BAM – raudtee eikuhugi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
"BAM – raudtee eikuhugi"
"BAM"
Žanr dokumentaalfilm
Režissöör Jouni Hiltunen
Produtsent Kaarle Aho, Piret Tibbo-Hudgins
Stsenarist Jouni Hiltunen
Jutustaja Rein Oja
Peaosades Ivan Varšavski
Aleksandr Bondar
Nina Filatova
Muusika Pessi Levanto
Operaator Heikki Hirvonen
Montaaž Anne Lakanen
Filmistuudio Allfilm, Making Movies Oy
Aasta 2008
Esilinastus Flag of Estonia.svg 1. mai 2008
Kestus 71 minutit
Riik Soome, Eesti
Keel vene, eesti

"BAM – raudtee eikuhugi" on 2008. aasta Eesti-Soome koostöös valminud dokumentaalfilm Siberis asuva Baikali–Amuuri magistraalraudtee (BAM) ehitajatest.

Filmi režissöör on Soome dokumentalist Jouni Hiltunen, produtsendid Kaarle Aho ja Piret Tibbo-Hudgins.

Süžee[muuda | muuda lähteteksti]

1974. aastal kutsus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretär Leonid Brežnev komsomoli üles looma Siberisse viie aastaga 3500-kilomeetrise 200 uue raudteejaama ja linnaga Baikali–Amuuri magistraalraudtee, et võtta kasutusele selle piirkonna tohutuid maavarasid. Kümned tuhanded idee teostumisse uskuvad noored, nende seas ka eestlased, läksid Siberisse tööle. Raudteed hakati ehitama kahest otsast, tippsündmuseks pidi saama mõlema poole brigadiride kohtumine. 1982. aastal, kui Brežnev suri, oli aga magistraal valmimisest veel kaugel. Nõukogude Liidu jaoks oli projekt peaasjalikult poliitiline ja strateegiline, kuid majanduslikult perspektiivita. Kuna raudtee oli muude asjaolude kõrval veel ka vaid ühe rööpapaariga, oli see ebaefektiivne ning BAM sai eikuhugi viiva tee nimetus.

Paljud ehitusel töötanud toonased noored elavad raudtee piirkonnas tänase päevani. Filmi keskmes on kolm kuulsat veterani – brigadirid Ivan Varšavski ja Aleksandr Bondar ning kokk Nina Filatova –, kes räägivad oma lootustest, uskumustest ja praegusest elust. Varšavskist, Bondarist ja Filatovast (kes rööpapaari enne lõplikku paigaldamist kuldse värviga üle tõmbas) tegi kommunistlik partei kangelased, kelle elu jälgis ajakirjandus. Seetõttu on ka ehitusest alles nii palju dokumentaalset materjali. Praegustes oludes otsivad endised töökangelased võimalusi, kuidas inimlikku elustandardit säilitada.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Filmi režissöör Jouni Hiltunen on öelnud: "Mul on filmi tegemise ajal olnud mõte teha filmi millestki väga suurest, mis on seotud Venemaa kommunismiperioodiga. See on väga suuremõõtmeline projekt ja eks sealt see mõte ehk tekkiski. Üks lähtekoht minu enda jaoks oli see, et pääseda nende komnoorte mõttemaailma, mida nad mõtlesid siis, kui nad läksid seda teed ehitama." Produtsent Piret Tibbo-Hudgins on lisanud: "Ta on niisugune respektiga, austusega ja nostalgiaga tehtud film. Need kolm peategelast või kangelast, kellest see film räägib, on nagu inimesed kadunud ajast. See entusiasm, usk, et nad ehitavad endale tulevikku ise ja tulevik on helge ja kaunis ja seda tehakse lihtsalt entusiasmi, mitte raha pärast, ja uhkusest. Niisugune aeg on kadunud." Tiit Tuumalu on Postimehes ilmunud arvustuses märkinud, et kuigi filmis on tunda peategelaste kurbust BAM-i projekti luhtumise pärast, kõlab läbi nostalgiat kunagise õhina järele, millega üldse tööle mindi ning mis ühiskonnas nüüd puudub. Nina Filatova tunnistab filmis isegi, et Siberisse ei motiveerinud teda minema mitte raha ja kuulsus, vaid asustamata piirkonna hõivamise lummus. Samas jagub Tuumalul kriitikanoote: Hiltunen süvenevat vaid kolme peakangelase elusse, libisedes mööda ainult raudteega seotud asulatest, mis magistraali äärde rajati. Ühekülgust näeb ka Teater. Muusika. Kinos ilmunud artikli autor Vahur Afanasjev, kes leiab, et film on kohati liiga vähe ühiskonnakriitiline, mõnikord on kuulda nõukogudesõbralikke hinnanguid ning see, et BAM-i projekt oli loodud Siberi loodusvaradest tühjaks vedamiseks, kuid jäi pooleli, kõlavat suisa kahetsevalt.

Sirbis filmi arvustanud Olev Remsu on rõhutanud filmi looja autentse vaimu loomise oskust. "Juba esimene kaader lööb pahviks. Milline täpne visuaalne ja auditiivne tabamus! Kihutava reisirongi viimasest, pakasega külmunud tamburiakna sulatatud august näeme lohepikka raudteed keset taigat, seda saadab karehäälne sõnumilaul. Mis sest, et kaader pole just eriti originaalne, ikkagi on see mõjuv. Laul paneb ruumi ja aja punktipealt paika: Nõukogude Liit, seitsmekümnendad ja alternatiivkunst, millele hakati juba läbi sõrmede vaatama." Kiita on saanud ka dramaturgia: olevik vs. minevik, ideoloogia vs. tegelikkus, ühest vs. teisest suunast tulev brigadir oma meeskonnaga, omaaegsed lootused vs. nüüdsed pettumused, originaalkaadrid vs. arhiivkaadrid. Remsu leiab, et filmi ülesehitus seisab vastandamiste kõrval ka kohtumistel: kaks raudtee osa saavad kokku, kangelased kohtuvad taas oma minevikuga.

Afanasjevi meelest on filmi autor hüljanud kujundi "tee eikuhugi", mida saanuks loos enam ära kasutada. Kuna jutt on peategelaste elutööst, siis pidanuks autor seda tema sõnul veidi tõsisemalt ja kohati taktitundelisemaltki käsitlema. Kui domineerima jääb mõte, et raudtee oli mõttetu üherööpmelisuse tõttu, olevat see pealiskaudne, tõmbavat peaosalistel justkui vaiba alt. Ta on välja toonud ka tulevikutooni puudumise. Kui arvestada, et 21. sajandil leiti siiski magistraali lõpetamiseks raha, pole seda filmis piisavalt mainitud ning käsitlemata on jäänud küsimus, miks lõpuniehitamine ühtäkki oluliseks muutus.

Remsu leiab siiski, et kui arvestada, et nõukogude inimestest on teinud filmi inimene "teiselt poolt piiri" (ehk siis Soomest), on tulemus väga autentne ja kujutatavat materjali n-ö altpoolt vaatav.

Festivalid[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]