Altja

Altja
Altja paadikuurid
Pindala	4,4 km² (2020)
Elanikke	32 (1.01.2020)
EHAK-i kood:	1218
Koordinaadid	59° 35′ N, 26° 7′ E

Altja on rannaküla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas.

Enne Eesti omavalitsuste haldusreformi 2017. aastal kuulus küla Vihula valda.

Altjal asub Mäekõrts, mis on endise Paarma kõrtsi kohal (mainitud 1875). Kõrtsi lähedale on ehitatud külakiik.

Altja neemel on aastatel 1973–1974 taastatud võrgukuurid. Ranna madalas merevees on Altja suurkivi ehk Altja titekivi.

Küla juures suubub Soome lahte Altja oja.

Altja küla kultuurilugu

Esialgne Altja

Ajaloolistes allikates esineb Altja (Haltia) küla esimest korda 1465. aastal Sel aastal on mainitud Oandu (Altja) jõe suudmes olevat kalapüügikohta, mis kuulus Annikvere mõisale. Altja küla esimesed talunikud võisid olla rootslased. See põhjendaks ka küla 1589. aasta nime, mis oli Rotzipäh. Nii nimetati Altja neeme, kuhu pärast suurt näljahäda ja laastavat katku XVII sajandi algul saabusid järjekordsed elanikud. 1699. aasta kaardil kuulus suurem osa Altja külast juba Sagadi mõisale. Kaardil on loetavad kuus maja. 1858. aastal elas Altjal 12 peret.

Altja pühapaik on Varetnõmme mets, kus asub vana kivikangur, kuhu rahvas on traditsiooni järgi toonud aasta esimesi viljateri ja muid ande.

Nimed

Altja külal on olnud palju nimesid: Wandemunde, Jõesuu, Rootsipea, Rotzinpe, Kärba, Kerbann, Hallia, Halja, Hallja, Halljall, Halldja, Haldia, Haldja ja kõige hilisem Altja.

Rootsipeale pandi elama Soomest tulnud talupoeg Kerbann. Tema nimest (Kärpänen, mis tähendab kärbest) võis tuleneda ka Kärpseoja (hiljem Altja jõgi) nimi. Praegune nimi – Altja – on eeldatavasti kujunenud 1678. aastal elanud mehe Halti Jahni järgi.

Rahvas peab Altja nime haldjast tulenevaks, sest Kõrve metsas olevat rahvapärimuse järgi uduhaldjaid nähtud. Ka Mäekõrtsi mäel (praegune Altja kõrts) olevat haldjaid nähtud.

Kõrtsid

Altja kõrtsi sisevaade

1857. aastaks oli Altjale kujunenud kolm kõrtsikohta: Mustoja, Paarma ja Altkõrtsi ehk Vanakõrtsi. Praegune Altja kõrts asub kunagise Paarma ehk Mäekõrtsi asukohal. Kõrts on ehitatud Lahemaa Rahvuspargi poolt 1978. aastal. Endisest kõrtsist polnud säilinud midagi ja polnud ka mõeldav seda võrgukuuride eeskujul mälestuspiltide järgi taastada. Seetõttu ehitati vana kõrtsi kohal üles päris uus kõrts Viitna ja Palmse vahel seisnud Kõrve kõrtsi fotode ja põhiplaani järgi. Hoone sai aga tublisti suurem võrreldes kunagiste rannakülade kõrtsidega. 

Laevaehitus ja kalapüük

Altjal tegeleti peamiselt kaubaveo ja kalastamisega ning ta oli tuntud kui meremeeste ja laevaehitajate külana. Enamasti kasutati väikeseid rannasõidulaevu, mis vedasid küttepuid Tallinna, Soome ja Peterburi veeti telliseid, õunu, kartuleid ja vilja. Randlased said tänu puiduveo ja soola salakaubandusele rikkaks ning sealt saadi omakorda algkapitali rannalaevanduse arendamiseks. Laevaehitus Altjal algas 19. sajandi lõpul. Kokku oli kolm laevaehitusplatsi: Kõrve õues, Jaanirahva Koplimäel mererannas ning neeme tipus.

Nendel kolmel laevaehitusplatsil tegutses kolm peret: Kõrve, Paarma ja Jaanirahva. Altja esimene laev oli Svjatoi Nikolai nimeline brigantiin. Selle laeva ostis 1888. aastal Valge mere äärest Matsu taat, õige nimega Johannes Uutmann. Matsu taat ehitas ka näiteks 1902. aastal kolmemastilise kahvelkuunari Marta.

Teine suurem laevaomanik oli Gustav Rommann (Paarma vana). Ta ehitas aastatel 1901–1902 Vergis kolmemastilise kahvelkuunari Suits, mille 1925. aasta sügistorm Võsu randa ajas. See sama torm tõi Altja rannakividele ka Paarma kahemastlised purjekad Arensi ja Rosine. Jaanirahva Jakob Lessil oli kahemastiline kaljas Viru. 20.sajandi algul ehitasid Jaanirahva Lessid Altjal veel mitu kahemastilist laeva.

