DFW C.V

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
DFW C.V
German DFW C.V with crew in 1918.jpg
DFW C.V koos meeskonnaga, arvatavasti Bayrische Flieger Abteilung 287, 1918. aastal

Tüüp luurelennuk
Tootja Deutsche Flugzeug-Werke
Riik Saksamaa
Tootmisaastad 1916-18
Kogus ca 3000
Meeskond 2
Pikkus 7,88m
Tiivaulatus 13,27m
Tiivapindala 42,2m2
Tühimass 970kg
Maksimaalne stardimass 1430kg
Mootor 220h.-j. Benz Bz.IV
Tippkiirus 160km/h
Lennulagi 5000m
Lennukaugus 500km
Relvastus 2 kuulipildujat, 100 kg pomme

DFW C.V oli Saksamaal toodetud sõjalennuk, mida esimest korda kasutati 1916. aastal Esimeses maailmasõjas.

Arendus ja tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

DFW C.V oli C.IV edasiarendus. Lennuki konstruktriks oli Heinrich Oelerich. C.IV oli ühe talaga tiib ning jõuallikaks 150 h.-j. Benz Bz.III mootor, C.V sai omale kahe talaga tiivad ning kas 185 h.-j. C.III N.A.G. või Benz Bz.IV mootori. Võimsam mootor tagas lennukile head lennuomadused ning C.V sai Esimese Maailmasõja ajal Saksamaal enim toodetud lennuk. Umbes 2000 lennukit toodeti Deutsche Flugzeug-Werke tehases, veel 1250 lennukit valmis litsentsi alusel toodetuna Aviatiku, Halberstadti, LVG ja Schütte-Lanzi tehastes. Lennuki seeriatootmine kestis kuni Maailmasõja lõpuni.

Konstruktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

DFW C.V oli segakonstruktsioonis, kuid valdavalt puidust ehitatud lennuk. Lennuki kere oli puitraamile kinnitatud vineerist, vaid sabaosa oli metalltorudest ning riidekattega. Tiivad olid kahetalalised, põhikujult nelinurksed, riidekattega. Ülemine tiib oli veidi suurema siruulatusega ning kaldtüürid olid ka ainult ülemisel tiival.

Lennuki mootor oli vedelikjahutusega 6-silindriline ridamootor, mille väljalasketorud olid korstnana mootori peal ning viisid heitgaasid ülemise tiiva kohale. LVG tehases ehitatud lennukeil olid horisontaalsed väljalasketorud. Mootor käitas 2,8 meetrise läbimõõduga 2-labalist puitpropellerit. Varasematel lennukeil olid radiaatorid lennuki külgedel, hiljem ülatiiva esiservas.

Kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

DFW C.V leidis peamiselt kasutust luure- ja kerge pommituslennukina. Esimese Maailmasõja ajal oli peamiseks kasutajaks Saksamaa lennuvägi, kuus lennukit tarniti 1917. aastal ka Bulgaaria lennuväele. 1918. aasta kevadest hakkas C.V arvukus lennuväes tasapisi vähenema, kuid vaherahu sõlmimise hetkel 11. novembril 1918 oli kasutusel veel ca 600 seda tüüpi lennukit. Enamus lennukeist lammutati Versailles' rahu sõlmimise järel.

Poola vägede kätte langes 11 DFW C.V lennukit, veel 13 lennukit pandi kokku leitud osadest ning mingi kogus õnnestus 1920. aastal osta ka Saksamaalt. Poola lennukid leidsid kasutust ka Nõukogude - Poola sõjas 1919-20.

Kaks lennukit olid kasutusel Soome lennuväes, neli Hollandis, kaks Šveitsis ning neli Eesti õhuväes. Kaheksa lennukit ehitati Saksamaal ümber reisilennukeiks ning neid kasutas Deutsche Luft Rederei. Seitse lennukit ehitas 1925. aastal Darzhavna Aeroplanna Rabotilnitsa (Bulgaaria riiklik lennukitöökoda), need said nimeks DAR Uzunov-1 (DAR U-1) ja leidsid kasutust treeninglennukitena.

Tänaseni on säilinud vaid üks C.V(Av) kere Poola lennundusmuuseumis Krakówis.

Kasutus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Neljast Eesti lennuväes kasutusel olnud DFW C.V lennukist kaks saadi trofeedena ning kaks osteti 1919. a. sügisel Taanist.

Esimene trofeelennuk saadi 8. juunil 1919, kui Balti Landeswehri teenistuses olnud lennukil üritada Narva tuua vene senaator Neidhardt. Eestlased olid lennuki saabumisest teadlikud ning lendurid ja reisija areeteeriti. Lennuk võeti aga lennuväes arvele nr. 10 all ning lipnik Karl Haas sooritas sellel enamuse oma Vabadussõja aegsetest lahinglendudest. Teine DFW C.V trofeelennuk tulistati Landeswehri sõja ajal alla 6. jalaväepolgu sõdurite poolt 21. juunil 1919 Auciemi mõisa lähistel. Lennuk võeti küll arvele numbri 11 all, kuid Vabadussõja ajal seda remontida ei jõutud.

Kaks Taani kaudu Saksamaalt ostetud lennukit jõudsid Tallinna 3. oktoobril 1919. Need said lennuväe numbrid 33 ja 34. Nr. 33 lennuki sai omale esimene Eesti sõjaväe lennukooli lõpetanud lendur Gustav Oamer, kes lendas sellel 15. detsembril 1919 Lõunarindele, diviisi lennusalga nr. 1 koosseisu. Halbade ilmade ning muude sekelduste tõttu jõudis ta aga Võru lähedal asunud Vana-Nursi lennuväljale alles peale vaherahu, 28. jaanuaril 1920.

Lennukid jäid lennuväe teenistusse ka peale Vabadussõda. Neist viimane kanti maha alles 1930. aastal

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]