Eesti Kolhoosiehitus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
"EKE" suunab siia. Teiste tähenduste kohta vaata artiklit EKE (täpsustus).

Eesti Kolhoosiehitus (lühend EKE) asutati kolhooside algatusel 1962. aastal kui majanditevaheline ettevõte: Eesti NSV Kolhoosidevaheliste Ehitusorganisatsioonide Vabariiklik Nõukogu. Nimi muudeti EKE-ks aastal 1972. Seoses omandireformiga taasriigistati ja erastati EKE süsteemi ettevõtted, eramud ja muud hooned ja käitised.

EKE süsteem ehitas kolhooside ja teiste põllumajandusettevõtete tellimusel mitmesuguse otstarbega ehitisi. Koondisse kuulusid rajoonide kolhoosidevahelised ehituskontorid (KEK-id), ehitusmaterjalitehased ja muud asutused. Töötajaid oli kogu EKE süsteemis kuni 20 tuhat. Peakontor oli Tallinnas aadressil V. Kingissepa tänav 12.

EKE Projekt loodi EKE ehituskontorite juures tegutsenud projekteerimisgruppide baasil. EKE projekti filiaalid asusid Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Paides.

Kolhoosides loodi maaelamukooperatiivid "EKE külaehituse" programmi raames.

Johannes Hint töötas välja ehitusmaterjali, silikaltsiidi, millest hakati EKE süsteemis tegutsevates Paliveres ja Aravete tehastes tootma ehitusplokke. Nendest suurplokkidest oli hõlpus kiiresti maju ehitada ja suurem osa EKE ehitatud tüüpprojektiga väikemaju ja 2-3-korruselisi korrusmaju on ehitatud silikaltsiidist. Kuna EKE-l limiite ehitamisel ei olnud, siis võis ehitada niipalju, kui soovijaid elamispinnale oli. (Sirp 2008) Peale tüüpprojektide ehitati kolhoosidesse ka eriprojektidega ühiskondlikke hooneid, millest paljud said arhitektuuripreemiaid ja on kantud ka moodsa arhitektuuri rahvusvahelisse nimekirja DOCOMOMO.

EKE'l olid ka elektri- ja elektroonika-alased ettevõtted ("Estron", EKE Elekter, EKE Elektroonika).

Taasriigistamine ja erastamine[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastatel hakkasid paljud EKE süsteemi organisatsioonid looma ühisfirmasid ja aktsiaseltse. 1980. aastate teisel poolel moodustas EKE koos soomlastega Tallinnas NSV Liidu esimese ühisfirma ES Sadolin.[1]

Omandireformi seadus 1991. aastal nägi ette, et varem riigi poolt kooperatiivsetele, riiklik-kooperatiivsetele ja ühiskondlikele organisatsioonidele tasuta üle antud vara tagastatakse Eesti Vabariigile (vara taasriigistamine).

ENSV Ülemnõukogu võttis 4. juunil 1991 vastu kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise seaduse, mis otseselt määras, millise korra järgi taasriigistamine toimus. Seaduses fikseeriti põhimõte, et pärast taasriigistamist on EKE süsteem selle vara täieõiguslik peremees, mis pärast taasriigistamist nende omandusse jääb. Seaduses anti tähtaeg, mille jooksul taasriigistamise etapp tuleb lõpule viia: 9 kuud pärast seaduse jõustumist. 8. oktoobril 1992 kinnitati inventeerimise keskkomisjonid taasriigistatavate ja erastatavate varade kindlaksmääramiseks. EKE süsteemi inventeerimist juhtisid Ehitusministeerium ja Kaubandusministeerium. 1992. aastal kuulusid EKE süsteemi AS Eesti Külaehitus, EKE Liit, AS Haapsalu KEK, OÜ Harju KEK, Hiiumaa KEK, Jõgeva KEK, OÜ "Viruehitus", Mõigu KEK, AS Paide KEK, AS Põlva KEK, AS Pärnu KEK, Rakvere KEK, OÜ Rapla KEK, Saare KEK, Tartu KEK, Elva KEK AS TEK, OÜ Viljandi KEK ja AS Võru KEK, Aravete KETE, AS Palivere EMT, Teadus-tootmiskoondis Desintegraator ja nende allorganisatsioonid.

Eesti Vabariigi Valitsusel oli õigus EKE süsteemi organisatsioonidele põhivahendite müümisel, mahakandmisel ja muude tehingute puhul teha erandeid.

Pärast taasriigistamist erastasid EKE süsteemi aktsiaid peamiselt KEK-ide juhid. Näiteks "Koit Uus ostis Haapsalu KEKi osakutest 75% kokku ja sai suuromanikuks Uuemõisa Investis, kellele kuulus viiendik EKE Investist. Samas anti nn keskuse juhtidele võimalus osta kokku 10%. Edasi ostis näiteks Jaan Kabin aktsiaid kokku ja ka kümnekordse hinnaga." 1992. aastal läks ES Sadolinis 10-protsendiline osalus osaühingu Kilv kätte. Mõne aastaga jäi Kilvas alles kaks osanikku: Jaan Kabin ja Avo Lillemäe, kes on praegu tuntud kui Lemminkäinen Eesti juhatuse esimees. 2004. aastal kuulus Kabinile 6 ja Lillemäele 4% ES Sadolini aktsiatest. Kilv aga saadeti likvideerimisele. (Äripäev 2004)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]