Dekoratsioonimaal

Dekoratsioonimaal (inglise keeles scenic art/scenic painting) on osa stsenograafiast, mis tegeleb teatrilavale dekoratsioonide loomisega, peamiselt maalimise teel. Sõna "dekoratsioonimaal" on tulnud sõnast skēnikos (kreeka keeles "osa lavast"). [1]

Dekoratsioonimaal on seotud peamiselt ooperiga, kuna suurel laval on maalitud tausta kasutamine väga praktiline. Maalitakse tavaliselt pehmele lõuendile, näiteks kangale, ning veel suurtele seintele ja põrandale ning muudele pindadele, nagu puit, papp, erinevad plastid ja metallid. Maalitud pinna suurus sõltub lava suurusest ja loodud kujundusest.

Dekoratsioonimaaliga tegeleb maalikunstnik, kelle oskuste hulka kuulub maastikumaal, portree, trombe l'oeil (prantsuse keeles "silmapete") maalitehnika ja tekstuuride imiteerimine ning lisaks oskused joonistamises, kalligraafias, joonestamises, vormimises, krohvimises ja kuldamises. Kunstnikul tulevad samuti töös kasuks teadmised kunstiajaloost, värviteooriast ja maalimistehnikatest. Maalimistöös kasutab kunstnik akrüülvärve, õlivärve või temperavärve. Dekoratsioonimaali tehes eeldatakse oskust maalida nii kahe- kui ka kolmemõõtmelisi kujunduselemente. Maalikunstnik peab suutma jäljendada ja luua lavakunstniku poolt antud kavandi järgi soovitud lavakujundust. Tihti on nõudlus lõpptulemust suuremale pinnale maalida, selle jaoks suurendab maalikunstnik kavandit ruudustiku abil.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Palju pole sellest ajast teada, kuid maalitud dekoratsioonid võisid alguse saada juba Vana-Kreeka Ateenas. Kuigi pole kirjalike viiteid dekoratsioonidele sellel ajal, võib olla võimalik, et dekoratsioonimaal oli kasutuses juba Vana-Kreeka ja Vana-Rooma perioodil. Lavakujunduseks olid tavaliselt vanade templite fassaadid ja arhitektuur, mis paigutas publiku poolkaares lava ümber. Dionysose teatris on viited maalitud ekraanile, mida nimetati pinakes. Taustal kasutati ekraane maalitud maastike ja ornamentidega, kuid seda esines harva.

Kuna Elisabethi ajastu teatris, näiteks William Shakespeare'i näidendites ilmuvad tegelased lavale teatades, millisesse ruumi nad hetkel sisenevad, siis ei leidnud dekoratsioonimaal sellel ajastul teatris eriti kasutust. 16. sajandil Itaalias maaliti oskuslikult kahemõõtmelistele seinatükkidele ruumilist sügavust ning see maalitehnika võeti kasutusele ka ülejäänud Euroopas. 17. ja 18. sajandil barokkteatri ja renessansi ajal arenes välja perspektiivi kujutamine maalil. Teatris võeti kasutusele karplava ning teatripublikul oli võimalik dekoratsioonimaali kujundust efektselt perspektiivis kogeda.

19. ja 20. sajandil dekoratsioonimaali osakaal vähenes, kuna asemele tulid uued arenenud tehnoloogiad ning maalitud dekoratsioonimaalil puudusid modernsed võimalused. Näiteks levis fotograafia ning teatris võeti kasutusele trükitud taustad. 20. sajandi modernses teatris levisid uued ideed lavakujundusest, näiteks näitekirjaniku Bertolt Brechti teatris pidi dekoratsioonil olema funktsioon, nii et kujunduselementidena kasutati kujundeid, platvorme, kaarte, teksti ja graafikuid. Sellegipoolest on tänapäevani teatris säilinud ja kasutuses maalitud dekoratsioonimaal.

