Dekoratsioon

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Dekoraator)

Dekoratsioon (pr décoration < lad decorare ’kaunistama’) on teatris lavakujunduse osa, mis loob etenduses visuaalseid (ruumilisi) kujundeid kunstiliste (nt maaling, arhitektuurielemendid) ja tehniliste vahenditega (foto-, filmi- ja holograafiline projektsioon, laserijoonistused jm).[1] Peale konstruktiivselt nõutavate elementide esemeile ja ruumidele esteetilise otstarbega lisanduv kaunistis.[2]

Dekoratsioone hakatakse tavaliselt valmistama alles siis, kui on olemas lavapildi kavand, makett, dekoratsioonimaterjalide kalkulatsioon ja rahalise kulu eelarve. Vahtplast, papp ja vineer on peamised materjalid, mida kasutatakse teatris dekoratsioonide valmistamiseks. Rippuvate dekoratsioonide kinnitamiseks ja käsitsemiseks on lava laes tõmmikute süsteem või muud kinnitusvahendid – plokid, traadid, latid, võrk jne., mis aitab vältida sagedast redelile ronimist. Mängusektoris, kus näitleja puutub kokku dekoratsioonidega, on soovitatav vastav dekoratsioon valmistada plastiliselt või vähemalt poolplastiliselt. Kindlasti peavad plastilised olema aiad, kivid, kännud jne, kus näitlejad istuvad või millele nad toetuvad. Plastilised dekoratsioonid valmistatakse peamiselt kašeerimise teel, mis toimub kolmel viisil – vabalt, mudelil ja vormis. Plastiliste dekoratsioonide hulka kuuluvad ka poodiumid ja trepid.[3]

Alaliigid[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV teatrite lavakujunduskunst leidis üleliidulises ulatuses kõrget tunnustust. RAT Estonia, V. Kingissepa nim. TRA Draamateatri ja RAT Vanemuise etendusi Eesti NSV kunsti ja kirjanduse dekaadil Moskvas, samuti paljusid külalisetendusi NSV Liidu vabariikide pealinnades on retsensioonides esile tõstetud ka meie teatridekoratsiooni üldiselt kõrget taset rõhutades. Kaasaja lavadekoratsioonikunsti saavutusi hinnates ei saa mööda minna minevikupärandist, mis on oluliselt seotus ka vene teatridekoratsioonikunsti arenguga. Mitmed eesti kunstiajaloos tuntud kunstnikud, kes said oma hariduse Peterburis, olid, kes vähem, kes rohkem, seotud ka teatridekoratsioonide maalimisega. Lisaks meie vanema põlve teatridekoraatoritele on lavadekoratsiooni loominguga tegelenud sellised meistrid nagu prof Johann Köler, prof August Jansen, Konrad Mägi, Ado Vabbe, Roman Nyman jt. Neist viimane oli eesti teatri kunstilise dekoratsiooni üks silmapaistvamaid rajajaid, samuti noorte teatrikunstnike kasvataja. Eesti teatri dekoratsioonikunsti ajaloo määrab niihästi vanema kui ka noorema põlvkonna teatrikunstnike ulatuslik looming pikkade aastakümnete jooksul.

Eesti teatri algusperioodi lavakujunduse kohta on ülevaate saamine küllalt keerukas. Kirjalikud allikad kõnelevad sellest väga vähe. Kavandid ja maketid eesti teatri vanemast ajast puuduvad. Fotosid, mis kujutavad stseene lavakujundustest, on siiski säilinud. Kuid need ei suuda kunagi eksisteerinud lavakujundusest siiski terviklikku pilti anda, ei jäädvusta ka lavapildile valgustusega antud meeleolu. Eesti teatridekoratsiooni ajalool on oma tõusude ja mõõnade periood. Ligemale sada aastat tagasi, kui J. V. Jannseni perekonnas sai teoks mõte lavastada L. Koidula „Saaremaa onupoeg“, tekkis ühtlasi vajadus lavakujunduse järele.[4]

Dekoratsioonide kasutamine laval[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikalised põhjused dekoratsioonide kasutamiseks laval:

  • ajastu – aitavad paigutada tegevuse ajalisse perioodi (mööbel, tehnika, aga ka kostüümid ja soengud)
  • aeg – tegevuse ajaliseks paigutamiseks aastas või ööpäevas (lumelabidas – talv, rannapall – suvi, proteesid veeklaasis – öö)
  • koht (keskkond) – ruum (abstraktne)
  • meeleolu/atmosfäär – annab edasi ruumis olevat õhustiku (rahulikult põlev küünal – romantiline, vilkuva leegiga küünal või tuled – ärev)
  • karakteristika – annab tegelasele iseloomu juurde, eristab teda teistest laval olijatest (ehted, piip, kepp, lehvik)
  • näitleja tegevuse toetamine (närvilises olukorras millegi sõrmitsemine, vihahoos objekti viskamine)[5]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ENE köide 2
  2. Eesti Entsüklopeedia II
  3. Peil, V. 1955 Lava kujundamine. Tallinn: Eesti NSV Teatriühingu väljaanne
  4. Matt, F. 1969 Eesti teatri lavapilt. Tallinn: Kirjastus Kunst
  5. Ekbaum, K. 2017 Tühi ruum kui lavakujundus. Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia. [Seminaritöö]. Viljandi

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Unt, L. 2005. Rekvisiit ja mänguasi: Kunstiteaduslikke uurimusi. Tallinn: Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
  • Villemson, K. 2008 Butafooria - Meistri töö või koostöö? Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia. [Seminaritöö]. Viljandi