Codex argenteus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lehekülg codex argenteus'est, teksti all on kaaristu kuldsete monogrammidega ja konkordantsidega (nn kaanonitahvlid)
Franciscus Juniuse kirjutatud ja Dordrechtis 1665. aastal ilmunud "Quatuor D. N. Iesu Christi Evangeliorum Versiones perantiquae duae, Gothica scil. et Anglo-Saxonica". Markuse evangeelium 1,1-7

Codex argenteus [ˈkoːdɛks arˈgɛnteʊs] (ladina keeles codex 'raamat' ja argenteus 'hõbe-') ehk hõbepiibel[1] on osa hilisantiiksest evangeliaarist, mis on tõlgitud gooti keelde. Käsikirjaline raamat asub Uppsala ülikooli Carolina Rediviva raamatukogus. Algselt arvatavasti vähemalt 336 lehest koosnenud käsikiri on kirjutatud purpurpärgamendile suuremas osas hõbe- ja osaliselt kuldtindiga ning on saanud selle järgi oma nime, mida on mainitud juba 1597. aastast alates.[2]

Codex argenteus on alates aastast 2011 UNESCO maailma mälu registrisse kuuluv kultuuripärandiobjekt.[3]

Käsikiri[muuda | muuda lähteteksti]

Käsikiri sisaldab osi neljast evangeeliumist piiskop Wulfila (latiniseeritult Ulfilas, 311–383) 4. sajandil kreeka keelest gooti keelde tõlgitud piiblist ja kuulub seega vanimate germaanikeelsete kirjalike mälestusmärkide hulka[4]. Kirjutatud on untsiaalis ja gooti tähestikus. Käekiri on väga ühtlane, siiski on identifitseeritud vähemalt kaks kirjutajat: üks on kirjutanud Matteuse ja Johannese evangeeliumid ja teine Markuse ja Luuka evangeeliumid. Ainsad kaunistused on mõned suured raamitud initsiaalid ja sulega joonistatud kaaristu iga lehekülje allosas, milles paiknevad nelja evangelisti monogrammid.

Säilinud tekstiosad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Matteuse evangeelium: 5,15-48; 6,1-32; 7,12-29; 8,1-34; 9,1-38; 10,1.23-42; 11,1-25; 26,70-75; 27,1-19.42-66.
  • Johannese evangeelium: 5,45-47; 6,1-71; 7,1-53; 8,12-59; 9,1-41; 10,1-42; 11,1-47; 12,1-49; 13,11-38; 14,1-31; 15,1-27; 16,1-33; 27,1-26; 28,1-40; 29,1-13.
  • Luuka evangeelium: 1,1-80; 2,2-52; 3,1-38; 4,1-44; 5,1-39; 6,1-49; 7,1-50; 8,1-56; 9,1-62; 10,1-30; 14,9-35; 15,1-32; 16,1-24; 17,3-37; 18,1-43; 19,1-48; 20,1-47.
  • Markuse evangeelium: 1,1-45; 2,1-28; 3,1-35; 4,1-41; 5,1-5. 5-43; 6,1-56; 7,1-37; 8,1-38; 9,1-50; 10,1-52; 11,1-33; 12,1-38; 13,16-29; 14,4-72; 15,1-47; 16,1-12 (lisaks 16,13-20 Speyeri fragmendil).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tõenäoliselt on raamat kirjutatud ajavahemikus 500. ja 510. aasta vahel Põhja-Itaalias, võib-olla isegi Ravennas, oletatud on, et Theoderich Suure jaoks. Algselt paiknes käsikiri Reinimaal Esseni lähedal asuvas Werdeni kloostris, 1573. aastal müüs abt Heinrich Duden selle pärastisele Saksa-Rooma keisrile Rudolf II-le, kes hoidis hinnalist raamatut Praha kindluses.

Kolmekümneaastase sõja lõpul sattus raamat Praha rüüstamise ajal Rootsi sõjaväe valdusesse ja viidi Stockholmi Rootsi kuninganna Kristiina raamatukokku. Pärast Kristiina pöördumist katoliiklusse ja asumist Rooma anti teatud hulk käsikirju ja raamatuid, sealhulgas Hõbepiibel, honorarina kuninganna kunagisele raamatukoguhoidjale Isaac Vossiusele, kes viis raamatu 1654. aastal Hollandisse. Käsikirja ostis temalt ja tõi Rootsi tagasi Rootsi riigikantsler Magnus Gabriel de la Gardie, kes ühtaegu oli ka Uppsala ülikooli kantsler. De la Gardie kinkis Uppsala ülikoolile käsikirja järelejäänud osa, mis koosnes 187 lehest, samal ajal sai käsikiri uued hõbedaga kaetud kaaned.[5]

Üks leht codex argenteus'est leiti 1970. aastal Speyeri toomkirikust, Aschaffenburgist pärinevast reliikviakastist[6] ja paikneb tänapäeval toomkiriku varakambris, mis on ühtlasi Speyeri toomkiriku ajaloo muuseumi filiaal.[7]

Ilukirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Hõbepiiblil on oluline osa rootsi kirjaniku ja maagilise realismi esindaja Göran Tunströmi romaanis "Tjuven" (1986, eesti keeles "Varas", Eesti Raamat (sarjas Põhjamaade romaan) 1999, rootsi keelest tõlkinud Ene Mäe).[1] Romaani eestikeelse väljaande, samuti mitme Rootsi väljaande kaanekujunduses on kasutatud üht codex argenteus'e lehekülge.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]