Eesti teedevõrk

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti põhimaanteede kaart, kus on ühtlasi ära toodud rahvusvahelisse E-teede võrku kuuluvad Eesti maanteed
Eesti tugimaanteed

Eesti teedevõrku kuuluvad riigiteed, kohalikud teed, erateed ja metsateed. Riigiteed jaotatakse seejuures põhimaanteedeks, tugimaanteedeks, kõrvalmaanteedeks ja ühendusteedeks.[1]

2021. aasta alguse seisuga oli Eestis riigiteid 16 668 km, millele võis sõltuvalt ilmastikust lisanduda kuni 87,6 km ajutisi jääteid. Riigiteedest 1605 km olid põhimaanteed, 2405 km tugimaanteed, 12 530 km kõrvalmaanteed ja muud riigiteed ning 128 km rambid ja ühendusteed.[1] Kohalikke teid oli 23 920 km ning neist 75,4% olid maanteed, 21,9% tänavad ning 2,7% jalg- ja jalgrattateed.[1] Koos era- ja metsateedega oli Eesti teedevõrgu kogupikkuseks hinnanguliselt aga ligi 59 tuhat km.[1]

Tee haldamise ning hoolduse eest vastutab vastav omanik – riigimaanteid haldab Transpordiamet, vallamaanteid kohalik omavalitsusüksus ja eramaanteid eraomanik. Sealjuures on riigimaanteedel tagatud talihooldus täies ulatuses, valla- ja eramaanteel vastavalt kohaliku omavalitsuse määratud ulatusele. Tee omanik või haldaja vastutab rajatise seisukorra eest ning on kohustatud puuduste põhjustatud kahjude korral liiklejatele kahju hüvitama.[2]

Maanteede ehituses peetakse Eestis suurimaks probleemiks rohkeid külmumis-sulamistsükleid, mis kiirendab pragude teket.[3]

Avalikult kasutatavate teede andmed on koondatud Teeregistrisse.

Eesti riigiteedest on 950 km arvatud kuuluma rahvusvahelisse E-teede võrku ja 1291 km TEN-T võrgustikku. Seejuures on suurem osa E-teedest ühtlasi ka TEN-T teed.[4]

Eesti riigiteed[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee on Eesti pikim. Maantelõik Kose vallas koos üle tee kulgeva ökoduktiga
Otepää–Kääriku–Kurevere tee kulgemas läbi Otepää. Linnas, alevis või alevikus paiknev tee osa klassifitseeritakse tänavaks

Eesti riigimaanteed on jagatud talituslikult nelja liiki:

Eestis on põhimaanteid kokku 1605 km ja need moodustavad kogu riigimaanteede võrgust 9,6%.[1] Samas on põhimaanteedel liikluskoormus ülejäänud teedevõrguga võrreldes oluliselt suurem, igapäevane läbisõit põhimaanteedel moodustab umbes 50% kogu maanteeliiklusest.[viide?] Eestis on tugimaanteid kokku 2405 km ja kogu riigimaanteede võrgust moodustab see 14,4%.[1] Kõrvalmaanteid on 12 530 km ehk 75,2% ning rampide ja ühendusteede alla arvatakse 128 km ehk 0,8%.[1]

2020. aasta lõpu seisuga oli Teeregistris 1791 kõrvalmaanteed, mis olid omakorda jagatud 3087-ks homogeenseks teelõiguks. 43,5% kõrvalmaanteede ulatusest oli ööpäevane liiklussagedus alla 100 auto ning veel 27,3% üle 100 aga alla 300 auto ööpäevas.[5]

2021. aasta alguse seisuga oli Eesti riigiteedest 5181 km asfalt- ja tsementbetoonkattega, 3517 km mustkattega, 964 km tuhkbetooni ja stabiliseeritud kattega, 2640 km pinnatud kruusakattega, 1 km kivikattega ning 4365 km kruusa- ja pinnasteed.[6]

Maanteede numeratsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kõigile maanteedele on omistatud unikaalne teenumber. Kui kahel teel on üks ühine lõik, kuulub see lõik üldjuhul väiksemat numbrit omava tee juurde. Riigimaanteedele numbri määratlemisel on lähtutud järgmistest põhimõtetest:

  • põhimaanteed ja tugimaanteed – tee numbrid vahemikus 1 – 100
  • kõrvalmaanteed XX101 – XX999, kus XX on maakonna kood
  • rambid ja ühendusteed XX01 – XX99, kus XX on maakonna kood

Mitut maakonda läbivale kõrvalmaanteele numbri määratlemisel lähtutakse selle maakonna koodist, kust tee algab. Antud kõrvalmaantee numbris sisalduv maakonna kood jääb muutumatuks kogu maantee ulatuses.

Teenumbrid maakonniti:

  • 11xxx – Harjumaa
  • 12xxx – Hiiumaa
  • 13xxx – Ida-Virumaa
  • 14xxx – Jõgevamaa
  • 15xxx – Järvamaa
  • 16xxx – Läänemaa
  • 17xxx – Lääne-Virumaa
  • 18xxx – Põlvamaa
  • 19xxx – Pärnumaa
  • 20xxx – Raplamaa
  • 21xxx – Saaremaa
  • 22xxx – Tartumaa
  • 23xxx – Valgamaa
  • 24xxx – Viljandimaa
  • 25xxx – Võrumaa

Liikluskoormus[muuda | muuda lähteteksti]

2020. aastal oli aasta ööpäevane liiklussagedus põhimaanteedel 5407 autot/ööpäevas, tugimaanteedel 1641 autot/ööpäevas ja kõrvalmaanteedel 321 autot/ööpäevas.[5]

2010. aastal hinnati Eesti autopargi aastaseks läbisõiduks 8355,3 miljonit km ning keskmine Eestis sooritatud läbisõit registris oleva sõiduki kohta oli sõiduautodel 12 752 km, bussidel 33 867 km ja veoautodel 14 360 km.[7]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Postimaantee

Veel 1930ndatel oli enamik Eesti teedest katteta pinnasteed, mis tegi need vihmase ilma korral ka hobuvankritele pea läbitamatuks. Probleemi üritati lahendada vankrite standardiseerimise ja selle kaudu roobaste vähendamisega.[8] Samas oli pärast Esimest maailmasõda kasvanud veoautode kasutamine plahvatuslikult, kuna sõiduk oli sõjas oma väärtust kinnitanud – veoautodega toimunud transport ja selle tagamiseks korraldatud teehooldus näitasid, et autotransport võib konkureerida rongiveoga.[9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Eesti teedevõrk Transpordiamet (vaadatud 22. augustil 2021)
  2. "Eesti Vabariigi maanteeseadus". Riigiteataja. Vaadatud 05.04.2021.
  3. Airika Harrik: "Eesti tee-ehitus on nii tasemel kui muutlik ilm ja euronõuded lubavad" ERR Novaator, 21. august 2021
  4. Rahvusvahelised teed Transpordiamet (vaadatud 23. augustil 2021)
  5. 5,0 5,1 Liiklusloenduse tulemused 2020. aastal Teede Tehnokeskus, 2021
  6. Eesti teedevõrk Transpordiamet (vaadatud 22. augustil 2021)
  7. Autopargi läbisõit Eestis 2010. aastal, lõpparuanne, TTÜ Teedeinstituut 2011
  8. Kupits, Annika. "Maanteede Valitsuse katse kaitsta teid: mudel-taluvankri lugu". Maanteemuuseum. Vaadatud 05.04.2021.
  9. Seene, Andres. "Kuidas valitseda autotransporti". Maanteemuuseum. Vaadatud 05.04.2021.