Küla ja majad

Kiik Altja kõrtsi juures

19. sajandil hakkasid Lahemaa mõisnikud ehitama randa suvemaju. Näiteks Sagadi mõisa suvemaja oli Käbinõmme. Vaeküla mõisa suvila koos talli ja paadikuuriga asus teisel pool jõge Laiakari rannas (hilisem nimi Merinõmme).

1923. aastal asutati Altja-Mustoja Hariduse- ja Kultuuriselts. Algussaastatel käidi koos Toomarahva rehetoas, kus harjutati üheskoos koorilaulu ja lavastati näidendeid. Esinemas käidi lähemates Lahemaa rannakülades.

Küla hakkas jõudsalt arenema 20. sajandil ning saavutas enne II maailmasõda oma maksimaalse suuruse, 20 majapidamist kokku 126 elanikuga. 2020. aastatel elab Altjal aasta läbi 27 inimest.

Nõukogude okupatsiooni algusega külaelu soikus. Piiritsoonis jäi meri okastraadiga aia taha ja rannik randaalitud liivaala tõttu elanike jaoks suletuks. Osa paate saeti pooleks, teised viidi Verki. Osa peresid põgenes läände, mõned läksid elama linna, elanike arv vähenes drastiliselt.

Lahemaa rahvuspargi aeg

Toomarahva talu

1971. aastal loodi Lahemaa rahvuspark, mille üheks eesmärgiks oli külade ajaloo uurimine ning taluarhitektuuri säilitamine. Altja külas esineb nii vanemaid palkmaju (Uustalu ja Toomarahva) kui ka 1920.–1930. aastate paiku ehitatud nn kaptenimaju. Esimesena ehitati üles Uustalu ning hiljem Toomarahva. Lahemaa Rahvuspark restaureeris 1970. aastate alguses Uustalu rehielamu. Eskult toodi kohale vana saun, õuel tehti korda Soomest toodud ait, riideait, laut, kelder ja kaks kaevu.

Teise talukompleksina taastas Lahemaa Rahvuspark Toomarahva, kus 1732. aasta andmetel oli peremeheks Halja Thomas. Lauli külast toodi rehielamu, õuel on veel laut, ait ning uus saun. Talu tegutseb turismitaluna ning on eraomandis. Toomarahva rehetuba loodi Altja Naiste Seltsile, mis loodi 2001. aastal. Rehetuba on neile koosolemise kohaks ning et säilitada vanu laule ja traditsioone.

Altja leiti olevat selline rannaküla, kus oli võimalik taastada üldilme ja ajalooline hoonestus. Lahemaa rahvuspark taastas Altja neeme paadi- ja võrgukuurid vanade fotode ning külaelanike mälestuste järgi. Altja neemel taastati kolhoosi ajal hävinenud võrgumajad. Hiljem võeti käsile kõrts. Altjal on esindatud kaks elamutüüpi: vana rannarehielamu ja 1920.–1930. aastail valitsevaks saanud uus, juba reheta elamu. Küla keskele ehitati 1970. aastate alguses vanasse kohta ka külakiik. Kiigemäest on saanud ümbruskonna rahva kooskäimise ja rahvakalendri tähtpäevade tähistamise koht.

Võrgukuurid

Altja paadikuurid

Neeme tipus asuvad võrgukuurid taastati 1973.–1974. aastal rahvuspargi poolt vanade külaelanike mälestuste ja paari säilinud foto järgi. Tavaliselt ehitas sellise kuuri üks veneseura (ühe paadi meeskond), mis koosnes mitme pere meestest, kellel olid ühesuurused võrgud. Oli harv juhus, kus ühest perest saadi neli meest välja panna. Kuna kõikidel kalapüügivahenditel olid peal peremärgid, ei kardetud ka segaminiminekut. Peremärgiks oli vanemal ajal mõni geomeetriline kujund, uuemal ajal tavaliselt peremehe ees- ja perekonnanime tähed. Kuurides hoiti aere, tulle, võrgukuppe, tõrvapütte ja muud kalapüügiks tarvilikku. Paadikuur oli vaid mõisal. Kalurid vedasid oma paadid talveks üles kaldale ning keerasid kummuli.

Neeme võrgukuurid on saanud Altja sümboliks, eriti pärast Hardi Volmeri salapiirituse vedajatest jutustavat filmi "Tulivesi" (1994). Olulisteks vaatamisväärsusteks on veel Neeme võrgukuuride lähedale kivisse 1980. aastatel raiutud Eesti Vabariigi vapi kolm lõvi, samuti mälestusmärk kõigis mereõnnetustes hukkunutele.

Tuntud inimesed

Altja Kõrve talus sündis maalikunstnik Richard Uutmaa (1905–1977), kes vastu laevaomanikust isa tahtmist õppis hoopis kunstnikuks. Richard Uutmaa on peaaegu eranditult kujutanud randlaste elu ja igapäevast tööd. Kodune Altja rannaküla on jäädvustatud paljudes tema teostes.

Pilte

• 

  Toomarahva talu (2007)

• 

  Altja võrgukuurid (2007)

• 

  Altja titekivi (2010)

• 

  Rippsild üle Altja oja (2017)

Vaata ka

• Altja kõrts
• Altja võrgukuurid