Bristol Bulldog

Bristol Bulldog Mk. II
Tüüp	hävituslennuk
Tootja	Bristol Aeroplane Company
Riik	Briti
Tootmisaastad	1929
Toodanguarv	443
Meeskond	1
Pikkus	7,67 m
Tiivaulatus	10,3 m
Tiivapindala	28,5 m2
Tühimass	1000 kg
Maksimaalne stardimass	1586 kg
Mootor	440 hj (328 kW) Bristol Jupiter VII
Tippkiirus	287 m/h
Lennulagi	8930 m
Relvastus	2 x 7,7 mm Vickers kuulipilduja

Bristol Bulldog (ka Bristol tüüp 105) oli Briti firma Bristol Aeroplane Company 1920. aastail konstrueeritud hävituslennuk. See kahepinnaline seerialennuk oli ühekohalise kabiini ja ühe mootoriga.

Arendus ja tootmine

Bristol Bulldog kujunes välja Frank Barnwelli 1920. aastail tehtud hävituslennukite prototüüpide arendustöö tulemusena. Kuigi mitmed selle firma lennuki prototüüpidest pakkusid Briti kuninglikele õhujõudele huvi, tellimusi siiski nende seerias ehitamiseks ei saadud. Omandatud kogemus andis aga konstruktor Barnwellile julgust luua ametliku tellimuseta Bristol tüüp 105 nimeks saanud prototüüp lennuki, mille ta esitas lennundusministeeriumi spetsifikatsiooni F.9/26 alusel korraldatud hävituslennuki konkursile. Bulldogi lennuki prototüübi esmalend toimus 17. mail 1927. Juunis saadeti see lennuk Martlesham Heathi lennubaasi konkursil osalemiseks. Konkursile esitatud lennukeist jõudsid teise vooru Bristol 105 ja Hawker Hawfinch. Bristoli lennukit kiideti selle konstruktsiooni tugevuse ja hea manööverdusvõime eest, kuid puuduseks peeti hilist pöörisest väljumist. Viimase probleemi lahendamiseks katsetati lennukit suurema kiilu ja pöördetüüriga, kuid see tõi omakorda kaasa probleeme rajal külgtuules ruleerimisel.

Seetõttu telliti pikema kerega teine prototüüp, mis sai tähiseks Bristol 105A (ka Bristol Bulldog Mk. II). Selle lennukiga sooritati esmalend 21. jaanuaril 1928 ning saadeti peagi samuti Martlesham Heathi lennubaasi. Lennukid Bulldog ja Hawfinch olid oma lennuomadustelt nii lähedased, et lõpliku tellimuse otsuse tegemisel sai otsustavaks Bulldogi lihtsam hooldatavus.

Esimene Briti kuninglikele õhujõududele tellitud seeria oli 25 lennukit, kuid Bristol otsustas ehitada 26 lennukit – üks lisalennuk otsustati ehitada firmale demonstratsioonlennukiks. Esimesed selle sarja lennukid valmistati 1929. aasta mais ning viimased oktoobris.

Bristol Bulldog II oli eelkäijast veidi lühema alumise tiivaga biplaan, mille jõuallikaks oli kahelabalise puitpropelleriga õhkjahutusega Bristol Jupiter VII tähtmootor. Lennuki kere fermkonstruktsioon oli terastorudest, mis kaeti immutatud riidega. Piloodile hea vaatevälja tagamiseks oli ülemises tiiva tagaservas suur poolringikujuline väljalõige kere kohal ning ka alumise tiiva kõõlu vähendati kere läheduses. Kaldtüürid olid ainult ülemisel tiival. Relvastus koosnes kahest 7,7 mm Vickersi kuulipildujast, alumise tiiva all võis lennukile kinnitada ka väiksemaid pomme.

Hiljem tugevdati seerialennuki konstruktsiooni veelgi ning lennuk sai ka võimsama Jupiter VIIF mootori. Täiustatud versiooni nimetati Bulldog Mk. IIA.

Üks seerialennuk ehitati ümber kahekohaliseks treeningulennukiks ning pärast selle katsetamist Upavonis asunud Kesklennukoolis telliti ka neid väike seeria.

Kasutus

Esimesed Briti kuninglike õhujõudude eskadrillid, mis said Bristol Bulldogid, olid nr 3 ja 17. Kuna lennukit oli lihtne hooldada ning selle ülalpidamiskulud väikesed, siis 1930. aastail said kaheteistkümnest Suurbritannias paiknenud hävituslennuväe eskadrillist kümme oma relvastusse Bristol Bulldog hävituslennukid. Briti lennuväe koosseisus Bulldoge lahingutes ei kasutatud. Kõige lähemal sellele olid 1935. aastal Abessiinia kriisi puhul Sudaani saadetud Bulldog lennukid.

