Panter-kärbseseen
| Panter-kärbseseen | |
|---|---|
 Panter-kärbseseen Amanita pantherina | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Seened Fungi |
| Hõimkond |
Kandseened Basidiomycota |
| Klass |
Agaricomycetes |
| Selts |
Šampinjonilaadsed Agaricales |
| Sugukond |
Kärbseseenelised Amanitaceae |
| Perekond |
Kärbseseen Amanita |
| Liik |
Panter-kärbseseen |
| Binaarne nimetus | |
|
Amanita pantherina | |
Panter-kärbseseen (Amanita pantherina) on kärbseseeneliste sugukonda ja kärbseseene perekonda kuuluv seen.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Seenekübar on 5–12 sentimeetrit lai, noorelt poolkerajas, siis kumer ja lõpuks lame. Kübara ülapind on läikiv ja värvuselt helepruun või hallikaspruun kuni tumepruun. See on kaetud paljude väikeste, valgete ja peaaegu reeglipäraselt kõrvuti asetsevate, mahapestavate ebemetega. Kübaranahk on kuni keskosani ära tõmmatav, serv pikalt alla käändunud ja vähemalt vanadel viljakehadel triibuline.[1] Vanematel isenditel võib kübar olla isegi veidi nõgus. Kübar on pealt kleepuv ning võib keskpaigas värvuselt tumedam olla. Oluliseks tunnuseks kübara rihveljas serv. Serva nimetatakse rihveljaks, kui see on radiaalvaoline või ribiline nagu plisseeritud.[2]
Eoslehed kinnituvad ümaralt. Need on vabad, tihedad, erineva pikkusega ja pehmed. Värvuselt on need valkjad kuni nõrgalt kreemjad.[1] Enamasti on eoslehed härmase servaga.[2]
Seenejalg on 5–12 sentimeetrit pikk, kuni kaks sentimeetrit lai ja säsikas ning hiljem muutub õõnsaks. Värvuselt on jalg valge ja struktuurilt peenekiuline või peenesoomuseline. Rõngas jala ümber on rippuv, kaduv ja ei ole triibuline. Mugul on kuni neli sentimeetrit lai, kortsulise servaga ning selle kohal kuni kolme soomuskeeruga.[1] Valge tupp on jalale tihedalt külge kasvanud, moodustab mugulja osa ülaservas enamasti laia voldi või mitu ühise keskme, aga erineva raadiusega asetunud volti.[2] See ligikaudu jala keskkohas asuv rippuv rõngas, mille ülakülg on sile ja vagudeta, on oluline määramistunnus.[3]
Seeneliha on suhteliselt õhuke, pehme ja valge. Lõhn puudub või on nõrgalt rõikalaadne, maitse on mahe.[1] Seeneliha on valge ka kübaranaha all.[4]
Eosed on 10–12 mikromeetrit pikad ja 7–8 mikromeetrit laiad, munakujulised ja siledad. Eospulber on valge.[1]
Kõikidel mürgistel kärbseseentel on üks ühine tunnus, nimelt esineb jalal alati korraga nii rõngas kui ka tupp. "Täpiline" kübar, mida peetakse tihti kärbseseene oluliseks tunnuseks, ei ole seda tegelikult, kuna "täpid", ehk ebemed kübaral, on kõikidel liikidel vihma poolt kergesti mahapestavad. Veidi püsivamad on nad siiski punasel kärbseseenel ja panter-kärbseseenel.[2]
Levik ja elupaik[muuda | muuda lähteteksti]
Levik harv kuni sage, Põhja-Euroopa parasvöötmes laialt levinud. Eestis esineb üsna sagedasti, mõnel aastal massiliselt.[3]
Panter-kärbseseent võib leida juulist oktoobrini leht- ja okasmetsadest, harva ka parkidest. Mäestikes leidub robustsemat vormi Amanita pantherina var abietinumi.[1] Varieteet abietinum kasvab mäestike okaspuumetsades, eriti kuusikutes. See on mürgine, tumedam, vastupidavam, suurem ja lihavam kui A. pantherina ning mõne, kuid laia ebemega.[5] Eriti esineb panter-kärbseseent liivastes okasmetsades ja luitemännikutes ning nõmmedel.[3] Muldadest eelistab panter-kärbseseen neutraalseid kuni lubjaseid muldi.[6]
Panter-kärbseseen kasvab alati üksikeksemplaridena.[7] Lõuna-Soomes on panter-kärbseseen üsna sage lehtpuusaludes, leht- ja segametsades, parkides ja teepeenardel, üldiselt võib seda kohata laialehiste puuliikide, eriti tamme (Quercus robur), seltsis. Lõuna-Soome saarestikus on seent leitud ka männimetsadest.[8]
