DFW C.V

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
DFW C.V
German DFW C.V with crew in 1918.jpg
DFW C.V koos meeskonnaga, arvatavasti Bayrische Flieger Abteilung 287, 1918. aastal
Tüüp luurelennuk
Tootja Deutsche Flugzeug-Werke
Riik Saksamaa
Tootmisaastad 1916-18
Toodanguarv u 3000
Meeskond 2
Pikkus 7,88 m
Tiivaulatus 13,27 m
Tiivapindala 42,2 m2
Tühimass 970 kg
Maksimaalne stardimass 1430 kg
Mootor 220 hj Benz Bz.IV
Tippkiirus 160 km/h
Lennulagi 5000 m
Lennukaugus 500 km
Relvastus 2 sünkroonkuulipildujat, 100 kg pomme

DFW C.V oli Saksamaal konstrueeritud kahepinnaline (biplaan) sõjalennuk, mida esimest korda kasutati 1916. aastal esimeses maailmasõjas.

Arendus ja seeriaehitus[muuda | muuda lähteteksti]

DFW C.V oli C.IV arendus. Lennuki konstruktor oli Heinrich Oelerich. C.IV tiivataristu oli ühe orvaga (poolovaalne sisselõige ülemise tiiva tagaservas kere kohal, piloodi vaatevälja avardamiseks üles), jõuallikaks 150 hj Benz Bz.III mootor, lennuki C.V tiivataristu oli kahe orvaga (ka alumine tiib oli tagaserva sisselõikega, ikka vaatevälja avardamiseks alla), sai kas 185 hj C.III N.A.G. või Benz Bz.IV mootori. Võimsam mootor tagas lennukile head lennuomadused ning C.V sai esimese maailmasõja ajal Saksamaal enim ehitatud lennuk. Umbes 2000 lennukit valmistati Deutsche Flugzeug-Werke tehases, veel 1250 lennukit valmistati litsentsi alusel Aviatiku, Halberstadti, LVG ja Schütte-Lanzi tehastes. Seda lennukiseeriat ehitati kuni maailmasõja lõpuni.

Konstruktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

DFW C.V oli valdavalt puitkonstruktsiooniga lennuk. Lennuki puitsõrestikkere oli kaetud vineeriga, vaid sabaosa oli torudest keevitatud metallsõrestik ning riidekattega. Tiivad olid kahetalalised, plaanvaates ristkülikukujulised, riidekattega. Ülemine tiib oli veidi suurema ulatusega, kaldtüürid paiknesid ainult ülemisel tiival.

Lennuki mootor oli vedelikjahutusega 6-silindriline ridamootor, mille silindrite väljalasketorud ühinesid mootori kohal olevasse korstnasse, mis juhtis heitgaasid ülemisest tiivast kõrgemale. LVG tehases ehitatud lennukeil olid horisontaalsed väljalasketorud. Mootor käitas 2,8-meetrise läbimõõduga 2-labalist mitmekihilist liimitud puitpropellerit. Varasematel lennukitel olid õli- ja vedelikjahutuse radiaatorid lennuki külgedel, hiljem ülatiiva esiserva ees.

Kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

DFW C.V leidis peamiselt kasutust luure- ja kerge pommituslennukina. Esimese maailmasõja ajal oli peamiseks kasutajaks Saksamaa lennuvägi, kuus lennukit tarniti 1917. aastal ka Bulgaaria lennuväele. 1918. aasta kevadest hakkas C.V lennukite arvukus lennuväes tasapisi vähenema, kuid vaherahu sõlmimise ajal 11. novembril 1918 oli kasutusel veel ligikaudu 600 seda tüüpi lennukit. Enamus lennukeist lammutati Versailles' rahu sõlmimise järel.

Poola vägede kätte langes 11 DFW C.V lennukit, veel 13 lennukit pandi kokku leitud osadest ning mingi kogus õnnestus 1920. aastal osta ka Saksamaalt. Poola lennukid leidsid kasutust ka Nõukogude Liidu – Poola sõjas 1919–1920.

Kaks lennukit oli kasutusel Soome lennuväes, neli Hollandis, kaks Šveitsis ja neli Eesti lennuväes. Kaheksa lennukit ehitati Saksamaal ümber reisilennukeiks ning neid kasutas Deutsche Luft Rederei. Seitse lennukit ehitas 1925. aastal Darzhavna Aeroplanna Rabotilnitsa (Bulgaaria riiklik lennukitöökoda), need said nimeks DAR Uzunov-1 (DAR U-1) ja leidsid kasutust õppelennukitena.

Tänaseni on säilinud vaid üks C.V(Av) kere Poola lennundusmuuseumis Krakówis.

Kasutus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Neljast Eesti lennuväes kasutusel olnud DFW C.V lennukist kaks saadi trofeedena ning kaks osteti 1919. aasta sügisel Taanist.

Esimene trofeelennuk saadi 8. juunil 1919, kui Balti Landeswehri teenistuses olnud lennukil üritada Narva tuua vene senaator Neidhardt. Eestlased olid lennuki saabumisest teadlikud ning lendurid ja reisija areteeriti. Lennuk võeti aga lennuväes arvele nr. 10 all ning lipnik Karl Haas sooritas sellel enamiku oma Vabadussõja aegsetest lahinglendudest. Teine DFW C.V trofeelennuki tulistasid Landeswehri sõja ajal alla 6. jalaväepolgu sõdurid 21. juunil 1919 Auciemi mõisa lähistel. Lennuk võeti küll arvele numbri 11 all, kuid Vabadussõja ajal seda remontida ei jõutud.

Kaks Taani kaudu Saksamaalt ostetud lennukit jõudsid Tallinna 3. oktoobril 1919. Need said lennuväe numbrid 33 ja 34. Nr. 33 lennuki sai omale esimene Eesti sõjaväe lennukooli lõpetanud lendur Gustav Oamer, kes lendas sellel 15. detsembril 1919 Lõunarindele, diviisi lennusalga nr. 1 koosseisu. Halbade ilmade ning muude sekelduste tõttu jõudis ta aga Võru lähedal asunud Vana-Nursi lennuväljale alles pärast vaherahu, 28. jaanuaril 1920.

Lennukid jäid Eesti lennuväe teenistusse ka pärast Vabadussõda. Neist viimane kanti maha alles 1930. aastal.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]