Valguskujundus

Valguskujundus etenduskunstide kontekstis on konkreetse lavastuse (või sündmuse) jaoks loodud ja valgusallikate abil loodud kujundus. Valguskujunduse loob valguskujundaja, kes tugineb oma töös dramaturgiale, koreograafiale või muule algmaterjalile ning tegutseb koostöös lavastaja, koreograafi ja lavastuskunstnikuga.

Valguskujunduse loomisel kasutatakse erinevaid prožektoreid või muid valgusallikaid (küünal, laualamp), mis seatakse üles teatud põhimõtete järgi vastavalt kontekstile. Valguskujundus annab lavastusele visuaalse karakteri, toob välja objekte, nende tekstuure, aitab edasi anda sündmuste meeleolu ja valitsevat atmosfääri. Valgusega on võimalik tugevalt mõjutada publiku taju ja arusaama etendusest, nii nagu näiteks ka kirjanduses on kurjuse ja headuse üheks iseloomulikuks kujundiks pimeduse ja valguse vastandumine. Näiteks kui stseen laval on valgustatud pigem tumedates toonides ja hämaralt, tekitab see paljudes vaatajates instinktiivselt eelaimust millestki halvast või hirmsast, kuna pimedas ruumis on taju kehvem ning vaateväli väiksem. Samas eredalt ja soojalt valgustatud stseen võib tekitada rahulikku ja mõnusat meeleolu, sest valgemas ruumis näeme ja tajume rohkem.

Eesmärgipäraselt kujundatud valgust võib kohata ka väljaspool etenduskunstide piire, enim kasutatakse valgust just kontsertide ilmestamiseks ning visuaalse elamuse pakkumiseks. Lisaks on valgusel oluline roll ka sise- ja välisarhitektuuris ja kunstigaleriides. Installatiivse kunsti valdkonnas võib kohata ka teoseid, mille üks või ainus põhiline väljendusvahend on valgus.

Valguskujunduse eesmärgid

Etenduskunstide kontekstis saab valguskujunduse juures välja tuua selle põhilised eesmärgid, mida valgus lavastuste juures täidab.

• Nähtavaks tegemine / nähtavuse reguleerimine – esmane vajadus valguse järele lavastuses on just laval toimuva ja oleva valgustamine, seda eriti just siseruumides toimuvate lavastuste puhul. Vana-Kreekas kasutati esimeste teatrietenduste puhul peaasjalikult just loomulikku päevavalgust, mis dikteeris ka etenduste toimumisaega. Hilisemaid etteasteid hakati valgustama küünalde ja tõrvikutega. Teatri kolimisega siseruumidesse tekkis suurem vajadus valgusallikate järele. Pikalt toimus valgusallikate aktiivne areng, kuna soov leida järjest ohutumaid valgusallikaid oli suur.

• Aja ja koha edasiandmine – valgusega on võimalik imiteerida meid ümbritsevat keskkonda ning luua siseruumi päikesetõusu või kuuvalgust meenutavaid valguspilte.

• Lavapildi värvimine ja atmosfääri loomine – aja ja koha, aga ka lavakujunduse paremaks ilmestamiseks kasutatakse üldjuhul just värvi kui üht tugevaimat meeleolu edasi andvat komponenti. Värvi kasutus lavastuse juures annab valguskujundajale võimaluse toetada lavakujunduses kasutatud koloriiti või edasi anda konkreetset meeleolu ja atmosfääri.

• Tähelepanu koondamine – nii nagu filmis on võimalik lähikaadriga tõmmata tähelepanu peategelase emotsioonile, saab ka lavastuskontekstis suunata vaataja tähelepanu ühelt tegelaselt teisele või suurest massist tuua välja üksikut etendajat. Näiteks võib monoloogi esitavale näitlejale suunata kõrge intensiivsusega punktvalguse, aga tema ümber seisva massi jätta hämarusse.

