Värviteooria

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Goethe värviring tema 1810. aasta teosest
Lehekülg Charles Hayteri teosest A New Practical Treatise on the Three Primitive Colours Assumed as a Perfect System of Rudimentary Information
Munselli värvisüsteem paigutas värvuse kolmemõõtmelisse värvikehasse heleduse, küllastatuse ja värvitooni koordinaadistikus

Värviteooria ehk värvusõpetus on õpetus värvuste korrastamisest mingisse süsteemi.

Värviteooria eri harud käsitlevad järgmisi nähtusi:

Värviteooriat tuleb eristada värvitajust, värvipsühholoogiast ja värvipigmentide ja sideainete keemiast ning praktilisest kasutamisest kujutavas kunstis.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Värvusi on püütud süstematiseerida juba alates antiikajast, kuid enamasti põhinesid need praktilistel tähelepanekutel kunstis kasutatavate värvipigmentide segamise ja lahjendamise kohta. Esimese füüsikal põhineva katse värve korrastada tegi Isaac Newton, kes toetus tähelepanekule, et prisma lahutab valge valguse spektri nähtavateks värvideks. Fenomeni kirjeldas Newtoni teos "Optika" 1704. aastal.

Varased värviteooriad defineerisid kolm primaarvärvi, millest arvati segamise teel võimalik saada kõik ülejäänud värvid - nendeks primaarvärvideks olid kollane, punane ja sinine (RYB-mudel). Nende värvustega seostati ka 18. sajandil värvinägemise teooriaid, toetudes mõnedele värvitaju iseärasustele, nagu näiteks komplementaarvärvuses järelkujutise teke silmas ja värvilise valguse puhul tekkivad vastandvärvis varjud. Need ideed koos autorite endi vaatlustulemustega võeti kokku kahes teedrajavas värviteooria-alases teoses: Johann Wolfgang von Goethe "Zur Farbenlehre" ("Värviõpetusest", 1810) ja Michel Eugène Chevreul' "De la Loi du Contraste Simultané des Couleurs" ("Simultaankontrasti seadusest", 1839)[1]. Inglise portretist Charles Hayter kirjeldas oma raamatus "A New Practical Treatise on the Three Primitive Colours Assumed as a Perfect System of Rudimentary Information" (London 1826), kuidas kõik värvused on segatavad kolmest põhivärvusest.

19. sajandi lõpul tuvastasid nii Saksa kui ka Inglise teadlased, et värvuste nägemist saab kõige paremini kirjeldada hoopis teise komplekti primaarvärvuste abil - nendeks olid punane, roheline ja sügavsinine (RGB-mudel) ning et värviaisting tekib kolme monokroomse valguse aditiivse liitmise tulemusena. Edasised uurimised kinnitasid selle mudeli õigsust, avastati kolmele lainepikkusele tundlike retseptorite olemasolu silma sarvkestas (trikromaasia). 20. sajandi alguses lisandus värvisegude kvantitatiivne kirjeldamine ehk kolorimeetria ning selle alusel loodi aina keerukamaid mudeleid, milles iga värvus oli defineeritud koordinaadistiku abil. Sellesse perioodi jääb ka värvinägemise oponenttaju teooria formuleerimine.

19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algusse jääb ka aeg, mil arenev keemiatööstus jõuliselt laiendas valguskindlate sünteetiliste värvainete värvivalikut ja võimaldas saada ennenägematu küllastusega eredaid värve nii riidevärvide, tintide kui ka maalipigmentide hulgas. Niisamuti arenes värvifotograafia. Kolmevärvitrükis pildid said nii esteetiliselt kui ka majanduslikult jõukohaseks masstrükistele, ja kunagised kunstnike loodud õpetused värvide ja pigmentide segamise kohta uute värvitoonide saamiseks kohandati trükitintidele. Kõige efektiivsemaks ja enim toone andvaks primaarvärvuste komplektiks osutus taevasinine (cyan), fuksiinpunane (magenta) ja kollane (CMY-mudel). Triaadi värvidele lisati neljas protsessvärv, tumedaimate pindade saamiseks vajalik must toon (key) ja nii trükis kui fotograafias täitis valge värvi osa valge paberipind (ühtlustava segunemisega värvisüntees). Ühendatud värvisüsteemidesse lülitati nii aditiivne kui subtraktiivne värvisüntees nii, et CMY primaarvärvused defineeriti sellistena, mis neelavad vaid üht aditiivset primaarvärvust: tsüaansinine absorbeerib vaid punast valgust (−R+G+B), magenta ainult rohelist (+R−G+B), ja kollane vaid sügavsinist (+R+G−B). Protsessvärvidega trükk võimaldab majanduslikult mõistlike kuludega reprodutseerida piisavat hulka värve, kuid jääb puudulikuks teatud küllastusega värvitoonide puhul, näiteks ereoranžid ja erklillad toonid. Tänapäeval on neljavärvitrükile lisandunud kuuevärvitrükimenetlus, näiteks Pantone Hexachrome või CcMmYK.

Värviteoreetikuid[muuda | muuda lähteteksti]

Värvusi ja nende omadusi, samuti värvuste tajumise ja koosmõju nähtusi on rohkem või vähem süsteemselt käsitlenud oma teostes näiteks järgmised autorid:

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]