine review : a journal of clinical therapeutic, 8(2), pages 106-128.
  68. ↑ Pius Joseph (1. august 2009). "Mechanisms of cadmium carcinogenesis". Toxicology and applied pharmacology, 238(3), pages 272-279.
  69. ↑ L Järup, M Berglund, C G Elinder, G Nordberg, M Vahter (juuni 1998). "Health effects of cadmium exposure--a review of the literature and a risk estimate". Scandinavian journal of work, environment & health, 24 Suppl 1, pages 1-51.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  70. ↑ Jennifer Thompson, John Bannigan (19. veebruar 2008). "Cadmium: toxic effects on the reproductive system and the embryo". Reproductive toxicology (Elmsford, N.Y.), 25(3), pages 304–315.
  71. ↑ UN Environment Programme (2019). "Global Mercury Assessment 2018". UN Environment Programme.
  72. ↑ Congcong Qi, Xiaotian Ma, Meng Wang, Liping Ye, Yang Yang, Jinglan Hong (7. mai 2017). "A case study on the life cycle assessment of recycling industrial mercury-containing waste". Journal of Cleaner Production Volume 161, 10 September 2017, pages 382-389.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  73. ↑ Heileen Hsu-Kim, Katarzyna H. Kucharzyk, Tong Zhang, and Marc A. Deshusses (5. veebruar 2013). "Mechanisms Regulating Mercury Bioavailability for Methylating Microorganisms in the Aquatic Environment: A Critical Review". Environmental Science & Technology 2013, volume 47, issue 6, pages 2441-2456.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  74. ↑ S. Ceccatelli, R. Bose, K. Edoff, N. Onishchenko, S. Spulber (22. aprill 2013). "Long‐lasting neurotoxic effects of exposure to methylmercury during development". Journal of Internal Medicine Volume 273, Issue 5, Pages 490-497.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  75. ↑ Margaret R. Karagas, Anna L. Choi, Emily Oken, Milena Horvat, Rita Schoeny, Elizabeth Kamai, Whitney Cowell, Philippe Grandjean, and Susan Korrick (1. juuni 2012). "Evidence on the Human Health Effects of Low-Level Methylmercury Exposure". Environmental Health Perspectives Vol. 120, No. 6.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  76. ↑ 76,00 76,01 76,02 76,03 76,04 76,05 76,06 76,07 76,08 76,09 Vanessa Forti, Cornelis Peter Baldé, Ruediger Kuehr, Garam Bel (2020). "The Global E-waste Monitor 2020 - Quantities, flows, and the circular economy potential" (PDF). United Nations University (UNU)/United Nations Institute for Training and Research (UNITAR) – co-hosted SCYCLE Programme, International Telecommunication Union (ITU) & International Solid Waste Association (ISWA). Vaadatud 12.01.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  77. ↑ 77,0 77,1 Tarter, Andrew, "Environment Programme, UN (UNEP)", Encyclopedia of Crisis Management, SAGE Publications, Inc., ISBN 978-1-4522-2612-5, vaadatud 6. jaanuaril 2020
  78. ↑ Sthiannopkao, Suthipong; Wong, Ming Hung (2013). "Handling e-waste in developed and developing countries: Initiatives, practices, and consequences". Science of the Total Environment. 463-464: 1147–1153. Bibcode:2013ScTEn.463.1147S. doi:10.1016/j.scitotenv.2012.06.088. PMID 22858354.
  79. ↑ Yuan, C.; Zhang, H. C.; McKenna, G.; Korzeniewski, C.; Li, J. (2007). "Experimental Studies on Cryogenic Recycling of Printed Circuit Board". International Journal of Advanced Manufacturing Technology. 34 (7–8): 657–666. doi:10.1007/s00170-006-0634-z.
  80. ↑ Fela, Jen (April 2010). "Developing countries face e-waste crisis". Frontiers in Ecology and the Environment. 8 (3): 117. doi:10.1890/1540-9295-8.3.116. JSTOR 20696446.
  81. ↑ "Benefits of Recycling". hardrawgathering.co.uk. Archived from the original on 6 January 2015. Retrieved 6 January2015.
  82. ↑ "What can be recycled from e-waste?". zerowaste.sa.gov.au. Archived from the original on 5 March 2016. Retrieved 29 February 2016.
  83. ↑ "How to Print 3D Parts Better". sustainabilityworkshop.autodesk.com. Archived from the original on 27 February 2016. Retrieved 29 February2016.
  84. ↑ "Zero or close to zero waste". plasticscribbler.com. Archived from the original on 6 March 2016. Retrieved 29 February 2016.
  85. ↑ Joseph Lauren, James Pennington “Tapping the economic value of e-waste,” China Daily, [World Economic Forum Op-Ed], 29 October 2018, europe.chinadaily.com.cn/a/201810/29/WS5bd64e5aa310eff3032850ac.html
  86. ↑ Software.org, Connecting to New Opportunities Through Connected Devices, [Press release], 11 July 2017, www.software.org/press-release/connecting-to-new-opportunities-through-connected-devices/
  87. ↑ 87,0 87,1 87,2 "A New Circular Vision for Electronics, Time for a Global Reboot". World Economic Forum. 24.01.2019. Vaadatud 12.01.2022.
  88. ↑ Baldé, C. P., et al., The Global E-waste Monitor 2017, UNU, ITU, ISWA, 2017
  89. ↑ "International E-Waste Day: 57.4M Tonnes Expected in 2021". weee-forum.org. 13.10.2021. Vaadatud 12.01.2022.
