Sapp

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib sapipõie sapist; maksasapi kohta vaata artiklit Maksasapp

Sapp ehk sapivedelik (ladina keeles bilis) on enamikul inimestel ja paljudel selgroogsetel maksa rakkude poolt sapijuhade kaudu sapipõide kogunev seedenõre.[1] Ühissapijuha kaudu liigub sapivedelik kaksteistsõrmikusse.[2]

Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]

Inimesel[muuda | muuda lähteteksti]

Sappi eritub maksast ööpäev läbi.

Sapp, mis on värvuselt kuldkollane (olenevalt sapipigmentidest ka kuldpruun kuni rohekas) vedelik, koguneb sapipõide söögikordade vahepeal. Pärast söömist, kui eelseedinud toidumass liigub kaksteistsõrmikusse, hakkab sapipõis hormooni koletsüstokiniin-pankreosümiini toimel perioodiliselt kokku tõmbuma ning ühissapijuha kaudu sappi kaksteistsõrmikusse pritsima.

Sapi eritumise kiirust mõjutavad nii humoraalne kui ka neuraalne regulatsioon.

Sapi koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Sapi koostis on loomaliigiti ja ka indiviiditi erinev, olenedes nii pärilikest teguritest kui ka söödavast toidust ja selle kogustest.

Sapil on oluline roll enterohepaatilises tsirkulatsioonis (sool-värativeen-maks-sapp-sool) ja tsirkulatsioon saab toimuda seni kuni soolesisaldistes leidub rasva.

Sapp seedeensüüme oluliselt ei sisalda. Maksasagarike poolt kolesteroolist valmistatavad sapisoolad (sapphapete soolad) on aga lipiidide seedimiseks vältimatud.

Sapp sisaldab rohkesti kolesterooli.

Sapp kulinaarias[muuda | muuda lähteteksti]

Loomasapp leiab kulinaarias vähe kasutust, kuna sapipõie seedenõre on kibeda maitsega. Seetõttu tuleks kalu rookides või loomade sisikonda eemaldades sapipõis eemaldada ettevaatlikult, et selle vedelik ei valguks laiali.

Osades kultuurides valmistatakse madude sapist (inglise snake bilewine) koos alkoholiga erilist jooki, millel usutakse olevat ravitoime.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 676:2004.
  2. Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 320, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]