Briti Kuninglike õhujõudude hävituslennuväe üksused loobusid Bristol Bulldogi kasutamisest 1937. aasta juulis. Paaril järgmisel aastal leidsid need veel kasutust õppeväeosades.

Bulldogi eksporditi Austraalia (8 Mk. IIA lennukit), Taani (4 Mk. III), Eesti (12 Mk. II), Läti (12 Mk. II), Soome (17 Mk. IVA), Jaapani (1 lennuk), Tai (2 lennukit) ja Rootsi (11 Mk. IIA lennukit) lennuvägedele. Kaks Mk. II lennukit ostis katsetamiseks ja võrdlemiseks ka Ameerika Ühendriikide laevastik.

1937. aastal müüs Eesti kaheksa oma Bristol Bulldogi (koos kaheksa Potez 25 luurelennukiga) rahvusvahelise relvaärimehe vahendusel Hispaania Vabariigile, kus neid kasutati sõjategevuses Põhja-Hispaanias.

Soome ostetud lennukid lendasid Talvesõjas, saavutati kuus võitu õhulahingutes ning kaotati üks lennuk. Talvesõja ajal andis Rootsi soomlastele üle ka kaks oma Mk. IIA lennukit. Soomlased kasutasid neid õppelennukitena.

Bristol Aeroplane Company kasutas tehasele jäänud demolennukeid mootorite katsetamiseks. Nii on Bulldogidel katsetatud Bristol Aquilla, Perseus ja Mercury mootoreid, Eesti ja Läti eksportlennukite jaoks Jupiteri litsentseeritud koopiat Gnome&Rhône 9Asb, samuti Napier Rapier', Armstrong Siddeley Cheetah X ja Alvis Leonidese mootoreid.

Kasutus Lätis

Läti lennuvägi asus 1929. aastal otsima asendust vananevatele Ansaldo Balila hävituslennukitele. 5. juunil 1929 kogunes esimest korda komisjon, mis pidi lennuväerügemendi jaoks uue hävituslennuki valima. Sama aasta septembris saadeti kapten Augusts Dzenītis Inglismaale tutvuma sealsete hävituslennukitega, millest sel ajal oli uusim kasutusse võetud Bristol Bulldog. 15. novembril 1929 toimus komisjoni teine koosolek, millel otsustatigi uueks hävituslennukiks valida Bulldog. Juba 9. detsembril 1929 saadi esimesed lennukid kätte ning järgmisel päeval peeti komisjoni kolmas ja viimane koosolek, millel arutati uue lennukitüübi kasutuselevõtuga seotud tehnilisi küsimusi.

1929. aastal osteti viis Bristol Bulldog Mk. II lennukit (tehase numbrid 7353–7357), millel olid Gnome&Rhône Asb mootorid ning relvastuseks tavapäraste Vickersi kuulipildujate asemel Oerlikoni omad. 1930. aastal telliti juurde veel seitse Bulldog Mk. II lennukit (tehase numbrid 7439–7445), nii sai 1. eskadrill (mille ülemaks A. Dzenītis oli) kõik ühest tüübist lennukid. 1939. aastaks oli pooled neist kaotatud lennuõnnetustes (võrdluseks: Eestis ei hävinud ükski Bulldog õnnetuses).

1939. aasta septembris olid kuus alles jäänud lennukit 3. hävituslennuväe eskadrilli kasutuses. 15. juunil 1940 sai eskadrill korralduse lahkuda oma kodulennuväljalt Spilves ning baseeruda Ramava lähistel asunud Läti Ülikooli katsebaasi põllumaadele rajatud välilennuväljale. 18. juunil 1940 kehtestas Nõukogude sõjavägi täieliku lennukeelu ning Bulldogitelt kästi relvad maha võtta. Läti sõjaväe likvideerimise järel loobuti Bulldogide kasutamisest. Mõned neist olid koos mitmete teiste endiste Läti lennuväe lennukitega hoiul Riias asunud tehase Provodnik hoones. Olid seal ka enamuse Saksa okupatsiooni ajast, kuna lennukit peeti nii vananenuks, et neid polnud mõtet kasutada. Osa lennukeid olevat olnud koost lahtivõetutena kusagil Läti idaosas. Kõik lennukid hävisid hiljemalt 1944. aastaks.

