Vahur Afanasjev

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vahur Afanasjev kirjandusfestivalil HeadRead esinemas Tallinna kirjanike maja musta laega saalis (2014)
Vahur Afanasjev esinemas kirjandusfestivalil HeadRead (2011)
Vahur Afanasjev (2008)

Vahur Afanasjev (kodanikunimi Vahur Laanoja; 24. august 1979 Tartu10. mai 2021)[1] oli eesti kirjanik, helilooja ja filmimees.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vahur Afanasjev õppis 1986–1995 Tartu 10. Keskkoolis, 1995–1998 Tartu 12. Keskkoolis, 19982004 Tartu Ülikoolis, lõpetades 2002 rahvamajanduse eriala bakalaureuseusekraadiga. Magistriõpe meedia ja kommunikatsiooni alal jäi lõpetamata.

Aastast 1998 oli ta Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) liige, aastast 2006 Eesti Kirjanike Liidu liige. Ta on töötanud ajakirjaniku, meediaanalüütiku, loovkirjutaja (copywriter), reklaamiagentuuri loovjuhi ja suhtekorraldajana.

Ta elas 20052010 Belgias. Sellest perioodist kõneleb ka raamat "Minu Brüssel".

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Afanasjev alustas kirjutamist 1995 luuletuste ja laulusõnadega. 1997–98 avaldas ta kolm samizdat-kogu PipraFit Projektis koos Arstionuga (Priit Salumaa) pseudonüümi DJ Jumal all.

Esimesena avaldas tema teoseid ajakiri Vikerkaar (1998). Ta on avaldanud luulekogu "Kandiline maailm" (2000), jutukogu "Kanepi kirik" (2002), luulekogu "kaantega viin" (2004), romaani "Kastraat Ontariost" (2005), luulekogu "Katedraal Emajões" (2006), jutustuse "Kaadrid otsustavad" (2007), romaani "Kosmos" (2008), aimeraamatu "Minu Brüssel" (2011), luulekogud "Eesti vaarao" (2013), "Kuidas peab elama" (2014), "Tünsamäe tigu" (2015) ja "Hõbehundi laulud" (2020).

Luulekogu "Katedraal Emajões" nimetati 2006. aasta Kultuurkapitali aastapreemia kandidaadiks luule kategoorias. Kandidaate oli 6 ja ta ei võitnud seda auhinda.[2] Raamatu "Minu Brüssel" tunnustas Go Reisiajakiri teda 2011. aasta parima reisikirjaniku nimetusega, preemia läks jagamisele Peeter Sauteriga.[3] Luulekogu "Tünsamäe tigu" pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2015. aasta luuleauhinna.[4]

Käsikirjaga "Serafima ja Bogdan" saavutas ta 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha.[5] Sama teose eest pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia.[6] Romaan ilmus eesti keeles 2017. aastal ja vene keeles 2019. aastal.

Vahur Afanasjev on ka teadaolevalt ainus eesti kirjanik, kes on ühe teose vormistanud Vikipeedia artikli vormis. See ilmus nii ajalehes Eesti Ekspress[7] kui ka kodulehel Ekspress.ee.[8]

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Afanasjev viljeles arvutimuusikat (projekt tra_art), eklektilist kitarrirokki, bluusi ja kantrit (projekt Kurluk Ulica) ning eksperimentaal-populaarset helikunsti (projekt Kannibal Elektor). Projektil tra_art ilmus CD koos raamatuga "Katedraal Emajões".

Afanasjev kuulus Eesti Autorite Ühingusse. Ta on teinud laulusõnu Orelipoisile, Skriimsilmale ja Päris Annyle.

Film[muuda | muuda lähteteksti]

Aastast 2006 tegeles Afanasjev filmikunstiga. Ta on loonud lühikesi eksperimentaalfilme ning kasutanud filmi loomiseks fotosid ja Microsoft Powerpointi tarkvara. Valminud on eksperimentaalne ja autobiograafiline dokumentaalfilm "Teekond unelma lõppu" (2008), mis jäädvustab muuhulgas Tartu Noorte Autorite Koondise tegemisi, ning dokumentaalfilm "Rong Way" (2009), mis räägib rongiga Brüsselist Tallinna sõidust.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vahur Afanasjevi ärasaatmist kaunistasid valged roosid. Tartu Postimees, 17. mai 2021.
  2. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 354, 366
  3. http://reisiajakiri.gomaailm.ee/go-reisiajakiri-35-aprill-2012/
  4. Heili Sibrits. "Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaadid on teada". Postimees, 14. märts 2016. Vaadatud 18. mai 2017.
  5. EKLi romaanivõistluse võitis Vahur Afanasjev käsikirjaga "Serafima ja Bogdan", err.ee, 6. juuni 2017
  6. https://www.kulka.ee/uudised/selgusid-kirjanduse-aastapreemiate-nominendid
  7. Vahur Afanasjev. Prantsuse šašlõkk. Eesti Ekspress, 20. juuni 2013
  8. Vahur Afanasjev. Jaanijutt: Prantsuse šašlõkk tuleb ja tapab. Eesti Ekspress, 24. juuni 2013

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]