E-jäätmed

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

E-jäätmed (elektroonilised jäätmed) on elektrilised ja elektroonilised seadmed, mis on tarbija või hulgitarbija poolt täielikult või osaliselt kasutuselt kõrvaldatud jäätmed, samuti praaktooted, mis on tekkinud tootmises, renoveerimis- ja remondiprotsesside käigus. [1]

Enamuse e-jäätmetest moodustavad enimtarbitavad elektroonilised tarbeseadmed nagu nutitelefonid, tahvelarvutid, süle- ja lauaarvutid, televiisorid. Märkimisväärset osakaalu e-jäätmete tekkimisel omavad ka suured kodumasinad, kütte- ja jahutusseadmed. [2]

E-jäätmete mõju keskkonnale[muuda | muuda lähteteksti]

E-jäätmete süsteemitu ladestamine kahjustab keskkonda ja elusolendeid, sest valesti ladestatud e-jäätmetest lekivad kemikaalid, nagu dioksiinid ja polüklooritud bifenüülid, mis saastavad keskkonda ning võivad jõuda inimese toidulauale.[3] Eestis tekib aastas umbes 9000 tonni e-jäätmeid, millest ligikaud 4000 tonni kogutakse jäätmejaamade ja kogumispunktide abil kokku ning suunantakse ümbertöötamisse.[4] Maailmas tekib ühe aasta jooksul umbes 50 miljonit tonni e-jäätmeid, millest vormiliselt 20% taaskasutatakse.[5]

E-jäätmete ümbertöötamine ja taaskasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ümbertöötamine on e-jäätmete käitlemisel oluline. Kui seda on tehtud nõuetekohaselt, peaks see oluliselt vähendama mürgiste materjalide keskkonda sattumist ja leevendama loodusvarade ammendumist. Alla 20% e-jäätmetest võetakse ametlikult ringlusse, 80% kas ladestatakse prügilasse või taaskasutatakse mitteametlikult – suur osa neist toimub arengumaades käsitsi, pannes töötajad kokku selliste ohtlike ja kantserogeensete ainetega nagu elavhõbe, plii ja kaadmium.[6]

Üks peamisi väljakutseid on trükkplaatide ümbertöötamine elektroonilistest jäätmetest. Trükkplaadid sisaldavad selliseid väärismetalle nagu näiteks kuld, hõbe ja plaatina, lisaks selliseid mitteväärismetalle nagu näiteks vask, raud ja alumiinium. Üks e-jäätmete töötlemise viise on trükkplaadide sulatamine, vasktraadi saamiseks kaabli varjestuse põletamine ja happes leostumine, et väärtuslike metallide eraldada.[7] Tavaline meetod on mehaaniline purustamine ja eraldamine, kuid selle efektiivsus on madal. Trükkplaatide taaskasutamiseks on uuritud alternatiivseid meetodeid, näiteks krüogeenset lagunemist,[8] mõned muud meetodid on veel uurimisel. Elektroonika nõuetekohane utiliseerimine või taaskasutamine võib aidata vältida terviseprobleeme, vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja luua töökohti.[9]

Taaskasutuse eelised[muuda | muuda lähteteksti]

Toorainete taaskasutamine kasutuselt kõrvaldatud elektroonikast on kõige tõhusam lahendus kasvavale e-jäätmete probleemile. Enamik elektroonikaseadmeid sisaldab mitmesuguseid materjale, sealhulgas metalle, mida saab taaskasutada. Lammutamise ja taaskasutusvõimaluste pakkumisega hoitakse kokku loodusressursse ning välditakse õhu- ja veereostust. Lisaks vähendab taaskasutamine uute toodete tootmisel tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguseid.[10] Teine e-jäätmete taaskasutamise eelis on see, et paljusid materjale saab ümber töötada ja uuesti kasutada. Taaskasutatavate materjalide hulka kuuluvad raud ja värvilised metallid, klaas ja mitmesugused plastmaterjalid. Värvilisi metalle, peamiselt alumiiniumi ja vaske, saab uuesti sulatada ja uuesti valmistada. Samuti saab taaskasutada selliseid mustmetalle nagu teras ja raud.[11] 3D-printimise populaarsuse hiljutise kasvu tõttu on mõned 3D-printerid disainitud (FDM-sort) selliste jäätmete tootmiseks, mida saab hõlpsasti taaskasutada, mis vähendab ohtlike saasteainete hulka atmosfääris.[12] Nende printerite liigset plastikut, mis tuleb välja kõrvalsaadusena, võib samuti kasutada uue 3D-prinditud materjalina.[13]

