Õhukaitse

Õhukaitse Staap
Tegev	1928–1940
Riik	Eesti Vabariik
Kuuluvus	Eesti sõjavägi
Haru	Eesti õhuvägi
Liik	õhuvägi
Garnison/staap	Staap ja garnisoni kasarmu: V. Miini 2, Tallinn
Tähtpäevad	4. oktoober
Ülemad
Praegune ülem	-
Märkimisväärsed ülemad	; kindralmajor Richard Tomberg (1928–1930)

Õhukaitse
	Eesti sõjalennukite eraldusmärk
Tegev	1928–1940
Riik	Eesti Vabariik
Kuuluvus	Eesti sõjavägi
Haru	Eesti õhuvägi
Suurus	diviis
Tähtpäevad	21. november 1918
Lahingud	Eesti Vabadussõda
Ülemad
Praegune ülem	-
Märkimisväärsed ülemad	kindralmajor Paul Lill, aseülem kolonelleitnant Johannes Vellerind; kindralmajor Richard Tomberg (1930–1940)

Õhukaitse oli aastail 1928–1940 eksisteerinud Eesti lennuväe väekoondis.

Õhukaitse ülem oli kindralmajor Paul Lill, alates 1. juulist 1930 kindralmajor Richard Tomberg.

Õhukaitse ajalugu ulatub tagasi 1918. aasta 21. novembrini, mil loodi Inseneripataljoni koosseisus lendurite poolrood. 20. veebruaril 1919 toodi poolrood üle Sõjaväe Peastaapi ja temast sai Lennuväesalk. Septembris 1919 nimetati Lennuväesalk ümber Lennuväeks. 1. augustil 1920 korraldati Lennuvägi ümber Lennurooduks. 1. juunil 1921 korraldati Lennurood ümber Lennuväeks. 15. märtsil 1924 nimetati Lennuvägi ümber Lennuväerügemendiks.

1928. aastal kehtestati Kaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadlusega Eesti kaitseväe rahuaegne organisatsioon. Eesti lennuvägi oli koondatud rügementi: lennuväerügement jagunes divisjonideks, divisjon eskadrillideks ja eskadrill rühmadeks. Lennuväerügemendis olid veel: 1) staap, 2) lennukool, mis koosnes klassidest erialade õpetamiseks ja õppeeskadrillist, 3) lennubaas, millesse kuulus aviotöökoda ning lennubaasi komando ja aerodroomid.

Õhukaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Õhukaitse asutati 4. oktoobril 1928, mil selle koosseisu läks Eesti ainus senine lennuväeosa – Lennuväerügement, ühtlasi algas Õhukaitse suurtükiväegrupi formeerimine. Õhukaitse suurtükiväe grupp moodustati 1. oktoobril 1928, Õhukaitse suurtükiväe grup ülemaks sai major Helmut Ibrus ja 1930. aastast kolonelleitnant August Rattiste.

1928. aastal läbi viidud Eesti sõjaväe reformide ja koosseisude vähendamisega Ranna-, Õhu- ja Sisekaitse Staap likvideeriti ja tema õhukaitse ülesanded anti üle Õhukaitse Juhatusele (Juhatusse kuulusid õhukaitse ülem, staabiülem, staabi sideülem, kantseleiametnik ja autojuht). 1. juulist 1930 koondati kogu lennuväe ja õhukaitse juhtimine loodud Õhukaitse Staabi kompetentsi, eraldades selle Kaitsevägede Staabi I osakonnast. Õhukaitse staabi ülemaks määrati senine osakonna ülem Richard Tomberg. Õhukaitse ülema kohuseid asus täitma sõjaminister kindralmajor Paul Lill.

Õhukaitse lennuväedivisjonid[muuda | muuda lähteteksti]

1. juulil 1930 jagati Lennuväerügement üksikuteks lennuväedivisjonideks, Lennukooliks ja Lennuväe baasiks. 16. juulil 1932 asutati Üksik Merelennusalk, mis tegutses kuni 21. maini 1939. aastal ja pärast mida pandi ÜMS ülesanded Tallinnas baseerunud 3. lennuväedivisjonile.

1932. aastal moodustati Õhukaitse Staabis I jaoskond (operatiivjaoskond) ja II jaoskond (administratiivjaoskond).

Õhukaitse organisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

21. maist 1939 kehtestatud koosseisu järgi kuulus Õhukaitsesse:

1. Lennuväedivisjon (Rakvere): staap, salka, tehnika-, majandus-, sanitaarjaoskond ja divisjonikomando, kokku vastavalt 96 meest
2. Lennuväedivisjon (Tartu): staap, 2 salka, tehnika-, majandus-, sanitaarjaoskond ja divisjonikomando, 103 meest
3. lennuväedivisjon (Tallinn): staap, tehnikajaoskond, divisjonikomando, kolm tavalist salka, IV (treening) salk, kokku 111 meest.
Lennukool: staap, maapealse väljaõppe jaoskond, lennuväljaõppe jaoskond, kokku 54 meest.
Lennuväe baas: staap, majandus-, tehnika-, kontroll- ja sanitaarjaoskond, aviotehas, baasi kompanii ja areodroomid, kokku 197 meest.
Õhukaitse Suurtükiväegrupp Tallinnas Kalamajas.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Leho Lõhmus, Omavalitsuse ja kohaliku garnisoni suhetest 1940–1941. Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi Aastaraamat 6/2006, 2007, lk 27

[1] Leho Lõhmus, Omavalitsuse ja kohaliku garnisoni suhetest 1940–1941. Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi Aastaraamat 6/2006, 2007, lk 27

[1]