Bristol Jupiter

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Bristol Jupiter
Jupiter.engine.arp.750pix.jpg
Tootja Bristol Aeroplane Company
Paigutus tähtmootor
Järeltulija Bristol Mercury
Seotud Bristol Pegasus

Bristol Jupiter oli Briti 9-silindriline tähtmootor, mis loodi Esimese maailmasõja lõpuaastail ning oli algul tuntud kui Cosmos Jupiter.

Mootorit parendati korduvalt ning seda toodeti mitmes sarjas ja paljude tootjate tehastes. Kokku valmis üle 7100 Bristol Jupiter tüüpi mootori ning seda kasutati kümnetel 1920. ja 1930. aastail konstrueeritud lennukeil.

Arendus ja tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

Algus Brazil Strakeri töökojas[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja aastail konstrueeris Bristolis asunud Brazil Strakeri töökojas töötanud insener Roy Fedden kaks tähtmootorit, mida lootis pakkuda Briti kuninglikele õhujõududele. Teine neist mootoreist sai nimeks Jupiter ja valmis 1918. aasta alguses. Mootor oli 9-silindriline, sellel oli kolm karburaatorit, mis kõik toitsid kolme silindrit. Konstruktsioonilt muidu üsna tavaline, kuid esimesena selleaegsetest mootoreist oli sel neli klappi silindri kohta.

Cosmos Engineering[muuda | muuda lähteteksti]

Samal 1918. aastal ostis Brazil Strakeri töökoja ära suurfirma Cosmos ning andis töökojale nimeks Cosmos Engineering. Mootorit peeti küll paljulubavaks, kuid Briti lennundusministeerium oli juba valinud välja sarnase konstruktsiooniga konkurendi – ABC Dragonfly –, mida soovitas kasutada kõigil 1918. aastal töös olnud uutel lennukiprojektidel. Cosmos jätkas siiski Jupiteri arendamist. 29. oktoobril 1918 tehtud 300 kg raskuse prototüübi katsetustel saavutas see 395 hj. Mootorist otsustati teha ka vaid kolme silindriga kergem versioon ja 18-silindriline topelttäht. Kuid maailmasõja lõpule järgnenud sõjaliste kulutuste kokkutõmbamine tõi kaasa hoopis rahalised raskused ning 1920. aastal läks Cosmos pankrotti.

Läbilöök Bristolis[muuda | muuda lähteteksti]

Briti lennundusministeerium hoidis sel arendusel silma peal. ABC Dragonfly oli osutunud pettumuseks ning seda ei saadudki töökindlaks. Seetõttu soovitas lennundusministeerium Bristolis asunud Bristol Aeroplane Companyl Cosmose pankrotivarast mootori arendus välja osta. Bristol ostiski 15 000 naela eest viis valmis Jupiteri mootorit, hulga mootoriosi, joonised ning valminud rakised mootoriosade tootmiseks. Lisaks võeti tööle Roy Fedden ja tema 31-meheline arendusmeeskond. Sellega pandi alus Bristol Aeroplane Company mootoriosakonnale, millest 1956. aastal sai iseseisev firma Bristol Engine Company.

Fedden lubas mootori saada tootmisvalmiks kahe aasta jooksul ning Bristoli tehas otsustas investeerida selleks veel 200 000 naela. Algus ei läinud eriti libedalt ning esines ka arusaamatusi tehase juhtkonna ja uue mootoriosakonna vahel. Tehase juhtkond oli juba valmis kogu projektist loobuma, kui plaanitud rahast oli aastaga kulutatud juba 197 000 naela ja tulemust ei paistnud. Kuid 1921. aasta septembris läbis Jupiter II mootori prototüüp Briti lennundusministeeriumi standardkatsed, saavutades 1625 pöördel minutis võimsuseks 400 hj. Sama aasta oktoobris osales mootor Pariisi lennundusnäitusel, kus äratas suurt tähelepanu.