Toksilisus[muuda | muuda lähteteksti]
Panter-kärbseseen on surmavalt mürgine. Selle söömine põhjustab peapööritust, krampe, oksendamist, teadvuse kaotust, hingamise seiskumist ja vereringehäireid.[1]
Sisaldab selliseid mürkaineid nagu muskariin, muskaridiin, mükotoksiin ja koliin. Need mürkained avaldavad mõju närvisüsteemile.[2] Punases kärbseseenes, millest muskariin esmakordselt eraldati ja mille järgi on ta ka nimetuse on saanud, leidub muskariini väga väikeses koguses. Seega ei põhjusta tegelikult ei punane ega teised kärbseseened muskariinimürgistust.[9] Panter-kärbseseenes on muskariini ainult 0,1–0,2%. Ka mükotoksiinil ja koliinil ei ole punase kärbseseene ja panter-kärbseseene mürgistuse puhul suurt rolli.[2] Peamised mürkained panter-kärbseseene koostises on hoopis iboteenhape ja mustsimool. Meie seentest põhjustavad iboteenhappe-mustsimoolimürgistust punane kärbseseen, kuning-kärbseseen ja panter-kärbseseen, millest kõige suurema toimeainete sisaldusega ja seepärast kõige ohtlikum ongi panter-kärbseseen.
Mürgistusnähud ilmnevad pool kuni poolteist, mõnikord ka kolm tundi pärast seente söömist. Mürgistusnähtudeks on kõigepealt joobeseisund, motoorne rahutus, hallutsinatsioonid, kõrgendatud või pahur meeleolu, suu kuivamine, pupillide laienemine, nägemishäired, pulsi kiirenemine, vererõhu tõus, südame rütmihäired, krambid ja võib toimuda ka südame seiskumine. Tavaliselt jääb mürgistatu sügavasse unne, millest ärkab 10–15 tunni pärast paranenult. Mõnikord aga võib järgneda pikemat aega vaevav ükskõiksus ümbritseva suhtes, mäluhäired ja kiire väsimine.[9]
Iboteenhape ja mustsimool[muuda | muuda lähteteksti]
Mürgistust põhjustav iboteenhape ei ole iseenesest oluliselt mürgine, kuid see muutub organismis toksiliseks mustsimooliks. Kuna mustsimoolimürgistus meenutab mõnevõrra atropiinimürgistust, nimetatakse seda mõnikord ka "mükoatropiinimürgistuseks", kuid see on vananenud nimetus ja niisugust ainet nagu mükoatropiin ei ole tegelikult olemas.[9]
Nii iboteenhape kui ka mustsimool on seentes esindatud erinevates kontsentratsioonides, mis sõltuvad keskkonnatingimustest, seente küpsusest ja aastaajast. Iboteenhape ja mustsimool on suhteliselt püsivad, näiteks on toksilist aktiivsust leitud kuivatatud taimedest veel ka seitse aastat hiljem. Iboteenhape sarnaneb glutamiinhappega ja loomades toimib see glutamiini retseptoritele, tekitades ergastavaid efekte. Mustsimool, mis on toodetud iboteenhappest dekarboksülatsiooni teel, sarnaneb gammaaminovõihappega (GABA-ga). Mõlemad kemikaalid suudavad läbida vere-aju barjääri.[10]
Esimeste mürgistusnähtude ilmnedes tuleb püüda mürk seedetraktist võimalikult kiiresti eemaldada oksendamisvahendite ja lahtistite abil. Tuleb arvestada, et aktiveeritud süsi, iboteenhapet ega mustsimooli ei seo. Edasine ravi on vajaduse korral sümptomaatiline, eriti tähelepanelik peaks olema laste ja südamehaigetega, sest nendega on esinenud surmajuhtumeid. Tavaliselt aga möödub see mürgistus üsna kergesti, jätmata püsivaid kahjustusi.[9]
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Kesk-Aasia ja Siberi šamaanid kasutavad panter-kärbseseent arvatavasti rituaalselt, alternatiivina punasele kärbseseenele. Panter-kärbseseenes on teadaolevalt samad aktiivsed komponendid mis punases kärbseseenes, aga need on palju rohkem kontsentreeritud.[11]
Sarnaseid liike[muuda | muuda lähteteksti]
Panter-kärbseseenele on iseloomulik võrdlemisi lihakas viljakeha, hallikaspruun, alati valgeebemeline kübar, jala alusel rõngasjaid volte moodustav tupp ning nii seeneliha kui ka jalg on valged. Tüüpilisteks kasvukohtadeks on männikud.