• Kompositsioon – valguskujundusega on võimalik edasi anda ruumis või lavakujunduses valitsevat paigutuslikku kompositsiooni, näiteks tuua esile ruumi sügavust või kõrgust ja ruumis olevaid olulisi objekte või kohti. Ka valguspildisisene kompositsioon on oluline, et valgustatud ja mittevalgustatud alad mõjuksid vastavalt kontekstile ja soovitud tulemusele tasakaalukalt ja läbimõeldult.

Valguskujunduse elemendid

Lisaks esmasele valguse intensiivsuse muutmisele on võimalik valguskujunduses kasutada veel mitmesuguseid elemente, mis aitavad kujundajal soovitud tulemuseni jõuda. Peamised muudetavad valguse parameetrid on järgmised:

• Intensiivsus – valgusallikast väljuva valguse hulk ehk valguse eredusaste, mida on võimalik dimmerit (sõltuvalt lambi tüübist) ja valguspulti kasutades reguleerida vastavalt soovile. Valguse intensiivsus varieerub 100%-lisest eredast valgushulgast kuni totaalse pimeduseni. Valgusallika valgustugevust muutes saame kas hämardada või intensiivsemalt välja valgustada kogu lava või üksikut osa sellest. Tugevama intensiivsusega on võimalik välja tuua teatud objekte või etendajaid ühtlases hämaruses asuva massi seast. Intensiivsuse puhul on oluline jälgida, mis võimsustega lambid on kasutuses, kuna eri võimsusega lampide intensiivsuse tase on samuti erinev. Näiteks 50% intensiivsust 650 W lambi ja 1200 W lambi puhul on märgatavalt erinev.

• Värv – sõltuvalt seadmest on võimalik valgusele värvi lisada kas füüsilise värvifiltri asetamisel valgusallika ette või LED- ja gaaslahendustehnoloogia puhul seadmesiseseid värvisegamisvõimalusi kasutades. Värv kui üks tugevamaid efektide, meeleolu ja atmosfääri loojaid annab valguskujundajale väga palju mänguvõimalusi. Värviga on võimalik rõhutada lavakujunduses kasutatud koloriiti või luua ka illusioone, näitamaks lavakujundust hoopis teises tonaalsuses ning mingil hetkel seda muutes tuua välja dekoratsiooni originaalvärvid. Samuti saab värve kasutades aidata edasi anda atmosfääri, näiteks külma talveilma toetada sinaka külma valgusega, sünget meeleolu ilmestada tumedamate toonidega. Kuigi värv ja selle nägemine on võrdlemisi subjektiivne, saab siiski rääkida teataval määral üheselt mõistetavatest võimalikest tõlgendustest eri värvide puhul. Värvide tähendused on pidevas muutumises ning sõltuvad paljudest faktoritest, näiteks kultuurilisest taustast, iseloomust, valdavast meeleolust. Seega on võimalik välja tuua värvide üldlevinud tähendusi, kuid kindlasti ei saa neid pidada ainuõigeteks.

Värvide erinevaid tähendusi:

Kollane – õnnelik, rõõmus, ärevil, ebameeldiv, agressiivne

Oranž – soe, õnnelik, kuum, ebameeldiv, häiriv

Punane – kirglik, intensiivne, ärev, võimas, tugev, agressiivne

Roheline – noor, värske, turvaline, rahulik, haige, emotsionaalne

Sinine – külm, mugav, õrn, sügav, kurb, tugev

Värvifiltrite kasutamisel tuleb meeles pidada ka lampide intensiivsust. Värvifilter valgusseadme ees töötab põhimõttel, et värviline filtrikile laseb endast läbi vaid sellise spektriga valgust, mis on omane sellele filtrikile konkreetse värvi spektrile. Näiteks roheline filter laseb läbi ainult rohelist valgust, kollane aga punast ja rohelist, aga mitte sinist. Nii on ka oluline jälgida lambi intensiivsust, sest lambi intensiivsust muutes muutub ka filtrist läbi mineva valguse hulk ja pinnale jõudev valguslaik muutub madalama intensiivsuse puhul soojemaks ja tumedamaks. Intensiivsuse tõstmisel mõjub värv erksamana.