Briti lennundusministeerium alustas hankeprotsessi Jupiteri mootorite ostmiseks juba 1921. aasta detsembris, kuid esimese lepinguni 81 Jupiteri mootori ostmiseks jõuti alles 1923. aasta septembris. Tänu Pariisi näitusel osalemisele olid uue mootori vastu hakanud huvi tundma ka reisilennukite arendajad ja nii alustati 1923. aastal, veel enne kuninglikele õhujõududele mootorite tarne lepingu allkirjastamist, uue mootori seeriatootmisega. Samuti sõlmiti samal aastal leping prantsuse Gnome-Rhône'i mootoritehasega, kes sai õiguse mootori tootmiseks ning müügiks kogu maailmas, välja arvatud Briti Rahvaste Ühenduse riikides. Gnome-Rhône konstrueeris mootori ka ringi meetermõõdustikku.

Järgmise kümne aasta jooksul sõlmiti kokku 17 lepingut välismaiste firmadega Jupiteri mootorite tootmiseks. Kokku toodeti neil aastail vähemalt 7100 mootorit, mis oli suurim sõdade vahelise perioodi toodangunumber lennukimootorile.

Edasiarendused[muuda | muuda lähteteksti]

Juba 1923. aasta märtsis läbis nii briti kui prantsuse mootorikatsed Jupiteri järgmine seeriaversioon – Jupiter IV, mis arendas võimsust 436 hj. Järgmiste versioonide (V ja VI) puhul tehti juba suuremaid konstruktsioonilisi muudatusi. Jupiter VI läbis riiklikud katsed 1925. aasta juunis, kaalus 350 kg ja arendas võimsust 480 hj. Jupiter VII oli esimene versioon, mis sai kompressori ning Jupiter VIII Farmani firma reduktori. Reduktori lisamine võimaldas suurendada mootori pöördeid 2200 pöördeni minutis. Jupiter IX arendas juba 525 hj ja Jupiter X 530 hj 4877 meetri kõrgusel. Jupiteri viimaseks seerias toodetud versiooniks jäi XFBM, mida kasutati Handley Page H.P.42 reisilennukis. Sellel oli Bristoli tehases konstrueeritud käivitusseade, mis võimaldas piloodil mootorid käivitada lennukikabiinist, ilma tehnikute välise abita.

Jupiteri edasiarenduseks sai 1927. aastal loodud Bristol Mercury, mille esimene versioon oli lihtsalt lühema kolvikäiguga Jupiter. See võimaldas vähendada mootori läbimõõtu ning samas suurendada pöördeid. Siiski jätkati ka Jupiteriga samas mõõdus mootori arendust ning 1932. aastal valmis Bristol Pegasus. Järgnevail aastail vahetas Mercury Jupiteri mootorid välja hävituslennukeil ning Pegasus pommituslennukeil.

Litsentstoodang[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene ja kõige olulisem Jupiteri mootorite litsentsi alusel tootja oli prantsuse firma Gnome-Rhône, kuna neil õnnestus hankida kohe ka õigus müüa oma toodetud mootoreid kogu maailmas. Ka Eestis kasutatud Jupiteri mootorid olid Prantsusmaal ehitatud.

Gnome-Rhône sai Bristoli käest kõigi Jupiteri arenduste joonised, kuid Prantsusmaal toodetud mootorid ei olnud Inglismaal toodetutega identsed. Lisaks meetermõõdustikule ümberarvestamise tegi Gnome-Rhône konstruktsioonis ka muid väiksemaid muudatusi ning edaspidi arendas Jupiteri baasilt oma 9-silindrilise tähtmootori Gnome-Rhône 9K Mistral ning 14-silindrilise topelttähtmootori Gnome-Rhône 14K Mistral Major.

1927. aastal ostis Siemens-Halske tehas Saksamaalt samuti litsentsi Jupiteri mootori tootmiseks ning arendas sellest uuemaid versioone: Sh.20, Sh.21 ja Sh.22. 1936. aastal moodustati Siemens-Halske mootoritehasest uus ettevõte Brandenburgische Motorenwerke Gmbh, mille toodangut turustati kaubamärgi Bramo all. Tehase tuntuim mootor Bramo 323 oli samuti Jupiteri edasiarendus.

