Arena di Verona festival

Arena di Verona festival on Itaalias Veneto maakonnas Verona linnas antiikses Rooma amfiteatris suvekuudel toimuv ooperifestival.

Verona amfiteater (74 x 45 meetrit, ovaali pikkus on 139 meetrit) on suurepärase akustikaga. Tribüünid mahutavad ligi 30 tuhat pealtvaatajat. Etendused algavad traditsiooniliselt õhtuhämaruses. Pealtvaatajad toovad areeni kiviistmetel kaasa pehmed istepadjad ja väikesed küünlad (mocoleto), mis süüdatakse pimeduse saabudes.

Vabaõhu ooperietendusi korraldatakse Verona amfiteateris alates 1913. aastast. 1936. aastal asutati selle alaline organisatsioon Verona festivali korraldamiseks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Algselt (esimest korda 246 e.m.a) korraldati sellel areenil gladiaatorite võistlusi (munera). Keskajal kasutati areeni avalikeks kohtupidamisteks ja hukkamisteks. Renessansiajal viidi läbi härjavõitlusi ja koerte võidujookse. 1713 esitati esimest korda näitemängu (Scipione Maffei "Merope"). 1822. aastal korraldati areenil Verona kongressil osalenud Euroopa monarhide ja riigipeade meelelahutuseks pompoosne „koreograafia ja lüüriliste prelüüdide” etendus "La santa Allenza" ('Püha Liit'), mille muusika kirjutas Rossini. Seejärel kasutati areeni akrobaatide ja komödiantide esinemisteks, hobuste võiduajamisteks, võimlemispidustuste läbiviimiseks jne. 1856. aastal viidi ellu esimene suvemuusika programm, mille koosseisu kuulusid ka Donizetti ooperite "Le convenienze teatrali" ja "I pazzi per progetto" lavastused. 20. sajandi alguses kasutati areeni valdavalt tsirkuseetenduste kohana.

Festivalide traditsioon käivitati 1913. aastal seoses Giuseppe Verdi sajanda sünniaastapäeva tähistamisega. Algatajateks olid tenor Giovanni Zenatello ja impressaario Ottone Rovato. 10. augustil 1913 esitati Verdi "Aida". Järgmisel aastal oli taas korraldajaks Zanatello, kuid Esimese maailmasõja aastatel festivali ei korraldatud. Pärast sõja lõppu lisandus uusi korraldajaid, kelle hulka kuulusid organisatsioonid Lyrica Italica Ars (aastatel 1919–1920) ja Casa Musicale Sonzogno Milanost (1921–1922) ning impressaario Gino Bertolaso (1923–1926). 1934. aastal loodi omavalitsuslik etenduste korraldamise organisatsioon Ente Comunale degli Spettacoli. 1936. aastal asutati selle baasil alaline spetsiaalne Verona festivali korraldamise organisatsioon Ente Lirico, mis ei tegutsenud Teise maailmasõja aastatel.

Kolm päeva pärast ooperihooaja lõppu, 12. augustil 1962 kell 17.20 puhkes areenil tulekahju, mis hävitas lava koos veel maha võtmata "Maskiballi" dekoratsioonidega ning kahjustas ka antiikseid müüre. Tulekahju kustutati mõne tunniga, kuid siis otsustati areen täielikult restaureerida. Tööd lõpetati talvel 1969–1970. Alates 1976. aastast toimuvad festivalietendused ka kohalikus Teatro Filarmonicos.

1998. aastal muudeti Verona omavalitsus dekreediga nr 367 festivali korraldamise asutused erafondideks ja asutati festivalide läbiviimiseks Fondazione Arena di Verona. Alates 2018. aastast on Verona festivali superintendant ja kunstiline juht nimekas sopran Cecilia Gasdia. Etendusi antakse juunis-augustis. Programmis on tavaliselt 5 ooperit, millest kaks on uuslavastused. Viimastel aastakümnetel on olnud üle 40 etenduse ühel festivalihooajal.

Alati on olnud programmi põhirõhk Verdi loomingul. Seetõttu on seda festivali sageli nimetatud ka Verdi festivaliks. Aegade jooksul on kõige sagedamini esitatud Verdi oopereid "Aida", "Nabucco", "Othello", "Il trovatore", "La traviata", "La forza del destino" ja "Maskiball" ning Puccini "Turandot", "Madama Butterfly" ja "La bohème". Repertuaari kujundamisel juhindutakse põhimõttest, et esitatavad teosed peavad olema eriti vaatemängulised. Verdi teoste kõrval on eelistatud ka Puccini oopusi. Aeg-ajalt on ette kantud Bizet’ "Carmen", Giordano "Andrea Chénier", Bellini "Norma", Rossini "Sevilla habemeajaja", Richard Straussi "Elektra", Ponchielli "La Gioconda", Gounod' "Faust", Mascagni "Cavalleria rusticana", Boito "Mefistofele" ja "Nerone". Vaid ühe korra on pääsenud programmi Beethoveni "Fidelio" ja sedagi kontsertversioonis (1986), Puccini "Gianni Schicchi" vaid ühe vaatusega (2020) ning korra ka Friedrich von Flotowi "Marta" (1929). Festivalivälisel perioodil kasutatakse areeni balletietenduste ja sümfooniakontsertide korraldamiseks. On esitatud Verdi "Messa di Requiem" ja "Te Deum", Gioachino Rossini "Stabat Mater" ning ballettidest Léo Delibesi "Coppélia" ning Pjotr Tšaikovski "Luikede järv" ja "Uinuv kaunitar".

2020. aastal lükati koroonapandeemia tõttu kavas olnud ooperid järgmisse aastasse. Piirduti vaid kontsertidega. 16. juunil 2023 toimus "Aida" etendus, millega tähistati 110 aasta möödumist selle ooperi esmakordsest esitamisest Verona areenil.

Populaarsemad ooperid[muuda | muuda lähteteksti]

Arena di Verona festivali 110 aastase ajaloo festivaliprogrammides on kõige rohkem esitatud (2023. aasta seisuga):

Aida (63. hooajal, esimest korda 1913, viimati 2023)
Carmen (28, 1914, 2023)
Nabucco (26, 1938, 2023)
Turandot (22, 1924, 2022)
La traviata (19, 1946, 2023)
Tosca (19, 1937, 2023)
Rigoletto (17, 1928, 2023)
Il trovatore (15, 1926, 2019)
Madama Butterfly (14, 1978, 2023)
Cavalleria rusticana (12, 1935, 2021)
La bohème (11, 1938, 2011)
La Gioconda (10, 1925, 2005)
La forza del destino (9, 1930, 2000)
Il barbiere di Siviglia (9, 1948, 2023)
Pagliacci (7, 1921, 2021)

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Fondazione Arena di Verona koduleht (arena.it)
Tiit Made. Ooperimaailm I köide, Tallinn, 2012
Stanley Sadie (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera, Vol. One, London, 2004