Demograafilis-majanduslik paradoks

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Riikide sündimuse üldkordaja ja SKP graafik, 2009. Kujutatud on ainult üle 5 mln rahvastikuga riike.

Demograafilis-majanduslik paradoks ehk demograafiline paradoks on riigisisene või riikidevaheline pöördvõrdeline seos varanduse ja sündimuse vahel.

Mida kõrgem on haridustase ja inimpopulatsiooni, alapopulatsiooni või sotsiaalse kihi inimese kohta arvutatud SKP, seda vähem lapsi sünnib mistahes tööstusriigis. 1974. aasta ÜRO rahvastiku konverentsil Bukarestis kirjeldas endine India rahvastikuminister Karan Singh seda trendi sõnadega: "Areng on kõige tõhusam sündimust piirav tegur."[1]

Termin "paradoks" tuleneb arusaamisest, et suuremad vahendid muudavad vajalikuks rohkemaarvulise järglaskonna, lähtuvalt autoriteedina mõjuvast Thomas Robert Malthusest.[2] Üldistades, kõrge SKP-ga riikides sünnib vähem lapsi, ehkki rikkam rahvastik on võimeline suuremaks laste arvuks. Malthuse kohaselt on laialdaste kannatuste, näiteks näljahäda ärahoidmiseks, vajalikud "moraalsed piirangud" (naudingutest hoidumine). Demograafia ja majanduse paradoks viitab selle, et sündimuse kasv peatub loomulikult majandusarengu tulemina.

Hüpoteesina on välja toodud, et vaatlusalane trend on järelkaja suurenenud SKPst inimese kohta [3] põhjustatud suurenenud elueale, langenud laste suremusele, paranenud naiste kirjaoskusele ja sõltumatusele ning urbaniseerumisele, olles kooskõlas demograafilise üleminekumudeliga. Viimase aja arengud viitavad, et on tekkinud kindlad sündimuse tasemed, kus 1,3st väiksema sündimuse tasemega riikide arv langes 2003. aastal 21-lt 2008. aastal viieni.[4]

Demograafiline üleminek[muuda | muuda lähteteksti]

Enne 19. sajandi läänemaailma demograafilist üleminekut jäi väiksem osa lastest elama 20. eluaastani ja eluiga olid isegi täiskasvanuikka jõudnutel lühike. Näiteks 17. sajandi Yorkis Inglismaal oli 15% endiselt elus ja 10% lastest elas 20. eluaastani.

Sündide arv oli kõrge, tuues endaga kaasa madala rahvastiku kasvu. Teine põllumajanduslik pööre ja paranenud hügieen põhjustasid rikastes tööstusriikide järsu suremuse langemise, mõjutamata esialgu sündimust. 20. sajandil hakkas tööstusriikide sündide tasemed langema, kuna harjuti laste suurema ellujäämusega. Kultuuri muutused panustasid sellesse urbaniseerumise ja naiste hõivatuse kasvamise käigus.

Kuna jõukus on demograafilise ülemineku ajendiks, siis sellest järeldub, et varanduslikult jõukuselt mahajäävamad riigid jäävad maha demograafilises üleminekus. Sellega seotult ei alanud arengumaades roheline revolutsioon enne kahekümnenda sajandi keskpaika. See loob erinevuse sündimuskordajates, mis on funktsioon inimese kohta arvutatud SKPst.

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Demograafia ja majanduse paradoksi mõjutab samuti ka religioon. Usklikes ühiskondades on suurem sündimus. Ilmalikud ja rikkamad haritumad riigid kalduvad soodustama ilmalikustamist.[5] See võib selgitada Iisraeli ja Saudi-Araabia erandit – need on kaks nähtavalt esile tulevat riiki sündimuse ja SKP vahelist seost näitaval graafikul. Erinevate religioonide osakaal pere suuruse määramisel on keeruline. Näiteks katoliiklikes Lõuna-Euroopa maades on traditsiooniliselt palju suurem sündimus, võrreldes seda protestantliku Põhja-Euroopaga. Sellegipoolest kaasneb majanduskasvuga Hispaanias, Itaalias, Poolas sündimuse langus protestantliku Põhja-Euroopa tasemele. See viitab asjaolule, et demograafia ja majanduse paradoks esineb enamjaolt katoliiklikes maades, ehkki katoliiklike maade sündimus hakkas langema pärast Vatikani II kirikukogu vabadusi juurde andvaid reforme.

Sündimus ja rahvastiku tihedus[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimused on viidanud rahvastiku tiheduse ja sündimuse määra vahelisele korrelatsioonile.[6][7][8] Hongkong ja Singapur on vastavalt kolmas ja neljas rahvastikutiheduselt maailmas. See võib olla nende madala sündimuse põhjuseks, vaatamata nende suurele majandusvabadusele.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Vähenenud sündimus võib viia vananeva rahvastikuni, mis viib mitmete probleemideni, vt näiteks Jaapani demograafiat.

Sellest tulenevalt on laste kasvatamine ja harimine juba vaesuse käes virelevates maades raskendatud. Ebavõrdsus vähendab keskmist haridustaset ja majanduslikku kasu.[9] Samuti võib selliste raskustega maades sündimuse vähenemine majandusarengut takistada, samuti ka vastupidi.[10]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. David N. Weil (2004). Economic Growth. Addison-Wesley. p. 111. ISBN 0-201-68026-2. 
  2. http://www.econlib.org/library/Malthus/malPlong.html EconLib-1826: An Essay on the Principle of Population,
  3. demographic transition
  4. http://www.demogr.mpg.de/papers/working/wp-2009-029.pdf The End of ‘Lowest-Low’ Fertility?
  5. Marburg Journal of Religion (June 2006) "Religiosity as a demographic factor"
  6. Economic geography, fertility and migration Yasuhiro Sato, Journal of Urban Economics. Published July 30, 2006. Last accessed March 31, 2008.
  7. An Estimate of the Long-Term Crude Birth Rate of the Agricultural Population of China Chia-lin Pan, Demography, Volume 3, No. 1. Published 1966. Last accessed March 31, 2008.
  8. [1]. Tory Gattis, houstonstrategies.blogspot.com. Published January 15, 2006. Last accessed March 31, 2008.
  9. de la Croix, David and Matthias Doepcke: Inequality and growth: why differential fertility matters. American Economic Review 4 (2003) 1091–1113. [2]
  10. UNFPA: Population and poverty. Achieving equity, equality and sustainability. Population and development series no. 8, 2003.[3]