Biržai loss

Biržai loss

Biržai loss (Biržų pilis) on loss Leedus Biržai rajoonis Biržai linnas.

Ajalugu

Biržai loss rajati aastal 1586 ja sellest sai üks Radziwillide magnaadisuguvõsa residentse. Bastionidega lossi rajamisel võeti eeskuju Itaalia kindlusarhitektuurist. Aastal 1587 valmis Apaščia ja Agluona jõgede ülespaisutamise tagajärjel Širvėna järv, mis kaitses toona alevi staatuses oleva Biržai ja ehitatava lossi põhjapiiri. Aastaks 1589 olid valmis lossi peahoone, arsenal, tallid, piimaköök.

Aastal 1625 ründasid lossi Rootsi väed Gustav II Adolfi juhtimisel. 7. augustil korraldasid nad lossile tulemusteta tormijooksu, ent 7. septembril korraldatud teise tormijooksuga loss langes. Põlenud loss tagastati Radziwillidele 9. jaanuaril 1627.

Aastal 1937 alustati lossi taastamist. Bastionid ehitati ümber Hollandi stiilis, rajati ka uus peahoone.

10. augustil 1655 hõivasid lossi taas Rootsi väed. 24. jaanuaril 1657 ründasid lossi Rzeczpospolita väed hetman Wincenty Korwin Gosiewski juhtimisel. Aastal 1659 jätkusid lossi rekonstrueerimistööd; uue ehitisena rajati selle juurde vahitorn. Tööd lõppesid aastal 1682.

Põhjasõja ajal pidasid aastal 1701 lossis läbirääkimisi August II ja Peeter I. 14. septembril 1704 hõivasid lossi Rootsi väed.

XIX sajandi alguses läksid Biržai ümbruskonna alad Tyszkiewiczite valdusse. Nood rajasid Širvėna põhjakaldale Astravase mõisa hoonetekompleksi. Aastal 1822 andis Aleksander I käsu loss vaatamata sellele, et see ei olnud uute omanike residents, korras hoida. XX ajandi alguses rajati lossi ümbrusse aed.

Lossi taastamistööd algasid XX sajandi teisel poolel: aastail 1978–1986 rekonstrueeriti lossi peahoone, aastail 1984 ja 1994 remonditi idapoolset bastioni. Aastal 1970 remonditi lossi juurde viivat silda, aga aastal 2001 ehitati selle asemele uus sild. Aastail 2011–2013 tehti korda lossi arsenal, kuhu rajati XVII–XVIII sajandi relvade näitus. Lossi peahoones asub muuseum aastast 1989.

Arhitektuur

Algne arhitektuur

Loss XVI sajandil

Biržai lossi rajamise ajal olid müürid tulirelvade kasutusele võtmise tõttu sisuliselt aegunud. Nii oligi uue lossi rajamisel põhiliseks kaitseelemendiks itaaliapärane bastionide ja muldvallide süsteem. Vallide kõrgus oli 2–5 meetrit. Välisel küljel oli nende ees süvend, nii et sealtpoolt vaadates oli valli kõrgus 10–12 meetrit. Vallide kogupikkus oli 900 meetrit.

Lossi nurkades olid bastionid. Nende välist külge tugevdas kivimüür, mille tipus oli hambuline rinnatis. Süvend piiras ka neid. Bastionides asusid laskeavadega kasematid, nende tipus olid väikesed vaatetornid.

Lossihoovil paiknesid kalvinistide kirik ja kolmekorruseline lossi peahoone. Lossi lääneservas asusid kasarmud. Lossihoovile viis üksainus kivist torniga värav, mille ees asus puidust sild. Kuigi lossikompeks oli renessanssarhitektuuri näide, säilisid selle juures veel mitmed gooti stiilile omased elemendid.

Lossi taastamine

Pärast seda, kui Rootsi väed olid lossi vallutanud ja maha põletanud, algasid selle taastamistööd. Töid juhtis Adam Freitag. Vanade bastionide asemele rajati uued, seekord võeti aluseks Hollandi süsteem – bastionidele lisati veel neli reduuti. Vana valli asemele rajati uus, millel oli kõrgust 5–7 meetrit ja laiust 19–23 meetrit. Lossi ümber rajati vallikraav, millel sügavust 4–7 meetrit ja laiust 30–37 meetrit.

Tööd jätkusid ka pärast uputust, nende käigus ei jäänud vanast lossist järele midagi peale kiriku. Uue lossihoovi pindala oli 13 hektarit ja seal oli arvukalt mitmesuguseid hooneid, neist tähtsamad olid väravahoone ja lossi uus peahoone. Viimane on kolmekorruseline täisnurkse põhiplaaniga ja sümmeetrilise fassaadiga hoone. Hoone õuepoolsel küljel asuvad fassaadil kaks avatud galeriid. Hoone mõlemal küljel asuvad samuti kolmekorruselised risaliidid. Hoones asub ligi 40 erinevat tuba.

Väravahoone eel paiknes 41 meetri pikkune sild, mis tugines kaheksale paarile tellistest sammastele. Väravaid oli neli, kaks olid mõeldud sõidukitele ja kaks jalakäijatele. Silla linnapoolsesse otsa rajati raveliin, kus paiknes veel üks värav ja mida ühendas linnaga teine, 15 meetrit pikk sild. Seda kompleksi käisid lisaks kohalikele meistritele (üks neist oli Jonas Bodašauskas) ehitamas veel Kedainiaist ja Vilniusest tulnud töölised.

• 
  Arsenal
• 
  Lossi värav
• 
  Sild

Välislingid

• Lossis asuva muuseumi koduleht (leedu ja inglise keeles)