An Aristotelian Account of Induction

"An Aristotelian Account of Induction" ("Üks aristotellik induktsiooniteooria") on Louis Groarke'i filosoofiline raamat. See ilmus McGill-Queen's University Pressi väljaandel 2009. aastal.

Kokkuvõte

1 Vana (uus) induktsiooniteooria

Prolegomenon

Peaaegu kõik tänapäeva filosoofid mõistavad induktsiooni all arutlusvormi, mis võimaldab järeldada üksikust üldist, näiteks mitme musta varese nägemisest, et kõik varesed on mustad või enamik vareseid on mustad. Tänapäeva filosoofias on üldtunnustatud, et induktsiooniga on mingi loogiline probleem (induktsiooniprobleem). Niisugune järeldus pole loogiline, sest järgmine vares võib olla albiino. Enamiku filosoofide arvates on tegu lahendamatu probleemiga. Siin on aga lausalise skeptitsismi oht. Donald Carey Williams (The Ground of Induction) seostab seda, et kaob usk teadusesse, sellega, et induktsiooni enam ei usaldata. Kui induktsioonil pole adekvaatset alust, siis ei saa seletada teadmist, teadust ega moraali. Induktsiooniskeptitsism õõnestab teadmist sügavalt ja laialt. See raamat annab induktsiooniskeptitsismile vastuse, mis tugineb Aristotelesele. Aristotelese induktsiooniteooria on tänapäeval kõrvale jäetud. Kui arusaamatused kõrvale jätta, on see empiristliku induktsiooniteooria tõsine konkurent. Aristoteles ei ole oma induktsiooniteooriat süstematiseerinud. Tema stiil teeb arusaamise raskeks. Aristoteles ei õigusta ega kaitse induktsiooni, vaid lihtsalt aktsepteerib, et konkreetsetest meeltetajumustest saab tuletada universaalide teadmist. Induktsioon ise on tabamatu. Aristoteles ainult mainib, et induktsioon saab alguse tunnetushüppest. Induktsioon kui uue teadmise loomine toetub taipamisele või inspiratsioonile. Kogemusandmete tähelepanelikust ülevaatamisest ei piisa. Taju peab valgustama aru (nous), võime, mis võimaldab hüpata üksikult üldisele. Aristotelese induktsioon on loov. Tänapäevane arusaav induktsioonist ulatub tagasi David Hume'ini, kes juhtis tähelepanu induktsiooni ebatäielikkusele. Aristotelese kriitikana ei ole Hume'i teooria adekvaatne. Kuigi Hume'i mudel on inspireerinud keerulist tõenäosusliku arutlemise teooriat, vastab Aristotelese teooria paremini sellele, kuidas induktsiooni igapäevajutus ja teaduses kasutatakse. Aristotelese vaatekoht on lääne filosoofia ajaloos enamuse seisukoht.

Alusprintsiibid

See on ka raamat alusprintsiipidest. Aristoteles otsis mõtlemise juuri. Ta uskus, et induktsioon annab teadmise alusprintsiibid (archai). Tänapäeva mõtlejad näevad induktsioonis eelkõige arutlusvormi, mis paradigmaatilisel juhtumil viib üksikjuhtumitelt üldväitele. Aristotelese silmis on induktsioon eelkõige arulise haaramise liik, mis võimaldab üle minna üldisemale arusaamisele. Inimese vaim võimaldab kogemust kuidagi sünteesida, tuua kokku ühte mõistesse või väitesse see, mis on maailmas ühetaoline, püsiv või paratamatu. Seesama vaimne valgustamine loob mõisted, matemaatika ja loogika üldised reeglid ja üldised väited kogemusliku maailma kohta. Induktsioon loob ka teadmise alusprintsiibid. Seega on Aristotelese induktsioonimõiste (epagōgē) laiem kui tänapäevane. Induktsioon on intuitsioon, taipamine. Me näeme, mis peab olema tõsi. Arutlemine algab induktsioonist – vaimsest taipamisest, mille vallandab meeltetajumus. Varasemad autorid eristavad üldiselt diskursiivset ja induktiivset mõistust. Diskursiivne mõistus liigub väitelt väitele. Induktiivne mõistus, algne arulise avastamise võime, annab arusaadavale jutule liikumatud lähtekohad. Kuigi induktsiooniga võib kaasneda näiteks ahaaelamus, on induktsioon õigupoolest epistemoloogiline mehhanism.

Tänapäeva ratsionalism nõuab iga asja põhjendit. Aga mõtlemine ei alga arutlusest. Intellektuaalse uurimise lõppeesmärk on teadmine. Ent ei saa argumenteerida ega mõtelda, kui pole, millega mõtelda. Aristotelese järgi annab induktsioon, õige vaimse taipamise võime, mõisted, definitsioonid, universaalid, loogika ja metafüüsika seadused, teaduse alusfaktid ja moraaliprintsiibid. Siit mõtlemine algabki. Need ongi mõtlemise vahendid. Kuigi antiikaja ja keskaja filosoofid uskusid, et induktsiooni saab formaliseerida süllogismina, poleks nad iial mõelnud, et induktsiooni paikapidavust saab tõestada, ja nad oleksid öelnud, et niisuguse tõestuse nõudmine on ekslik. Alusprintsiipe ei tõestata väitlausete abil, vaid alusprintsiipide abil tõestatakse väitlauseid. Aga see, et alusprintsiipe ei tõestata, ei tähenda, et need oleks suvalised. Need sunnivad end meile peale. Meie aru leiab need jõulise ja paratamatu taipamisega. Me tuletame need kogemuse analüüsist.