• Suunad – valguskujunduse kontekstis saame rääkida mitmetest eri suundadest ehk mis suunast valgus objektile langeb. Valguskujunduses on kasutusel lisaks eestvalgusele ja külgvalgusele ka tagant- ehk kontravalgus ja taustvalgus. Kõiki suundi on võimalik veel omakorda detailsemalt liigitada selle järgi, kus valgusallikas täpselt objekti suhtes paikneb, näiteks eestvalguse puhul võib kõnelda nii ülalt langevast valgusest kui ka alt üles suunatud ehk rambivalgusest. Võimalikke suundi valguskujunduses: eestvalgus, külgvalgus (ka läbivvalgus), altvalgus, tagantvalgus ehk kontra, taustvalgus, rambivalgus.

• Liikumine – valguskujunduse juures võib liikumist jaotada mitmeks valdkonnaks. Esmalt liikumine, mis toimub ühest valguspildist teiseks muutumise jooksul. Sel juhul on mõeldud just ajalist liikumist ehk kui kiiresti pildid omavahel vahetuvad. Teisalt saab kõneleda liikuvatest valgustitest, mida on võimalik mootori olemasolu tõttu liigutada ka valguspuldi tagant tõusmata või kasutades jälgimisprožektoreid, mida inimene liigutab. Lõpuks on liikumisena vaadeldav ka füüsiliselt valguse liigutamine laval juhul, kui etendaja kannab käes näiteks laternat või küünalt.

Valguskujunduse loome protsess

Üldjuhul töötab valguskujundaja läbi lavastuse aluseks oleva tekstimaterjali, loeb läbi tekstiraamatu ning vajadusel otsib sellele juurde taustinformatsiooni materjali ajastu, autori, toimumiskoha või muu olulise aspekti kohta. Valguskujundaja analüüsib tekstis mainitud valgust, kui autor on välja toonud eraldi valgustingimusi: küünlavalgus, varajane hommik, päikeseloojang jne. Samuti analüüsitakse ka tekstis välja toodud asukohti, tehakse kindlaks esmalt, kas tegu on sise- või välisruumiga ning kas on täpsustatud asupaik, näiteks surnuaed või haigla palat. Teksti lugemisele ja analüüsile järgneb arutelu või süvendatud analüüs koos lavastaja ja kunstnikuga. Mitu kuud enne lavastuse esietendumist toimub ka kavandite vastuvõtt, mille jooksul kunstnik tutvustab oma kavandeid teatri tehnilistele töötajatele ning lavastaja annab ülevaate, mil moel tema materjali laval näeb. See on samuti koht, mis võiks inspireerida valguskujundajat tema loodavas kujunduses. Ligi kaks nädalat enne esietendust lõpetatakse lugemisproovid ning alustatakse proovidega konkreetses etenduspaigas. Sel ajal liitub trupiga ka valguskujundaja, kes eeltöö ja toimuvate lavaproovide põhjal hakkab looma valguskujundust. Lavaproovide käigus saab kujundaja hakata rohkem arvestama lisaks lavakujundusele ka misanstseenidega ning reaalsete kostüümide, parukate ja grimmiga. Tantsulavastuste, projektlavastuste või muude ebatraditsioonilisemate lavastuste puhul võib ajaliselt ja ka materjali poolest ettevalmistusprotsess erineda. Tantsulavastuse puhul on üldjuhul alusmaterjaliks koreograafi inspireerinud ideed, teosed, muusika ja koreograafia ise. Tantsulavastust valgustades tuleb valguskujundajal jälgida tekstilise materjali asemel just füüsilist liikumist.

Valguskujunduse areng teatris

Teatri ja valguskujunduse koostöö juured ulutavad Ateenasse 5. sajandil eKr, kui antiikkreeklased rajasid esimese teadaoleva teatri Dionysos. Teater ja valguskujundus on sellest ajast saadik loomulikus arengus olnud, välja on töötatud eri sorti teatriliike, kunstivorme ja valgustehnikat.