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti lavakujunduses kasutatud dekoratsioonimaali kohta on säilinud vaid mõned originaalkavandid, kuid lõpptulemus päris laval oli alati teistsugusem, kuna lavapildi kujundas kunstnik iseseisvalt ilma teostuskunstiketa ning kasutas kavandit pigem tööjoonisena. Kõige enam saab ülevaate säilinud fotodest Vanemuise ja Estonia teatri vanema perioodi lavastustest Nõukogude Liidu perioodil. Teatrid kutsusid professionaalseid maalikunstnike ning erineva tasemega maalijaid ja maalermeistreid ning sellepärast olid lavapildi kujundused ebaühtlase tasemega. Eeskujuks võtsid kunstnikud saksa ajakirjades ilmunud kujundused, mis aitasid sajandivahetusel lavapilte luua ning arendada eesti lavakunstnike kompositsiooni- vormi- ja stiilitunnet. Teater Vanemuine tellis repertuaari tõusuga lavastusele dekoratsioone professionaalsetelt kunstnikelt, kellel oli avaram silmaring ja kes olid tutvunud lavakujundusega ka välismaal. Nendeks oli näiteks Carl Rosenberg, Tartus tegutsenud kunstnik ja maalermeister, kes oli õppinud Moskvas. Maalitud dekoratsioonidele pöörati suurt rõhku, kujundused pidid olema rohkepildilised ja dünaamiliste lavaefektidega ning nad olid seetõttu ka kulukad. Suurejoonelistele dekoratsioonidele pühendusid Vanemuise teatris näiteks juhataja August Wiera, teatri entusiast H. Tehner ning Vanemuise lavastaja ja direktor Karl Menning. Karl Menninguga töötas koos teatrimaalikunstnik F. v. Bazan, kes koos maalikunstniku Eduard Polandiga valmistas lavakujunduse lavastuse "Tuulte pöörises" jaoks, ning töötas 1920. aastatel ka Estonia teatris kunstilise kujundajana. Bazani ja Polandi meisterlikkus lavamaalitehnikas tõi eesti teatrilavale saavutused realistliku dekoratsioonimaali alal. Tugeva jälje on Estonia lavakujunduses jätnud maalikunstnik Aleksander Peek, kes kasutas maalilisi ja õhulisi maalitud taustu ja lava liikumisefekte näiteks ooperite "Väike Don" ja "Nikita Veršinin" kujundamisel.

Tänapäeval kasutatakse dekoratsioonimaali mitmes riigiteatris, näiteks Rahvusooper Estonia, Ugala teater ja Vanemuise teater. Maalitud taustad on kõige rohkem levinud ooperite ja balletide lavakujundustes. Dekoratsioonimaali saab Eestis õppida Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias, kus koolitatakse lavastusala töötajaid. Samuti koolitavad teatri tehnilisi töötajaid teatrid. [2]

Kuuluvus[muuda | muuda lähteteksti]

Dekoratsioonimaal kuulub lavadekoratsioonide valdkonda. Teatri produktsioonis on lavadekoratsioonide osakond, mis jaguneb omakorda kolmeks: dekoratsioonimaal, dekoratsiooni ehitus ja atribuudid. Selles osakonnas on igal alal juht, kes vastutab selle eest, et dekoratsioon kõigi valdkondade koostöös ühiselt valmiks. Lavadekoratsioonide osakonnas on peamised vastutajad juhtiv maalikunstnik, atribuutide juhataja ja juhtiv tisler. Dekoratsioonidega tegelevad dekoratsiooniala töötajad, kuhu kuuluvad dekoraator, butafoor, tisler ja metallikunstnik.

Maalimistehnikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kuiva pintsliga (inglise keeles drybrush) – vähese värviga ja enamasti kuiva pintsliga värvimine, mille abil saab tekitada pinnale kraabitud ja udust tekstuuri.
Pritsimine – vedeldatud värvi pritsimine pinnale pintsliga.
Tuppimine, tupsutamine – harali otsaga pintsli või käsnaga pehmelt ja korduvalt pinnale värvi vajutamine. Lisaks võib käsna kitkuda, et tekiks ebaühtlasem tekstuur.
Aaderdamine – värvitud pinna peale puidu või marmori tekstuuri kujutamine, tihti aaderduskammi abil.
Värvikihid: krunt ehk alusvärv, põhivärv, tekstuuri kiht ja pinnavärv ehk pealmine värvikiht. [3]

Dekoratsioonimaale on võimalik teha maalitud ja trükitud versioonis.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Crabtree, S. & Beudert, P. c2005. Scenic Art: History, Tools and Techniques. Boston: Focal Press
Klingelhoefer, R. 2017. The Craft and Art of Scenic Design. New York: Routledge
Matt, F. 1990. Lavapilt: Tallinn: Eesti Teatriliit
Mikkel, J. 2012. Lavast ja lavatehnikast. Eesti Teatriliit
Toom, D. 2020. Maalitud vs prinditud dekoratsioonimaal. [Seminaritöö]