Armeenia kirikuarhitektuur

Allikas: Vikipeedia
618. aastast pärinev Püha Hripsime kirik mõnede hilisemate lisandustega
5. sajandist pärit Tekori basiilika enne 1912. aastat tehtud fotol; praeguseks hävinud
4.–6. sajandil ehitatud Jererukhi basiilika varemed
Armeenia kirikute tüüpilised põhiplaanid

Armeenia kirikuarhitektuur hõlmab Armeenia traditsioonilisel viisil ehitatud sakraalehitisi, mis on seal püstitatud alates Armeenia ristiusustamisest; traditsiooni vanuseks peetakse viimast 1900 aastat. Armeenia kirikuarhitektuuri iseloomulikud tunnused kinnistusid sealsesse ehituskunsti 6.–7. sajandil, edestades sellega Kiievi-Vene, Etioopia ja Skandinaavia rahvuslikke kirikuehitustraditsioone.

Iseloomulikud jooned[muuda | muuda lähteteksti]

Kristlus on Armeenia riigireligioon alates umbes 300. aastast; esimesed kirikud ehitati Gregorius Valgustaja käsul sageli endisaegsete paganlike pühamute kohale. Oletatud on, et osa ehitistele tunnuslikku võeti varasemast traditsioonist üle. Eri põhiplaanilahendustega pühakodasid ühendavad järgmised jooned:

  • Kirikud on peaaegu täielikult tehtud kivist, kasutatud on kohalikku vulkaanilist tuffi ja basalti.
  • Hooneid iseloomustab rõhutatud vertikaalsus ja kiriku kõrgus ületab sageli hoone pikkuse.
  • Vertikaalsust rõhutavad ka kõrged kitsad aknad.
  • Keskkupli asemel katab võlvitud nelitist teravatipuline radiaalselt segmenteeritud koonuskatus, mis kõrgub hulknurksel akendega tambuuril.
  • Kivist võlvlaed ja kõrged ümarkaared; kaared toetavad kuplit ja liigendavad seinu.
  • Katus on keeruka kujuga, koosneb omavahel lõikuvatest väiksematest viilkatustest, mis koos toetavad keskset tambuuri nii basiilika kui ka tsentraalehitise tüüpi kirikutes.
  • Katus on kaetud õhukeste tuffsindlitega.
  • Kui esineb freskosid ja raiddekoori, on need keeruka töötlusega ja kujutavad põimornamendi taoliselt omavahel sõlmunud viinapuuvääte ja -lehti.
  • Välisseinu katab raiddekoor, milles võib esineda ka figuraalseid kujutisi.

Traditsiooniliste põhiplaanide tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Arhitekt ja arhitektuuriajaloolane Toros Toramanian eristas järgnevaid põhiplaanide tüüpe, mida kasutati ja varieeriti 20. sajandi alguseni:

11. või 12. sajandil ilmub Armeenia kirikuarhitektuuri omapärane ruumitüüp, millel pole analoogi Lääne-Euroopa kirikuehituses; eelkõige ehitati taolisi kloostrikirikutes. See on kirikusaalist lääne pool paiknev eeskoda gavith. Funktsioonilt sarnanes see Bütsantsi ja Lääne kirikute narteksiga, kuid mitte arhitektuurilt. Gavith oli enamasti ristkülikukujulise põhiplaaniga ja neli sammast jagasid selle üheksaks väiksemaks kvadraadiks. Keskmise kvadraadi laes oli ümmargune või hulknurkne valgusava (vahel nimetatud ka oculus), mis võis paikneda sammastele toetuva väikese kupli või akendega laterna tipus.[1]

Eeskoja suurus oli väga varieeruv ja selle proportsioon kiriku enda suurusega polnud kindlaks määratud. Oli suuri kirikuid, millel oli väike gavith, ja vastupidi, väikese kiriku gavith võis olla väga avar. Gavith võis olla kogunemisruum, sealt võis jälgida jumalateenistust nagu kirikusaaliski, samuti jagati seal usuõpetust, hoiti raamatuid ja lahendati kohtuasju.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]