Baikali-Amuuri magistraalraudtee
Baikali-Amuuri magistraalraudtee (lühend BAM) on raudtee Venemaal Ida-Siberis ja Kaug-Idas. Selle pikkus on 4324 km. BAM on Siberi raudtee põhjapoolne alternatiiv, kulgeb sellega paralleelselt 610–770 km põhja pool. BAM on Siberi raudteest pool tuhat kilomeetrit lühem tee Vaikse ookeanini.
Riigi piirist kaugemal ja lühema kui Siberi raudtee ehitamist arutati Venemaal juba 19. sajandi lõpus, kui hakati otsima võimalikku trassi Vaikse ookeanini.[1]
Maastiku topograafiline luure algas 1926. aastal. Trassi otsingul kasutati Eesti päritolu polaarlenduri Leonhard Kruze tehtud aerofotosid.[2] 1932. aastal alustati BAM-i ehitust Gulagi vangidega. Selleks rajati Bamlag, mis oli üks suuremaid Gulagi laagreid. Bamlagi juhatus oli Svobodnõis. Sunnitööliste koguarv Bamlagis aastail 1932–1935 ulatus miljonini. Laagri ülesanded olid BAM-i rajamine, Siberi raudteele teise rööpapaari ehitamine, metsa raiumine ja puidu töötlemine ning kulla kaevandamine.[3]
Teise maailmasõja ajal raudtee ehitus peatus ja metalli puudusel võeti osa juba maha pandud rööpaid üles. 1958. aastal võeti kasutusele lõik Taišet–Bratsk–Ust-Kut. Siis peatus raudtee ehitus kümneks aastaks.
BAM-i ehitust jätkati 1972. aastal. 1974. aastal nimetas NLKP Keskkomitee peasekretär Leonid Brežnev selle 10. viisaastaku (1976–1980) kahe peamise ülesande hulka kuuluvaks.[1] Brežnev lubas BAM-i valmis ehitada ainult puhaste kätega, see tähendab sunnitöölisi kasutamata. 1974. aasta aprillis kuulutati BAM üleliiduliseks komsomoli löökehituseks. Seda määrati juhtima Dmitri Filippov (1944–1998), kes oli ÜLKNÜ keskkomitee sekretär, NSV Liidu Ministrite Nõukogu presiidiumi liige ja hiljutine Leningradi komsomolijuht.
Raudtee alguskoht on Taišet, kus BAM ja Ida-Siberi raudtee kohtuvad, ning lõppkoht Sovetskaja Gavan Jaapani mere ääres. Trassile jääb 16 suuremat jõge. 65% trassist on igikeltsal. Piirkond on seismiliselt aktiivne, võimalikud on 7-9-pallised maavärinad. Trassile jääb 7 mäeahelikku. Kliima on kontinentaalne, talvel on võimalik -60-kraadine pakane, pakast on umbes 200 päeva aastas, suvi on vihmane. BAM-i jaoks ehitati 21 tunnelit kogupikkusega 47 km. Kõige pikem neist oli Baikali tunnel (6686 m). Ehitati üle 4200 silla kogupikkusega 400 km.[1]
1980. aastatel osales BAM-i ehitusel Kitšera küla ehitamisel ka Tallinna Ehitustrust, kes ehitas Kitšera jaama, kooli, lasteaia, polikliiniku, kaubanduskeskuse hoone ja raudteelaste elumaju.[4]
1. oktoobril 1984 paigaldati BAM-i viimane, niinimetatud kuldne nael. Sellele pidulikule sündmusele välisvaatlejaid ei kutsutud, sest NSV Liit ei tahtnud avalikustada, et üksnes kolmandik BAM-ist on kasutatav tsiviilotstarbeks, kaht kolmandikku tohtisid kasutada ainult NSV Liidu relvajõud. Alles 1991. aastal avati BAM täies ulatuses tsiviilreisijatele.
Pärast BAM-i ametlikku avamist on tööd jätkunud. 5. detsembril 2003 avati Venemaa tollane pikim, 15 343 meetri pikkune Severomuiski tunnel, mis ulatub kohati kilomeetri sügavusele maapinnast.
30. novembril 2023 toimus Severomuiski tunnelis plahvatus.[5]
Suur osa BAM-ist on ehitatud igikeltsale. Kui igikelts globaalse soojenemise tulemusena sulama peaks, vajuks raudtee pinnasesse ja häviks.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 А. М. Крюков. "Пути и тревоги". Петрозаводск: Карелия, 1979
- ↑ Сергей Богатко. Крылатые лодки штурмуют перевалы. Янтарный сказ, 2004. ISBN 5-7406-0820-1
- ↑ БАЙКАЛО-АМУРСКИЙ ИТЛ (Бамлаг)
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. oktoober 2023. Vaadatud 4. detsembril 2023.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Ukraina meedia teatas plahvatusest BAM-i raudteetunnelis". ERR, 30. november 2023
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- BAM – tee tulevikku või eikuhugi
- Dokumentaalfilm "BAM". Eesti 2008. err.ee
- "BAM – tagasi tulevikku" Eesti 2011. err.ee