Elektrikitarrimuusika

Elektrikitarrimuusika on instrumentaalse muusika stiil, mille puhul põhiline on helikõla, mille annab elektrikitarr, ärakasutamine. Seejuures võidakse kõlapildi erilisuse saavutamiseks kasutada ka spetsiaalseid efektivahendeid.

Elektrikitarrimuusika saavutas mitmes riigis üsna suure populaarsuse, sh Skandinaavia maades, kõige lähemal Eestile aga Soomes, kus selle jaoks võeti kasutusele isegi uus sõna – rautalanka. Populaarne on elektrikitarrimuusika olnud paljudes maades, näiteks ka Jaapanis. Eriline koht on olnud Kreeka muusikal, kus elektriliseks keelpilliks sai II MS järgsel ajal ja on siiani ülekaalukalt elektriline buzuki, mis hiljem leidis kasutamist ka Iiri muusikas.

Nii varase perioodi elektrikitarrimuusika, Soome rautalanka kui Kreeka muusika puhul on iseloomulik see, et efektivahendite kasutamine on peaaegu olematu. Helide kestvuse suurendamiseks hakati küll kasutama signaali nivoo automaatse reguleerimise vahendeid ja tehisliku kaja masinaid (reverberatsiooni).

Elektrikitarrimuusika maailmas

Elektrikitarr oli 1940. aastate lõpul veel väga uudne muusikainstrument, mille kasutus esialgu piirdus orkestri ühe instrumendina, kuid tänu võimendusele sai elektrikitarr helitugevuse poolest võrreldavaks teiste orkestri pillidega või isegi ületas neid. Džässmuusika väikestes koosseisudes hakati elektrikitarri kasutama sooloinstrumendina juba 1931. aastal. Esimene suure tuntuse saavutanud džässelektrikitarrist oli Wes Montgomery. Ka bluusmuusikas sai elektrikitarr oluliseks instrumendiks.

Les Paul koos Mary Fordiga olid esimesed, kes kasutasid elektrikitarri ja magnethelisalvestuse võimalusi nn trikksalvestuste tegemiseks. Nende esitatud 1950. aastate esimese poole lood saavutasid edetabelites kõrgeid kohti (kaks olid USA-s Billboardi edetabelis esikohal).

1950. aastatel hakkasid mitmed kitarristid (Duane Eddy, Chet Atkins jt) kasutama elektrikitarri. Mitmed nende esitatud lood said samuti suure menu osaliseks, kuid üldiselt polnud nende edu Les Pauli ja Mary Fordi omaga enam võrreldav. Suure tõenäosusega oli selle põhjuseks rock'n'roll'i tulek.

1950. aastate lõpupoole hakkasid mitmed rokkansamblid kasutama elektrikitarre ansambli põhiliste pillidena – soolokitarri, saatekitarri ja basskitarri kujul. Lisaks hakati ansamblites kasutama elektronorelit või Hammond-orelit. Umbes sellise koosseisuga ansamblid hakkasid tegema instrumentaalmuusikat (Johnny & the Hurricanes, Champs, Dick Dale, Ventures, Shadows, Tornados, Spotnicks, Sounds jt). Osad neist kasutasid väga futuristlikku helikeelt ja tihti maailmaruumiga (kosmosega) seotud temaatikat (Tornados, Spotnicks). Sellest suunast lähtuvaks võib pidada hilisemat elektropoppi (elektroonilist rokki).

Hilisemas pop- ja biitmuusikas sai selline koosseis põhiliseks (näiteks Johnny Kidd & the Pirates, UK 1960, The Beatles). Mõned algselt instrumentaalrokki esitanud ansamblitest said hiljem biitpopi esindajad (näiteks Fireballs USAs). Instrumentaalne elektrikitarrimuusika moodustas olulise osa ka surfimuusikast.

Hiljem ilmusid mitmetelt esitajatelt (Jimi Hendrix, Peter Green, Jeff Beck, Eric Clapton, Carlos Santana jt) üksikud väljapaistvad instrumentaallood, milles kasutati elektrikitarri põhiinstrumendina ("Albatross" jt). Kuid need jagunesid eri stiilide (hard rock, blues rock, progressive rock jm) vahel.

Elektrikitarrimuusikuna on hiljem silma paistnud multiinstrumentalist Mike Oldfield.

Elektrikitarrimuusika Eestis

Eestis on elektrikitarrimuusika alal silmapaistvat edu saavutanud Erki Pärnoja.

Eesti muusikat on elektrikitarrimuusika kujul esitanud Belgia kitarrist Francis Goya.

Vaata ka

• Rautalanka
• Instrumentaalrokk