  90. ↑ Antonis Mavropoulos (02.07.2020). "Global E-waste Surging: Up 21 per cent in 5 Years - Comment by President, International Solid Waste Association (ISWA)" (PDF). potential. United Nations University (UNU)/United Nations Institute for Training and Research (UNITAR) – co-hosted SCYCLE Programme, International Telecommunication Union (ITU) & International Solid Waste Association (ISWA), Bonn/Geneva/Rotterdam. Vaadatud 12.01.2022.
  91. ↑ Smedley, Tim (18.11.2013). "Is Phonebloks really the future of sustainable smartphones?". The Guardian. Vaadatud 12.01.2022.
  92. ↑ Sthiannopkao, Suthipong; Wong, Ming Hung (2013). "Handling e-waste in developed and developing countries: Initiatives, practices, and consequences". Science of the Total Environment. 463–464: 1147–1153. Bibcode:2013ScTEn.463.1147S. doi:10.1016/j.scitotenv.2012.06.088. PMID 22858354.
  93. ↑ "Statistics on the Management of Used and End-of-Life Electronics". US Environmental Protection Agency. 5.02.2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. veebruar 2012. Vaadatud 12.01.2022.
  94. ↑ "Environment". ECD Mobile Recycling. 24.04.2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. aprill 2014. Vaadatud 12.01.2022.
  95. ↑ "As e-waste mountains soar, UN urges smart technologies to protect health". United Nations-DPI/NMD – UN News Service Sectio. 22.02.2010. Vaadatud 12.01.2022.
  96. ↑ Luthar, Breda (2011). "Class, Cultural Capital, and the Mobile Phone". Sociologický Časopis. 47 (6): 1091–1118. JSTOR 23535016.
  97. ↑ Marina Proske; Janis Winzer; Max Marwede; Nils F. Nissen; Klaus-Dieter Lang (01.09.2016). "Obsolescence of Electronics - the Example of Smartphones". BMBF-Junior Research Group: Obsolescence as a challenge for sustainability - Causes and Alternatives. DO - 10.1109/EGG.2016.7829852. Vaadatud 12.01.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  98. ↑ Walsh, Bryan (08.03.2012). "E-Waste: How the New iPad Adds to Electronic Garbage". Time. Vaadatud 12.01.2022.
  99. ↑ C.P. Baldé, G. Iattoni, V. Luda, I.C Nnorom, O. Pecheniuk, R. Kuehr (2021). "REGIONAL E-WASTE MONITOR CIS + Georgi - 2021" (PDF). United Nations University (UNU) / United Nations Institute for Training and Research (UNITAR) – co-hosting the SCYCLE Programme, Bonn, Germany. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 18.12.2021. Vaadatud 12.01.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  100. ↑ E-waste in the EU: facts and figures (infographic). Society (23.12.2020).
  101. ↑ EThe EU declares war on e-waste. Made for minds. (15.01.2021).
  102. ↑ "A New Circular Vision for Electronics: Time for a Global Reboot" (PDF). World Economic Forum. Jaanuar 2019. Vaadatud 12.01.2022.
  103. ↑ [https://ec.europa.eu/environment/circular-economy/ Additional tools EU Circular Economy Action Plan]. Society (9.01.2021).
  104. ↑ Single-use plastics: Commission welcomes ambitious agreement on new rules to reduce marine litter. Press release (19.12.2018).
  105. ↑ [https://ec.europa.eu/environment/circular-economy/pdf/new_circular_economy_action_plan.pdf Circular Economy Action Plan]. European Union (2020).
  106. ↑ Getting in a spin: Why washing machines are no longer built to last.Cassidy, Nigel (2 May 2014).
  107. ↑ CARE - Right to Repair in Congress www.careauto.org.
  108. ↑ "The Restart Project https://therestartproject.org/
  109. ↑ Solon, Olivia (6.03.2017). "A right to repair: why Nebraska farmers are taking on John Deere and Apple". The Giardian. Vaadatud 12.01.2022.
  110. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. juuni 2023. Vaadatud 12. jaanuaril 2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  111. ↑ Motor Vehicle Owners' Right to Repair Act https://www.congress.gov/bill/112th-congress/house-bill/1449
  112. ↑ CVSN https://web.archive.org/web/20211007053912/https://cvsn.org/truck-parts-aftermarket-right-to-repair-coalition/
  113. ↑ REGULATION (EU) 2017/1369 OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL of 4 July 2017 setting a framework for energy labelling and repealing Directive 2010/30/EU https://web.archive.org/web/20190417055313/https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:32017R1369&from=EN
  114. ↑ Louise Matsakis (5.7.2017). "The European Parliament Wants Europeans to Have the Right to Repair". VICE. Vaadatud 12.1.2022.
  115. ↑ Harriban, Roger (1.10.2019). "EU brings in 'right to repair' rules for appliances". BBC. Vaadatud 12.01.2022.
  116. ↑ Peltier, Elian (13.3.2020). "Europe Wants a 'Right to Repair' Smartphones and Gadgets". The New York Times. Vaadatud 12.1.2022.
  117. ↑ Eesti on elektroonikajäätmete kogumises Euroopa esirinnas. Keskkonnaministeerium. 14.10.2020.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Elektroonikajäätmed&oldid=6744609"