Ekesparre maja
Ekesparre maja on puidust hoone, mis asub Kuressaares Lossi tänav 27 krundil, kus praegu paikneb Ekesparre Boutique Hotell.
Hoone on kantud kultuurimälestiste riiklikku registrisse.
Hoone kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Krundi lõunaosas asub silindervõlviga paekivist kelder, mille ehitamisel on ära kasutatud linnuse sepikoja müüre.[1]
Maja on juugendstiilis, mille ilminguid leidub Kuressaares vähe. Hoonel on kõrge kivikattega mansardkatus, väljaehitise katused plekist ning korstnapitsid dolomiitplokkidest. Hoonel on ebakorrapärane sopiline kuju ning eenduvad terrassid ja verandad. Maja aknad ja välisuksed pärinevad valdavalt 2000. aastatest, uksed on valmistatud algsete eeskujul.[1]
Interjööri on korduvalt ümber ehitatud, kuid ripplagede ja kipsplaatide all peaks olema säilinud diagonaallaudisega lagi ning tubades ja koridorides seinapaneelid. Hoonel on säilinud ka peasissepääsu juures puitbalustraadiga trepp ning algne toolvärk.[1]
Kuressaare linnuse kirderaveliin[muuda | muuda lähteteksti]
17. sajandi teisel poolel toimus Kuressaare piiskoplinnuse[2] kindlustuste ümberehitamine, mille raames ehitati laiendatud vallikraavi kolm raveliini, millest kirderaveliini kaudu pääses linnusesse. Sinna ehitati suurtükkide hooldamiseks sepikoda, mille vundamendist osa paikneb praeguse hotelli all.[3]
1810. aastal üksikrajatiste fikseerimisel on Insenerikomando üles joonistanud kirderaveliinil asunud ehitise, mis on sarnane krundi vanima ehitise – keldriga.[1]
Hiljem, kui linnus oli kaitseotstarbe minetatud, soovis suurtükiväe eruohvitseri ja Rüütelkonna esimehe (maamarssal) Oskar von Ekesparre vend Alfred kirderaveliinile ehitada villa, mille vormistamisel aitas kaasa rüütelkonna esimees, ning 1890. aastal valmis Kuursaali poolsel osal maja, mida tänapäeval nimetatakse jahilossiks.[3]
Arthur Peter Leopold von Ekesparre (1838–1909), kes oli hariduselt jurist ning töötas Tartus kreisi kohtunikuna, asus pensionile jäädes elama Eikla mõisa. Nähes oma venna majutusteenuste äri, pakkus Arthur välja idee ehitada samale raveliinile, venna maja vastasküljele, pilkupüüdev ja paljude tubadega pansionaat. Ehituskrundi vormistamisega kiirustati, kuna maamarssalist venna ametiaeg oli lõppemas, kuid ehitus algas siis, kui Oskar von Ekesparre oli juba siirdunud Peterburi Riiginõukogu liikmeks. Maja valmis lõplikult 1908. aastal ning kui hoone rajaja suri, vormistati krunt ja hoone poja Axel von Ekesparre (1868–1935) nimele.[3]
Axel oli juristiharidusega ning töötas Lõuna-Eestis mitme Liivimaa kubermangu arendusinstitutsiooni sekretärina kuni 1913. aastani. Pidevalt eemal olles rentis ta maja pansionaadi pidajale, kus majutati inimesi suvekuudel (maist septembrini). Talvekuudel elasid majas gümnaasiumi koolipoisid.[3]
Esimese maailmasõja ajal oli maja sõjaväe staabiks, mille tõttu oli maja rüüstatud ja halvas seisukorras.[3]
1917. aastal, kui revolutsioonilised sõdurid põletasid kinnistusameti vara, hävis kinnistu algne toimik, mistõttu pole maja projekti autor teada.[3]
Pansionaat Eesti Vabariigi ajal[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Vabariigi alguses aadlitele kuulunud mõisad riigistati (nii juhtus ka Ekesparredele kuulunud Eikla mõisaga), kuid mõisnike linnas asunud majad jäeti omanikele alles.[3]
1920. aastatel sai pansionaat kuulsaks suvitamise kohana Eesti kultuuriinimeste seas. Ajakirjandusest on teada, et seal käisid puhkamas kirjandusrühmituse Siuru liikmed (Artur Adson, Henrik Visnapuu, August Gailit jt). Rahvasuus kutsuti pansionaati Siuru lossiks.[3][1]
1930.–1940. aastatel pidas pansionaati Elisabeth Pohl, kes lisaks avas seal esimese taimetoidurestorani.[3]
Sel ajal oli pansionaadis 8 tuba, suur söögisaal ning endise majahoidja korterit kasutati köögina. Puudus veevarustus ja kanalisatsioon ning vett toodi õuel asuvast pumbakaevust.[3]
1937. aastal pansionaadi omaniku surma järel vormistati kinnistu (nr. 579) Kuressaare Kinnistusjaoskonnas tema abikaasa Lucie ja poja Erich von Ekesparre nimele.[3]
Teine maailmasõda ja Nõukogude aeg[muuda | muuda lähteteksti]
Nõukogude korra kehtestamisel anti pansionaat üle NKVD käsutusse, kuhu 1941. aasta alguses asus Balti Piirkonna Rannakaitse eriosakonna staap.[3]
Saksa okupatsiooni ajal asus lossihoovis maakonna kõrgeim võimu kandja ning sissepääs oli valve all, mistõttu pole teada, mis oli sel ajal maja otstarve.[3]
Pärast sõda kasutas hoonet maakonna miilitsaosakond (vastasmajas asus passilaud). 1940. aastate lõpus kolis miilitsaosakond välja.[3]
1950. aastal tehti majas remont ning avati 28 voodikohaga võõrastemaja. 1970. aastate lõpul ehitati keldikorrusele katlamaja ning majja toodi vesi ja kanalisatsioon.[3]
Taasiseseisvunud Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
1992. aastal andis Riigivara amet võõrastemaja üle linna munitsipaalomandisse.[3]
1996. aastal sai võõrastemajast hotell Lossi.[3]
1997. aastal müüdi maja eraisikust ettevõtjale, kes hakkas maja kaasajastama. Sel ajal oli hotelli külastajate arv väike väike, eriti talveperioodil.[3]
2006. aastal alustati hoone renoveerimist, mis osutus väga mahukaks.[3]
2007. aastal võeti vastu esimesed külalised juba Ekesparre Boutique Hotelli nime all.[3]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Lossi tn 27". Kultuurimälestiste register. 21.08.2019. Vaadatud 18.11.2020.
- ↑ "Kuressaare Piiskopilinnus". Vaadatud 19.11.2020.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 Bruno Pao. "Ekesparre maja". Vaadatud 18.11.2020.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]