Coppélia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Coppélia
Coppelia -Swanilda -Giuseppina Bozzachi -Act I-Scene 2 -Paris -1870.JPG
Giuseppina Bozzacchi Swanhildana etenduses "Coppélia"
Žanr Romantiline ballett
Põhineb "Der Sandmann" E. T. A. Hoffmann
Peaosades Giuseppina Bozzachi, Eugénie Fiocre

"Coppélia" on koomiline ballett, mille algne koreograaf on Arthur Saint-Léon, mis on lavastatud Léo Delibes' muusikale ja Charles-Louis-Étienne Nuitteri libretole. 1870. aastal esietendus „Coppélia“ Opéra teatris Parisiis, kus naispeaosat Swanhildat mängis16-aastane Giuseppina Bozzacchi ja balletiitantsija Eugénie Fiocre mängis osas Frantz en travestie. Kostüümide loojad olid Paul Lormier ja Alfred Albert ja lavakujunuds oli tehtud Charles-Antoine Camboni (1.osa, 2.osa, 3.osa), Édouard Desplechini ja Jean-Baptiste Lavastrei (1.vaatus esimene stseen ja 2.vaatus esimene stseen) poolt. Tänapäeva lavastused on tavaliselt inspireeritud Maurius Petipa 19. sajandi lõpu loomingust, mille ta on loonud Mariinsky Balletti teatrile Peterburis.

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Dr. Coppélius on nukumeister, kes valmistas inimsuuruses tantsiva nuku. Nukk on niivõrd tõetruu, et külas elav noormees Franz peab teda tõeliseks tüdrukuks ja kiindub temasse. Swanhilda, Franzi neiu näitab poisile tema rumalust ja riietub end ise nukuks ja mängib, et ärkab nukuna justkui ellu.

1. vaatus[muuda | muuda lähteteksti]

Lugu algab tänavafestivaliga, et tähistada uut kella. Linnapea annab rahvale teada, kui uus kell saabub, siis ükskõik, kes abiellub, neid premeeritakse erilise kingutusega ehk rahaga. Swanhildal ja Franzil on plaan abielluda festivali ajal. Kuid Swanhilda muutub õnnetuks, sest näeb, et Franz pöörab rohkem tähelepanu tüdrukule nimega Coppélia, kes istub naabermaja rõdul liikumatult. Maja kuulub salapärasele meistrile, Dr.Coppéliusele. Kuigi Coppélia veedab enda aega liikumatult istudes ja raamatut lugedes, on Franz võlutud tema ilust. Endiselt nördinud Swanhilda raputab enda pea kohal viljapead: kui see kõliseb, siis ta teab, et Franz armastab teda. Tehes seda, ei kuule ta midagi. Raputades Franzi pea kohal seda, ei kuule ka noormees midagi, aga ütleb neiule, et kuulis kõlinat. Tüdruk ei usu poissi ja jookseb ära murtud südamega.

Dr. Coppélius lahkub majast ja on pahandab poiste kambaga, kes on tema maja juures. Peale poiste minema ajamist, jätkab ta oma teekonda, märkamata, et oli kukutanud oma võtme. Swanhilda leiab võtme, mis annab talle idee, et paremini Coppéliast tundma õppida. Tema ja ta sõbrannad otsustavad siseneda Dr. Coppéliuse majja. Samal ajal viib Franz ellu enda plaani, kuidas kohtuda Coppéliaga, ronides redeliga tema rõdule.

2. vaatus[muuda | muuda lähteteksti]

Swanhilda ja tema sõbrannad leiavad end ruumist, mis on täidetud inimestega. Kuigi need inimesed ei liigu. Tüdrukud avastavad, et need pole inimesed, vaid inimsuuruses nukud. Nad keerasid kiiresti nukud üles ja vaatasid, kuidas nad liiguvad. Swanhilda leiab ka Coppélia kardina tagant ja avastab, et ta on samuti nukk.

Dr. Coppélius tuleb tagasi koju ja avastab sealt tüdrukud. Ta vihastab tohutult tüdrukute peale mitte ainult tema majja sissetungi, vaid ka tööruumi segamini ajamise pärast. Ta viskab nad välja ja alustab koristamisega. Coppélius märkab Franzi aknal ja kutsub noormehe sisse. Nukumeister tahab Coppélia ellu äratad, aga selleks ta vajab inimohverdust. Maagilise loitsuga, kavatseb ta võtta Franzi hinge ja viib selle nuku sisse. Peale seda, kui Dr. Coppélius on andunud poisile veini unerohuga, jääb Franz magama. Nukumeister lasub maagilised loitsud.

Dr. Coppéliusel oli tüdrukute välja viskamisega jäänud üks neist kahe silma vahele: Swanhilda oli endiselt seal, peites end kardina taga. Ta riietub end Coppélia riietesse ja teeskleb, et nukk on ellu ärganud. Tüdruk äratab Franzi ja siis keerab üles kõik teised nukud, et põgenemist lihtsamaks teha. Dr. Coppélius on segaduses ja pärast kurb, kui leiab elutu Coppélia kardina tagant.

3. vaatus[muuda | muuda lähteteksti]

Swanhilda ja Franz hakkavad abieluvannet tõotama, kui ilmub vihane Coppélius, nõudmas kahjudele tasud, mida noored tekitasid. Mures, mida nad olid teinud, pakub Swanhilda Coppéliusele enda kaasavara lepituseks. Franz ütleb Swanhildale, et tüdruk hoiaks oma vara ja pakub, et maksab ise Coppéliusele. Sel hetkel linnapea sekkub vahele ja annab Coppéliusele suure koti täie raha, mis rahustab ta maha. Swanhilda ja Franz abiellusid ja terve linn tähistab seda ja tantsivad nende auks.