Ajalugu

Valguskujundus sellisena, nagu see on tänapäeval tuttav, pärineb hiljutisest ajast. Valgusega emotsiooni ja atmosfääri tekitamine on aga teatriga käsikäes käinud algusest saati. Esimesed valguskujunduse algmed pärinevad 330. eKr Vana-Kreekast, kus paigutati Dionysose amfiteatri lava nii, et oleks võimalik täielikult ära kasutada päevavalgust, sest see oli ainuke valgusallikas. Valguse muutmiseks kasutati peegleid ning miljöö tekitamiseks jagati etendus osadeks, et igat stseeni oleks võimalik sobiva valgusega mängida.

Järgnes Rooma impeeriumi ajastu, mil teater liikus siseruumidesse ja kasutusele võeti küünlad. Kogu saal, kaasa arvatud publik, oli valgustatud. Järgmised mahukad muutused tõi kaasa Itaalia renessansiajastu (14.–17. sajand), mil juurde tekkisid õlilambid ja rippvalgustid. Leiti moodus luua valgusega koloriite, asetades valgusallika ette pudeleid, mille sees oli näiteks punane vein punase ja safran kollase värvi saamiseks, ning ammooniumkloriiti kuumutades saavutati sinine värv. Itaalia renessanss andis valguskujundusele ka kunstilise tähenduse, see ei olnud enam pelgalt valgus, mis tõi näitleja töö esile, vaid sellega käisid kaasas ka intensiivsus, värv ja valgusallikate jaotus.

1817. aastal jõudsid teatritesse gaasilambid, mis aitasid muuta etendused nähtavamaks ja võimaldasid mängida rohkem üleüldise valguse intensiivsusega tähelepanu koondamise eesmärgil. Kogu kontroll gaasilampide üle käis gaasipaneeli kaudu, kus olid gaasiklapid/ventiilid. Gaasilambid andsid tugeva tõuke publiku valgustamise kadumisele. Sellesse ajastusse jääb tähtis üleminek altvalguselt ülalt tulevale valgusele, kuna altvalgus on väga ebaloomulik. Ligikaudu 20 aastat peale gaasilampide ilmumist võeti kasutusele limelight. Selles põhjustas kaltsiumoksiidi kokkupuude hapniku ja vesinikuga süttimisprotsessi, mis tekitas ereda, tänapäevasele punktvalgusele (spotlight) sarnase valguse. Selline töö nõudis kindlat järelevaatajat, kes nii vastavalt ohutusele kui vajadusele gaaside voolu reguleeris.

Tolleaegne teater ja valgusallikate valik oli paratamatult vägagi tuleohtlik ning seetõttu olid teatrites tulekahjud sagedased. Olukord pani riiki ja teatreid võtma kasutusele meetmeid suurte tulekahjude ennetamiseks. Näiteks olid teatrites eraldi meeskonnad, kes jälgisid valgusallikate tööd, või näiteks nõudis 18. sajandi The London Fire Code, et teatrites oleksid kättesaadavas kohas märjad tekid (tuntud ka kui fire blankets), millega tekkiv tuleoht ära hoida. Hoolimata teatrimeeskondade püüdlustest ja kasutusele võetud nõuetest on ajaloos paraku juhtumeid, kus tulekahju on maha põletanud kogu teatrihoone või võtnud inimelusid. Nõnda põles 1808. aastal maha Inglismaal Covent Gardeni teater, mille täpne tulekahju põhjus on siiani teadmata, kuid selleaegsed valgusallikad olid kahtlemata selle tragöödia üheks teguriks.

