Arthur Buxhoevden

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Artur Buxhoeveden
Sündinud 28. märts 1882
Muratsi mõis, Kuressaare kreis Venemaa Keisririik
Surnud 27. november 1964 (82-aastaselt)
Karlsruhe Saksamaa Liitvabariik
Teenistused Venemaa Keiserlik Armee
Eesti kaitsevägi
Auaste kolonel
Sõjad/lahingud Esimene Maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Püha Vladimiri IV järgu ohvitseririst
Püha Vladimiri ordeni IV järk
Püha Stanislavi ordeni III, II järk
Püha Anna ordeni IV, III ja II järk, Püha Georgi risti IV järk
Püha Anna ordeni II klass
Vabadusrist I/2
Läti Karutapja III järgu orden

Peter Eugen Arthur von Buxhoeveden VR I/2 (Saksamaal Peter Eugen Arthur Baron von Buxhoeveden[1][2], 16/28. märts 1882 Muratsi mõis Kuressaare kreis Venemaa Keisririik27. november 1964 Karlsruhe Saksamaa Liitvabariik) oli Venemaa Keisririigi ja Eesti sõjaväelane (kolonel).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Peter Eugen Arthur Buxhoeveden oli lõpetanud Tveri ratsaväekooli kornetina, võttis osa I maailmasõjast Venemaa Keisririigi Venemaa Keiserliku Armee koosseisus Saksa-Austria rindel, tõusis rittmeistriks ja teenis välja Püha Vladimiri IV järgu ohvitseriristi, Püha Vladimiri IV järgu, Püha Stanislavi ordeni III, II järgu ning Püha Anna IV, III ja II järgu, Püha Georgi risti IV järgu ordeni.

A. v. Buxhoevden'i haud Tallinna Kaitseväe kalmistul 2017. a.

Pärast Eesti iseseisvumist ja Eesti Vabadussõja algust teenis Eesti sõjaväes (kaitseliidus ja eesti väeosades, mitte baltisakslaste Balti pataljonis), osales Vabadussõjas, 1918. aasta novembris astus ta vabatahtlikult Saarte Kaitseliitu ja viidi üle Tallinna, kus oli Vabadussõja ajal 2. ratsaväepolgus ja ratsapolkude tagavaraeskadroni ja -divisjoni ülem. Pärast Vabadussõda oli ta ratsaväe allohvitseride kooli ja õppeeskadroni ülem, Kindralstaabi Kursuste, hiljem Kõrgema sõjakooli lektor, ratsaväeinspektor ja aastatel 1923–1928 sõjaministri vanem käsundusohvitser.

1920. aastal ülendati Arthur Buxhoeveden kolonelleitnandiks ja 1924. aastal koloneliks, talle annetati I liigi 2. järgu Vabadusrist ja Läti Karutapja III järgu orden.

Läinud erru 1928. aastal, tegeles Arthur Buxhoeveden Muratsis põllumajandusega, juhatas algusest lõpuni Eesti Vabadussõjalaste Liidu Saaremaa osakonda. Vabariigi Valitsuse otsusega 30. jaanuarist 1935 nr. XI lubati Pikalaenu Pangal kustutada temale antud riiklikud laenud kokku 880 krooni ulatuses. Kuni 25. juunini 1940 oli ta Sõjavägede Varustusvalitsuse hobusekasvatuse nõunik. 1941. aastal lahkus Nõukogude Liidu ohust tingituna Nachumsiedlungi (Umsiedlung) järelümberasumise käigus baltisakslastega Saksamaale.

Sõjajärgsel Saksamaal oli ta veel tegev Eesti sõjapõgenike ja sõdurite organiseerimisel. Arthur von Buxhoeveden suri Karlsruhes 1964. aastal.

"Buxhoevdenite 700-aastane suguvõsa Eestis pärines samanimelise piiskopi liinist, olles generatsioonide jooksul saanud abiellumiste kaudu eesti, liivi, rootsi, taani, poola ja šoti verd oma soontesse. Pole siis ime, kui noor kornet (leitnant) B. laskis oma tsaariaegsele teenistuslehele rahvusena märkida "estonets" (eestlane).

Arthur Buxhoevden (kaugem ajalooline nimi "Buxhoeveden") oli omas olemuses, mõttelaadis ja tegudes saarlaslik-talupoeglik (just nagu tema hea eestikeelgi) ja seda selle sõna kõige ilusamas ja õilsamas mõttes; Buxhoevden oli seltskondlikelt kommetelt ja käitumiselt grandsenjoor, omas sisimas kavaluseta talupoeg. Ta austas sügavalt oma esivanemaid ja perekonnatraditsioone, kuid samal ajal tundis ta sama sügavat kuuluvust Eesti ja eestlaste külge."“

[3]

12. septembril 2014 maeti tema ja ta abikaasa põrm ümber Kaitseväe kalmistule.[4]

Esivanemad[muuda | muuda lähteteksti]

Arthur Buxhoevedeni esivanemad
Parun
Arthur Buxhoeveden
(1882–1964)
Parun
Otto Balthasar von Buxhoeveden
(1852–1919)
Parun
Otto von Buxhoeveden
(1814–1894)
Vabahärra
Peter Wilhelm von Buxhoeveden
(1787–1841)
Vabahärra
Matthias Christoph von Buxhoeveden
(1754–1814)
Wilhelmine Katharine von Ekesparre
(1757–1813)
Juliane Luise Amalie von Rummel
(1793–1847)
Karl Georg Heinrich von Rummel
Anna Dorothea von Behr
Ottilie von Vietinghoff
(1825–1907)
Gustav von Vietinghoff
(1790–1864)
Friedrich von Vietinghoff
(1728–1802)
Luise Charlotte von Güldenstubbe
(1766–1829)
Karoline von Güldenstubbe
(1799–1875)
Ludwig von Güldenstubbe
(1772–1819)
Dorothea von Ekesparre
(1778–1857)
Julie Emilie Friederike von Möller
(1860–1920)
Otto Friedrich von Möller
(1812–1874)
Otto von Möller
(1764–1848)
Wolter Wilhelm von Möller
(1732–1781)
Margaretha Elisabeth von Engelhardt
(1729–1812)
Juliane Charlotte Elisabeth von Nolcken
(1787–1873)
Adam Friedrich von Nolcken
(1738–1822)
Martha Beata von Poll
(1765–1817)
Leonide von Güldenstubbe
(1839–1908)
Ludwig von Güldenstubbe
(1814–1872)
Ludwig von Güldenstubbe
(1772–1819)
Dorothea von Ekesparre
(1778–1857)
Emilie von Poll
(1818–1883)
Reinhold Gustav von Poll
(suri 1826)
Friederike von Nolcken

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Patrick von Glasenapp. Baltisches Wappenbuch. Verlag Patrick von Glasenapp, Alling, 1980, S. XXI
  2. Die Baltischen Ritterschaften. Übersicht über die in den Matrikeln der Ritterschaften von Livland, Estland, Kurland und Oesel verzeichneten Geschlechter. Bearbeitet im Auftrage des Verbandes der Baltischen Ritterschaften von Ernst v. Mühlendahl und Baron Heiner v. Hoyningen gen. Huene. Limburg/Lahn, Starke, 1973, S. 2.
  3. A. J. Üks sadul jäi tühjaks... Võitleja, november 1964, nr. 11, lk. 6.
  4. http://uudised.err.ee/v/eesti/0c9f0f60-28fd-444d-afd5-da63c586970d

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]