Pruuni kärbseseene (Amanita porphyria) viljakeha on palju õrnem ja väiksem (kübara läbimõõt 3–7 cm, jalg 6–9/0,5–1 cm), kübar tavaliselt ebemeteta (nende esinemise korral on need aga hallid, mitte valged), jalg on violetjas hallikirju ja selgelt servatud mugulja osaga, kübara serv pole kunagi rihveljas. Pruun kärbseseen kasvab peamiselt kuusikutes.
Roosa kärbseseen (Amanita rubescens) erineb üle kogu viljakeha domineeriva roosaka värvuse poolest, mis avaldub eriti jalal ja seenelihas. Vanematel eksemplaridel on seeneliha alati roosa, vähemalt kübaranaha all, või muutub selliseks õhu käes seismisel (noorte viljakehade juures tuleb värvuse kindlakstegemisega olla ettevaatlik). Roosal kärbseseenel pole ka kübara serv kunagi rihveljas, rõngas on aga alati ülaküljelt sooneline. Panter-kärbseseenega sarnaneb ka veel punase kärbseseene pruun teisend, aga selle kübar on palju tumedam, lausa tumepruun. Jalg on alusel ebemeliste kontsentriliste vöötidega, mis kuuluvad tupe juurde. Seeneliha on kübaranaha all punakaspruun või pruunkollane, kindlasti mitte roosa.[2]
Panter-kärbseseenega sarnaneb ka hall kärbseseen (Amanita spissa), millel on hallikate ebemetega hallpruun kübar, jala alusel oleval mugulal ei ole serva ega volte ning rõngas asub jala ülaosas ja on pealt vaoline. Eestis on see liik sage.[3]
Amanita pantherina'ga sarnane liik on ka Amanita brunnescens, mis on tüüpiline Põhja-Ameerikas, kus seda leidub teda sageli tammikutes. See on mürgine ja värvuselt on ta tume hallikaspruun, vanemana muutub valkjaks.[5]
Galerii[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Hans E. Laux."Seenelise teejuht", Tallinn: Sinisukk, 2011
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 K. Kalamees. "Seened", Tallinn: Valgus, 1966
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Shelley Evans, Geoffrey Kibby."Seened", Tallinn: Varrak, 2006
- ↑ Kuulo Kalamees, Vello Liiv. "400 Eesti seent", Tartu: Eesti Loodusfoto, 2005
- ↑ 5,0 5,1 Giuseppe Pace."Mushrooms of the world", Canada: Firefly Books Ltd. 1998
- ↑ Henning Knudsen, Jan Vesterholt."Funga Nordica", Nordsvamp – Copenhagen, 2008
- ↑ Kuulo Kalamees:"Mürkseened ja seenemürgistused V. Kärbseseenemürgistus" Eesti Loodus, 2011/10
- ↑ Pertti Salo, Tuomo Niemelä, Ulla Salo."Põhjala seeneraamat", Tallinn: Sinisukk, 2007
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Ain Raitviir."Väike mürkseeneraamat", Tallinn: Maalehe Raamat, 2005
- ↑ Peter A Chyka: "Ibotenic Acid Mushroom Toxicity" Medscape Reference, 1. juuni 2011.
- ↑ "Amanita pantherina, Panther Mushrooms " 03. oktoober 2012.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Vikisõnastiku artikkel: panter-kärbseseen |
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Panter-kärbseseen |
- Panter-kärbseseen andmebaasis eElurikkus