E-jäätmete ebaõige käitlemine põhjustab märkimisväärset nappide ja väärtuslike toorainete nagu kuld, plaatina, koobalt ja haruldased muldmetallid, kadu. Praegu võib e-jäätmetes sisalduda koguni 7% maailma kullast, e-jäätmete tonnis on sada korda rohkem kulda kui tonnis kullamaagis. [6]

E-jäätmete kõrvaldamise meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

E-jäätmete kõrvaldamiseks on mitmeid tavasid ja meetodeid. Näiteks prügilasse ladestamine, happevann ja tuhastamine, mis on tavapraktikaks.

Prügilasse ladestamine – kõige populaarsem, kuid mitte keskkonnasäästlik protsess, kuna pinnasesse ja põhjavette juhitakse toksilisi aineid nagu kaadmium, plii ja elavhõbe, mis omakorda saastavad vett ja pinnast.

Põletamine – põletamine kõrgel temperatuuril, selleks ettenähtud ahjudes. Mõne võrra parem, sest jäätmete kogust vähendatakse ja taaskasutatud energiat kasutatakse eraldi.

Happevann – jäätmed pannakse happesse, mis sööbib lahti metalli. Võib olla ohtlik, kui söövitav jääde satub veekokku.

E-jäätmete taaskasutus tehnikad

Pürolüüsi meetod

Hüdrometallurgiline meetod

Mehaaniline meetod

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Shruti Rai Bhardwaj. "Extended Producer Responsibility in E-Waste Management", INTERNATIONAL WORKSHOP ON EXTENDED PRODUCER RESPONSIBILITY IN INDIA: OPPORTUNITIES, CHALLENGES AND LESSONS FROM INTERNATIONAL EXPERIENCE, May 12-13, 2016.
  2. https://www.envir.ee/et/uudised/tana-tahistatakse-esimest-korda-rahvusvahelist-e-jaatmete-paeva. Keskkonnaministeerium. "Täna tähistatakse esimest korda rahvusvahelist e-jäätmete päeva", 13.10.2018
  3. Peter Beaumont. "Rotten eggs: e-waste from Europe poisons Ghana's food chain". The Guardian, 24. aprill 2019. Vaadatud 17. detsember 2019.
  4. Indrek Kald. "E-jäätmetest jääb suurem osa Eestis kokku kogumata". Äripäeva ITuudised, 14. oktoober 2019. Vaadatud 17. detsember 2019.
  5. ÜRO Keskkonnaprogramm. "UN report: Time to seize opportunity, tackle challenge of e-waste". ÜRO pressiteade, 24. jaanuar 2019. Vaadatud 17. detsember 2019.
  6. 6,0 6,1 Environment Programme, UN (UNEP), ISBN 978-1-4522-2612-5, http://dx.doi.org/10.4135/9781452275956.n127. Välja otsitud 2020-01-06 
  7. Sthiannopkao, Suthipong; Wong, Ming Hung (2013). "Handling e-waste in developed and developing countries: Initiatives, practices, and consequences". Science of the Total Environment. 463-464: 1147–1153. Bibcode:2013ScTEn.463.1147S. doi:10.1016/j.scitotenv.2012.06.088. PMID 22858354.
  8. Yuan, C.; Zhang, H. C.; McKenna, G.; Korzeniewski, C.; Li, J. (2007). "Experimental Studies on Cryogenic Recycling of Printed Circuit Board". International Journal of Advanced Manufacturing Technology. 34 (7–8): 657–666. doi:10.1007/s00170-006-0634-z.
  9. Fela, Jen (April 2010). "Developing countries face e-waste crisis". Frontiers in Ecology and the Environment. 8 (3): 117. doi:10.1890/1540-9295-8.3.116. JSTOR 20696446.
  10. "Benefits of Recycling". hardrawgathering.co.uk. Archived from the original on 6 January 2015. Retrieved 6 January2015.
  11. "What can be recycled from e-waste?". zerowaste.sa.gov.au. Archived from the original on 5 March 2016. Retrieved 29 February 2016.
  12. "How to Print 3D Parts Better". sustainabilityworkshop.autodesk.com. Archived from the original on 27 February 2016. Retrieved 29 February2016.
  13. "Zero or close to zero waste". plasticscribbler.com. Archived from the original on 6 March 2016. Retrieved 29 February 2016.