Pikalaenu Pank
| Pikalaenu Pank | |
|---|---|
| Tüüp | krediidiasutus |
| Asutatud | 1927 (tegevusluba 1928) |
| Tegevus lõpetatud | 1940 |
| Peakorter | Tallinn Harju tänav 33[1] (nüüd hoone Harju tänav 11[küsitav]) |
| Võtmeisikud |
direktor Peeter Kurvits president Paul Öpik direktor Bernhard Rostfeld |
Pikalaenu Pank (inglise keeles National Mortgage Bank of Estonia, saksa keeles Staatliche Bank für Langfristige Darlehen) oli aastatel 1928–1940 tegutsenud riiklik pank Eestis.[2].
Panga põhikapital oli algselt 5 miljonit Eesti krooni, 1939. aastast 6 miljonit krooni.[2]
1927. aastal andis Rahvasteliit andis Eestile 1928. aasta Eesti rahareformi tarbeks 1,35 miljoni naela suuruse laenu, millest 1 miljon naela läks Eesti Pangale krooni viimiseks kulla alusele ja 0,35 miljonit naela loodava Pikalaenu Panga tegevuskapitaliks. Viimane asutati selleks, et vabastada Eesti Pank mittelikviidseks muutunud (raskustesse sattunud) pikaajalistest laenudest[3].
1928. aastal anti loodud Pikalaenupangale osa Harju panga[4],[5] ja Eesti Panga Tallinna osakonna majast[6].
Pank andis pikaajalisi laen põllumajandus-, tööstus-, ehitus-, laevandus- ja muudele ettevõtetele, samuti omavalitsustele, peamiselt kinnisvara pantimisel või muude tagatiste vastu. Pikalaenu Pank oli ka osade riiklike finantsvarade valitseja.[7]
Siseministri poolt, vabariigi presidendi ülesannetes tehtud otsusega 31. juulist 1940. aastal vabastati ametist Pikalaenu panga president Paul Öpik ja pikalaenu panga presidendi asemik panga nõukogu liige Bernhard Rostfeld ja Pikalaenu Panga nõukogu liikmed K. Kaarna, K. Mauritz, J. Soots, A. Keller ja Oskar Suursööt, arvates 30. juulist.
Joosep Markovič nimetati Pikalaenu panga presidendiks ja Erich Aser pikalaenu panga presidendi asemikuks, ühtlasi panga nõukogu liikmeks, arvates 1. augustist 1940[8].Pikalaenu Panga nõukogu uuteks liikmeteks nimetati Hugo Pärtelpoeg, Gustav Randma, Alfred Kask, Maimu Sinikase ja Gennadi Simson, arvates 31. juulist[9].
Aastal 1941 reorganiseeriti pank NSV Liidu Tööstuspanga Eesti Vabariiklikuks Kontoriks[2].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tallinnan opas, YLEISEN SANOMALEHTITOIMISTON (G. PAJUN) KUSTANTAMA TALLINN, HARJU TANAV 43. TEL. 444-21. R. Tohver & Ko trükk, Tallinna», 1937., lk 7
- ↑ 2,0 2,1 2,2 EE 12. köide, 2003: 413.
- ↑ 1918–1939: Eesti Panga moodustamine ja kujunemine keskpangaks, muuseum.eestipank.ee, (vaadatud 28.03.2021)
- ↑ Pikalaenupank saab maja Asub Harju panga majasse., Kaja, nr. 29, 4 veebruar 1928
- ↑ Pikalaenu Pank Tln1936k_EE Harju 9 maja, EKI KNAB: Eesti - Eesti Keele Instituut
- ↑ Pikalaenu Pank üüris Eesti pangalt maja. Eesti Panga osakond jäi allüürnikuks., Järva Teataja (1926-1944), nr. 2, 4 jaanuar 1929
- ↑ Eesti arvudes. Tallinn: Riigi Statistika Keskbüroo, 1934, lk 72
- ↑ Uusi juhte Pikalaenu pangale, Järva Teataja (1926-1944), nr. 89, 2 august 1940
- ↑ Pikalaenu Panga uued liikmed, Postimees (1886-1944), nr. 204, 31 juuli 1940
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikalaenu Pank, Eesti nõukogude entsüklopeedia, lk 117
- Pikalaenu Pank, Eesti nõukogude entsüklopeedia, lk 118
/NENE6_page_0121.jpg){kind=link}