Järgmine murrang valgusallikate arengus oli 19. sajandi keskel kasutusele võetud esimene elektriline valgusallikas teatris, klaaskerast ja kahest süsinikelektroodist koosnev carbon arc , mida kasutati näiteks päikesetõusu imiteerimisel. Kogu teatri senine valgussüsteem vahetus suuresti välja alates aastast 1880, mil Thomas Edison leiutas hõõgniidiga lambipirni, mis muutis elektrilise valguse tõhusamaks ja ohutumaks.

Kuni 20. sajandi teise pooleni ei toimunud teatri valguskujunduses suuri muutusi. Aastal 1950 jõudis teatritesse esimene valguspult. Tänu hõõgniidiga lambipirnile loodi aastal 1970. halogeenlamp, mis võimaldas intensiivsema ja pikema elueaga valgust ning on teatrites kasutusel ka tänapäeval. 2008. aasta paiku olid 1960-ndate alguses arendatud LED-valgustid lõpuks piisavalt võimekad, et teatreid valgustada. LED-ide kasuks räägivad keerukamad valgusefektid, täpsem valguskontroll ja energiasäästlikkus.

Tähtsaid valguskujundajaid

Stanley McCandless (1897–1967)

Stanley McCandless oli Ameerika arhitekt, kellest sai tänapäevase valguskujunduse eestvedajaid. McCandless nautis valguskujunduse kunstilist poolt, kuid seletas raamatutes lahti ka kogu tehnilise poole, seega on McCandlessi mõjukaim panus kahtlemata tema mitmed raamatud, eriti "A Method of Lighting the Stage", kust pärineb veel tänapäevalgi laialdaselt levinud McCandlessi meetod, mis põhineb sooja ja külma valguse koosmõju tekitamisel, kus külma valguse tekitatud varjud on kaetud soojaga ja vastupidi. See meetod toob näitlejate ilmed paremini ja dramaatilisemalt välja ning lisaks on võimalik mängida külma valguse intensiivsusega, et luua vastavalt öö või päeva meeleolu. Raamatud polnud ainuke viis, kuidas McCandless valdkonda arendas – ta käsitles ka valguskujunduse ajalugu, aidates valguskujundajatel mõista selle töö kultuurilist päritolu ja kunstilist tähtsust, ja edendas valguskujunduse õpetamist, andes loenguid Yale’i ülikoolis, kus arenesid välja ka mitmed teised olulised tegijad valguskujunduse valdkonnas, nagu näiteks Tharon Musser või Jean Rosenthal.

Jean Rosenthal (1912–1969)

Kuigi ajalooliselt on olnud valguskujundus meeste valdkond, muutis seda suuresti Jean Rosenthal, kes oli ka esimene valguskujundaja üldse, keda tituleeriti ja tunnustati kui valguskujundajat. Tema käekiri oli väga eksperimenteeriv ja tõi valguskujundusse palju uut. Tema põhimeetoditeks olid näiteks organiseeritud lähenemine tantsu valgustamisele, tugev näidendiga kooskõlas olev värvikasutus ning varjude hajutamine, mis kaotas täielikult ära esineja varju ja aitas Rosenthali sõnul tuua näitleja esile juveeli-sarnaselt. Rosenthal tegi koostööd mitmete mõjukate asutustega nagu teatrid Broadwayl, New York City Opera ja Dallas Civic Opera. Tema märkimisväärseimad tööd on muusikalid "West Side Story", "Viiuldaja katusel" ja tragöödia "Hamlet". Rosenthal valgustas karjääri jooksul kokku üle 300 lavastuse. Rosenthali kirg tundus olevat siiski kaasaegses tantsus. Ta tegi tihedat koostööd mitme tantsutrupiga, nagu näiteks New York City Ballet, American Ballet Theatre ja Martha Graham Dance Company. Enne oma surma panustas ta veel valguskujunduse arengusse oma raamatuga "The Magic of Light".

Vaata ka

• Klassikalise sõnalavastuse valguskujundus
• Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia

Kirjandus

• Faser, N. 1999. Stage lighting design. A practical guide. Crowood Press.
• Morgan, N. H. 1995. Stage lighting for theatre designers. Herbert Press.