Kõige arvukamaks litsentsi alusel Jupiteri tootjaks kujunes aga NSV Liit. Kahekümnendate lõpul ostis NSV Liit samuti õiguse Jupiter VI mootori seeriatootmiseks. Tootmist alustati Ukrainas Zaporožjes asunud riiklikus lennundustehases nr 9. Seeriatootmise alustamiseks osteti mitmeid seadmeid Prantsusmaalt Gnome-Rhône käest. Sealt saadi ka meetermõõdustikus joonised ning tehnilist abi ja väljaõpet. NSV Liidus sai mootor tähise M-22 ja neid toodeti üle 3500 eksemplari.

Veel tootis Jupiteri mootoreid PZL Poolas, Alfa Romeo ja Piaggio Itaalias, Nakajima Jaapanis, Walter Tšehhoslovakkias jne. Jupiteri mootorit toodeti seerias 14 riigis.

Versioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Brazil Straker (Cosmos) Jupiter I
(1918) 400 hj, kaks eksemplari.
Cosmos Jupiter II
(1918) 400 hj, ainueksemplar.
Bristol Jupiter II
(1923) 400 hj.
Bristol Jupiter III
(1923) 400 hj.
Bristol Jupiter IV
(1926) 430 hj. Gnome-Rhône tootis nimetuste 9Aa/9Ab/9Ac all.
Bristol Jupiter V
(1925) 480 hj.
Bristol Jupiter VI
(1927) 520 hj; toodeti kahes versioonis suure (6,3:1) ja madala (5,3:1) surveastmega. Gnome-Rhône tootis nimetuste 9Ag all.
Bristol Jupiter VIA
(1927) 440 hj, Jupiter VI tsiviillennukitele mõeldud versioon.
Bristol Jupiter VIFH
(1932) 440 hj, Jupiter VI millel oli käivitusmootor.
Bristol Jupiter VIFL
(1932) 440 hj; surveaste 5,15:1.
Bristol Jupiter VIFM
(1932) 440hj, surveaste 5,3:1.
Bristol Jupiter VIFS
(1932) 400 hj, surveaste 6,3:1.
Bristol Jupiter VII
(1928) 375 hj, kompressoriga versioon, surveaste 5,3:1; Gnome-Rhône tootis nimetuse 9ASB all.
Bristol Jupiter VIIF
(1929) 480 hj, Jupiter VII sepistatud silindripeadega.
Bristol Jupiter VIII
(1929) 440 hj, esimene reduktoriga versioon, surveaste 6,3:1. Gnome-Rhône tootis nimetuste 9Ak all.
Bristol Jupiter VIIIF
(1929) 460 hj, Jupiter VIII sepistatud silindripeade ja madalama surveastmega (5,8:1) versioon.
Bristol Jupiter IX
480 hj, surveaste 5,3:1.
Bristol Jupiter IXF
550 hj, Jupiter IX sepistatud silindripeadega versioon.
Bristol Jupiter X
470 hj, surveaste 5,3:1.
Bristol Jupiter XF
540 hj, Jupiter X sepistatud silindripeadega versioon.
Bristol Jupiter XFA
483 hj
Bristol Jupiter XFAM
580 hj
Bristol Jupiter XFBM
580 hj
Bristol Jupiter XI
surveaste 5,15:1.
Bristol Jupiter XIF
500 hj, surveaste 5,15:1.
Bristol Jupiter XIFA
480 hj, Jupiter XIF 0,656:1 reduktoriga

Kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

NB! Loetelus on lennukid, millest vähemalt osa kasutas Jupiteri mootorit.

Cosmos Jupiter[muuda | muuda lähteteksti]

Bristol Jupiter[muuda | muuda lähteteksti]

Gnome-Rhône Jupiter[muuda | muuda lähteteksti]

Švetsov M-22[muuda | muuda lähteteksti]

Tehnilised andmed (Jupiter VIIIF)[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tüüp: 9-silindriline õhkjahutusega tähtmootor
  • Silindri läbimõõt: 147,5 mm
  • Kolvi käik: 190,5 mm
  • Töömaht: 28,7 l
  • Pikkus: 1143 mm
  • Läbimõõt: 1346 mm
  • Tühimass: 408 kg
  • Normaalvõimsus: 520 hj

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]