Tänapäeva intellektuaalses kliimas võib igasugune jutt alusprintsiipidest tuua pähe kujutluse vanamoelistest pretensioonidest absoluutsele tõele. Aga Aristoteles ei pretendeeri kunagi absoluutsele eksimatule teadmisele. "Metafüüsikas" ütleb Aristoteles, et igale asjale ei saa põhjendit anda. Ületamatu takistus on inimese lõplikkus.

Aristoteles on fallibilist. (Võib-olla võib teda isegi nimetada pragmatistiks, kes usub metafüüsikasse.) Ta ei pretendeeri alusprintsiipide tõesuse absoluutsele tõesusele, ja paistab, et ta on skeptitsismi väljakutsetest täiesti teadlik. Samas on õigesti mõistetud alusprintsiibid eksimatud. Inimese vaatekohast on mõned uskumused möödapääsmatud, neis ei saa kahelda, nende tõesust tuleb aktsepteerida. Antiikajal ja keskajal ei usutud üldiselt, et inimesed saaksid pretendeerida teadmisele Jumala kõiketeadvast vaatekohast. Aristoteles ei pretendeeri sellele, et väidetel oleks üleinimlik (noumenaalne) kehtivus. Kanti-eelses maailmas sellist küsimust ei püstitada. Koos teiste peavoolu autoritega pooldab Aristoteles (mittenaiivset) tervemõistuslikku realismi. Tõendid lubavad oletada ainult seda, et iga arukas katse maailmast aru saada peab omaks võtma konkreetsed väited, mõisted, definitsioonid, reeglid jne. Nendes ei saa mittevastuoluliselt kahelda. Seda peavadki Aristoteles ja teised autorid silmas alusprintsiipide eksimatuse all.

Inimeste arutlemine peab kuskilt algama ja kuskil lõppema. See algab induktsioonist ja lõpeb öeldamatus, müstikas. Tänapäeva ratsionalism on induktsiooni suhtes umbusklik ning eitab kõike, mis meenutab müstikat. Ideede ajaloo tähelepanelik uurimine näitab (mõnikord ekslikku) püüet transtsendentsi poole. Kui inimese vaim sirutub taeva poole, viimsete ja üldiste seletuste poole, võib see öelda midagi olulist inimese allaheitmatu vaimu, Jumala olemasolu või inimliku ületamisvajaduse kohta. Aristoteles jääb igatahes kindlaks sellele, et filosoofia, teadus ja moraal saavad alguse induktsioonist, mittediskursiivsest, kuid epistemoloogiliselt autoriteetsest intellektuaalsest arusaamisest või taipamisest.

Metodoloogia

Selle raamatu metodoloogia on sünoptiline, ajalooline, kriitiline, informaalne (semantiline), positiivne ja negatiivne ning eneseküllane.

Platon võttis sõna συvoπτικός (synoptikos), kasutusele tähenduses 'tervikut koos nägev' või 'kõikehaaravalt vaatlev'. Aristoteles on sünoptiline: ta ei pühendu mitte ühe teadmisharu, vaid kõikehaarava maailmanägemise väljatöötamisele. Aristotelese induktsiooniteooriast pole võimalik aru saada üksikute kohtade järgi. Arusaamatumaid kohti tuleb uurida teiste kohtade ja üldise maailmanägemise valguses. Siinne lähenemine püüab tervikuks kokku panna implitsiitse induktsioonimõiste Aristotelese filosoofias.

Metodoloogia on ajalooline. Tänapäeva loogikud ignoreerivad seda, mida kaugema mineviku filosoofidel oli induktsiooni kohta öelda. On aga tarvis aru saada, mida nad silmas pidasid. Kui uurida ajalugu selleks, et pääseda ligi teadmisele ja tarkusele, mida tänapäeva eelarvamused on pimedusse matnud, saab ajaloouurimisest parema filosoofilise uurimise tööriist. Raamat selgitab Aristotelese induktsiooniteooriat ja ka kritiseerib seda, et Aristotelese algatatud projekt lõpule viia.

Raamat toetub suuresti informaalsele loogikale. Aristoteles esitab induktiivseid arutlusi deduktiivselt kehtivatena. Induktsiooni edukusega on seotud sügav epistemoloogiline mõistatus, aga see on seotud loovuse, mitte loogilise vormiga. Aristotelese vaade sarnaneb deduktivismiga argumentatsiooniteoorias. Aristotelese järgi on kõikidel headel arutlustel kehtiv vorm.

Seda raamatut huvitab asjade semantiline külg. Rõhk on induktsioonil avastuskontekstis, sisulisel arutlemisel loomulikus keeles, kehtivusel kui tõe säilitamisel, definitsiooni ja mõistete sisu küsimustel ja otsesel intellektsioonil kui vormita ja meetodita kanalil tõe juurde. Arutlus, millest juttu tuleb, arvestab nii loogilist vormi kui ka tähendust ja osutust.

Meetodi negatiivne aspekt seisneb ortodoksse empiristliku induktsiooniteooria kriitikas ja positiivne aspekt võistleva teooria väljatöötamises.

Peatükid on suuresti eneseküllased.