Kasutus Eestis

1930. aastal ostis Eesti kaksteist Bristol Bulldog Mk. II hävituslennukit, mille alusel formeeriti Üksik Lennuväedivisjon nr 3. Uue õhukaitse üksuse peamiseks ülesandeks sai Tallinna kaitsmine vaenlase võimaliku õhurünnaku korral. Divisjon formeeriti kolmesalgalisena, igas salgas neli lennukit. Eestlased (nagu ka lätlased) ostsid oma lennukid Gnome&Rhône tehasest meetermõõdustikus litsentsmootoritega (9Asb – sama mis Jupiter VI). 1935/36. eelarveaastal osteti viis Gnome&Rhône 9Asc mootorit (Jupiter VII), mida kasutati Bristol Bulldog hävituslennukite moderniseerimiseks. Neli lennukit said võimsama mootori, viies mootor jäi tagavaraks.

1937. aastal müüdi kaheksa lennukit Bulldog rahvusvahelisele relvaärimehele, kes need omakorda Hispaania vabariiklastele edasi müüs. Ülejäänud neli olid 3. lennuväedivisjoni koosseisus kuni 1940. aastani. Kui Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud likvideerisid Eesti lennuväge, tuli osa lennukeid anda Eesti NSVs loodud OSOAVIAHIMi aeroklubile, teiste seas ka mõned Bulldogid. Nende kasutusest Nõukogude okupatsiooni ajal ei ole andmeid säilinud. Ilmselt lennukid hävisid või hävitati 1941. aasta suvel sõjategevuse käigus.

Kasutus Soomes

Soome sõlmis leppe 17 Bristol Bulldog Mk. IVA hävituslennuki ostmiseks 1934. aasta suvel. Esimene lennuk valmistati sama aasta septembris ning selle katselennud kestsid kuni detsembrini, mil see tellijale üle anti. Ülejäänud lennukid tehti valmis 1935. aasta jaanuaris.

Soome lennuväes vahetasid Bulldogid välja Gloster Gamecock hävituslennukid. Bulldog oli Soome peamine hävituslennuk aastail 1935 kuni 1938, mil relvastusse võeti Fokker D.XXI hävituslennukid. Talvesõja puhkedes 1939. aastal olid allesjäänud 15 Bulldogi ikka veel kasutuses hävituslennukitena ning Lentolaivue 26 nimekirjas. Bulldogidel saavutati kuus võitu õhulahingutes ning kaotati üks lennuk. Alles 1940. aasta veebruaris anti Bulldogid üle lendurite ettevalmistamisega tegeleva Täydennyslentorykmentti 2 kasutusse. Talvesõja ajal kinkis Rootsi Soomele kaks oma Bulldog Mk. IIA lennukit. Need võeti kohe kasutusele treeningulennukitena.

Viimane lend Soome õhujõudude Bulldogil tehti 22. veebruaril 1944. Sama lennuk (pardatähis BU-59) on praegu Hallinporti lennundusmuuseumis.

Variandid

Bulldog Mk. I: Ühekohaline hävituslennuki prototüüp, ainueksemplar.
High-altitude Bulldog (Kõrguslennu Bulldog): Esimese prototüübi suuremate tiibadega arendus. Loodi kõrguslennurekordi ületamiseks.
Bulldog Mk. II: Teine prototüüp ja esimene seeriaversioon. Jõuallikaks oli 440 hj (330 kW) Bristol Jupiter VII tähtmootor, valmistati 92 lennukit.
Bulldog Mk. IIA: Jõuallikaks oli 490 hp (370 kW) Bristol Jupiter VII F tähtmootor, konstruktsiooni veidi täiustatud, valmistati 268 lennukit.
Bulldog Mk III: Taani jaoks konstrueeritud Jupiter VIFH mootoriga versioon, ehitati 4 lennukit.
Bulldog Mk. IIIA: Jõuallikaks Bristol Mercury IV, tugevam tiibade ning kere konstruktsioon. Ehitati kaks lennukit, millest üks ehitati hiljem ringi Mk. IV prototüübiks.
Bulldog Mk. IV: Mk.III arendus nelja kuulipildujaga relvastatud päevaseks ja öiseks hävituslennukiks (lennundusministeeriumi spetsifikatsioon F.7/30), kuid ei osutunud valituks.
Bulldog Mk. IVA: Soome jaoks arendatud versioon Mk. IV baasil. Bristol ehitas 18 lennukit, neist 17 müüdi Soome. Soomele müüdud lennukid olid relvastatud kahe kuulipildujaga.
Bulldog TM (Type 124): Kahekohaline õppelennuk; valmistati 59 lennukit.
J.S.S.F. (Jaapani ühekohaline hävituslennuk – inglise keeles Japanese Single-Seat Fighter): Nakajima tehases litsentsi alusel ehitatud versioon, valmis sai kaks lennukit.

Vaata ka

Kirjandus

Arvo Lennart Vercamer ja Toivo Kitvel. "Põhjakotkad 2". Külim, Tallinn 2015

Välislingid