Astsiit

Allikas: Vikipeedia

Astsiidiks ehk vesikõhuks ehk vedelikuks kõhuõõnes (ladina ascites; fluidum in cavitate abdominali) nimetatakse ülemäärase kehavedeliku (kõhuõõnevedelik) kogunemist loomade (sh inimeste) kõhuõõnde.[1] [2]

Kui kõhuõõnevedelik ületab näiteks naistel 20 mL, peetakse astsiiti harilikult patoloogiliseks seisundiks.

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis kuulub astsiit alampeatüki "R10-R19 Seede- ning muude kõhuelunditega seotud sümptomid ja tunnused" jaotisse "R18 Astsiit e vesikõht".

Erialakirjanduses eristatakse kerget, rasket ja resistentset astsiiti, kuid eristamise alused pole päris selged, kas aluseks on vedeliku biokeemiline koostis ehk vedeliku kogus (patsientidel (erinevad diagnoosid) võib astsiidivedelikku kehaõõnes olla 35 l jagu).

Tekkemehhanismid[muuda | muuda lähteteksti]

Astsiidi täpsete tekkemehhanismide osas puuduvad käesoleval ajal täpsed seisukohad. Levinud on neli hüpoteesi:

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Tüüpilised[muuda | muuda lähteteksti]

Täiskasvanutel[muuda | muuda lähteteksti]

Astsiidi kogunemise tüüpilisi põhjuseid (üheaegselt võib olla ka mitu põhjust) täiskasvanutel:

Astsiit võib tekkida ka infektsioonide, sarkoidoosi, munasarja haiguste, luupuse ja adenokartsinoomi (kas munasarjades, rinnanäärmes, maos ja ka teistes elundites).

Vastsündinutel ja vanematel lastel[muuda | muuda lähteteksti]

Astsiit võib tekkida ka vastsündinutel, neil seostatakse seisundit harilikult sapi, uriini või küüluse lekkega kõhuõõnde.

Vanematel lastel on astsiidi tüüpilisteks põhjusteks pankreatiit, trauma, infektsioon, maksa haigus, günekoloogilised või mao-sooletrakti haigused, samuti kasvajad.

Haruldased[muuda | muuda lähteteksti]

Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Astsiidi punktsioon

Astsiidi diagnoosimiseks kasutatakse mitmeid meetodeid:

  • ultraheli
  • astsiidi punktsioon
  • makroskoopiline uuring
  • SAAG (serum-ascites albumin gradient) seerumi/plasma albumiini ja kõhuõõnevedeliku albumiini gradiendi alusel.

Astsiidivedeliku klassifitseerimisest valgusisalduse alusel eksudaadiks-transudaadiks on käesoleval ajal loobutud[3] ja astsiite klassifitseeritakse seerumi/plasma albumiini ja kõhuõõnevedeliku albumiini gradiendi e vahe (SAAG – serum-ascites albumin gradient) alusel.

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Crystal Clear app virusblue.pngSiin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.


Astsiidiga patsiendid vajavad vastavalt arsti ettekirjutusele kas ambulatoorset ravi, haiglaravi või intensiivravi.

Enne diureetikumide kasutuselevõttu oli tsirroosist põhjustatud astsiidi ravi meetodina levinud paratsentees. Paratsenteesiga esines aga rohkelt tüsistusi nagu maksakooma, vereringekollaps, neerufunktsiooni häire ja patsiendi surm.[4]

Diureetiline ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Levinuimad medikamendid baseeruvad furosemiidil ja spironolaktoonil.

Kirurgiline ravi[muuda | muuda lähteteksti]

1970. aastatel kasutati raske astsiidi ravil peritoneaal-venoosne šunt (Le Veeni šunt).

Käesoleval ajal on raske astsiidi uueks ravimeetodiks transjugulaarne intrahepaatiline protosüsteemne šunt.

Elundi transplantatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kui muud ravimeetodid ei ole piisavad võidakse resistentse astsiidiga patsientide puhul kaaluda ravimeetodina (va alkoholi liigtarvitamise tagajärjel tekkinud astsiidi korral) maksasiirdamist. Maksasiirdamine võib olla elupäästvaks ravimeetodiks kuna resistentse astsiidiga patsientide elumus pärast ühe aasta möödumist on 25%.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 79:2004.
  2. The Merck manual for Veterinary Professionals, Veebiversioon (vaadatud 18.02.2014) (inglise keeles)
  3. Kõhuõõnevedeliku uuringud, Veebiversioon (vaadatud 18.02.2014)
  4. "Gastroenteroloogia", toimetaja Vello Salupere, AS Medicina, lk 86, 2003, ISBN 9985-829-45-X
  5. "Gastroenteroloogia", toimetaja Vello Salupere, AS Medicina, lk 89, 2003, ISBN 9985-829-45-X

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]