Aleksei Štšastnõi

Aleksei Štšastnõi (vene keeles Алексей Михайлович Щастный; 16. oktoober (vkj. 4. oktoober) Žõtomõr 1881 – 22. juuni 1918 Moskva) oli Venemaa sõjaväelane (1. järgu kapten).

Tema käsul evakueeriti kõik Venemaa laevad 1918. aastal Tallinnast Helsingisse ja sealt edasi Kroonlinna, mistõttu nad ei langenud Saksa keisririigi vägede kätte. Seda operatsiooni tuntakse Jääretke nime all. Seda tehes eiras ta Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu korraldust laevastiku uputamise kohta. Štšastnõi vahistati ja talle määrati surmanuhtlus.

Elulugu

Štšastnõi oli pärit Volõõnia kubermangust aadliperest. Tema isa Mihhail oli suurtükiväe ohvitser, alates 1906 kindralmajor ja läks 1908 erru kindralleitnandi auastmes. Ema Aleksandra Konstantinovna neiupõlvenimi oli Dubrovina.

Štšastnõi abiellus 1914 Antonina Nikolajevna Prijemskajaga (1881–1922). See oli pruudile teine abielu; tema sünninimi oli Serdjukova. Neil oli kaks last: tütar Galina (1913–1982) ja poeg Lev (1915–).

Štšastnõi õppis 1892–1896 Kiievis asuvas Vladimiri kadetikorpuses, mis oli saanud nime oma asutaja, Aleksander I poja suurvürsti Vladimir Aleksandrovitši järgi. 1901 lõpetas ta merekorpuse, saavutades õppeedukuses teise koha oma klassis, ja 1905 miiniohvitseride klassi.

Merekorpuse lõpetas Štšastnõi mitšmanina. Temast sai ohvitser rannakaitse kahuripaadil Burun. 1901–1902 oli ta teise järgu ristleja Plastun roodukomandöri kohusetäitja ja vahiülem, 1903 eskaadri soomuslaeva Sevastopol vahiohvitser, 1903–1904 mere-kahuripaadi Mandžur miiniohvitser ja 1904. aasta aprillist augustini esimese järgu ristleja Diana vahiohvitser.

Štšastnõi osales Vene-Jaapani sõjas. Seal autasustati teda 3. järgu Püha Anna ordeniga mõõkadega ja lindiga. Ta paistis silma Jaapani miinikandjate rünnaku tõrjumisel 10.–11. juunil 1904, vaenlase maavägede tulistamisel 26. juunil 1904 ja lahingus Jaapani laevastikuga Kollases meres 28. juulil 1904. Seejärel siirdus Diana Saigoni, kus kohalikud võimud 11. augustil laeva interneerisid. Laev vabastati 7. detsembril, aga selleks ajaks oli Štšastnõi laevalt lahkunud ja ta naasis Venemaale.

11. aprillil 1905 anti Štšastnõile leitnandi auaste ja määrati miinilaeva nr 217 ülemaks. 1905–1906 teenis ta Kroonlinna kindluse mereosakonna staabis. 1906–1909 pidas ta loenguid miiniohvitseride kursusel raadiotelegraafiast. Ühtlasi oli ta 1906–1907 õppelaeval Nikolajev vanem miiniohvitser ja 1907–1909 miiniõppesalga matkastaabi ülema lipulaeva teine miiniohvitser. 1909–1912 oli ta Balti mere laevastiku peastaabi lipulaeva teise miiniohvitseri (raadiotelegraafia alal) kohusetäitja.

6. detsembril 1910 anti talle vanemleitnandi auaste. 1912–1914 oli ta mereministeeriumi alaline esindaja ametkondadevahelises raadiotelegraafiakomitees. 1913 komandeeriti ta Kaspia merele selleks, et valida Ašur-Ade ja Enzeli saarel välja parimad kohad raadiojaamade jaoks.

14. aprillil 1913 sai ta 2. järgu kapteniks. 1914–1916 oli ta lahingulaeva Poltaava vanemohvitser, 1916–1917 eskaadri miinilaeva Pogranitšnik ülem ja 1917. aasta veebruarist maini Balti mere laevastiku peastaabi juures käsundusohvitser. Selle aasta mais sai ta Balti mere laevastiku peastaabi käsundusosakonna lipukapteniks. Juulis ülendati ta 1. järgu kapteniks.

Juba varem oli Štšastnõi pälvinud Püha Stanislavi 2. järgu ordeni ja Püha Anna 2. järgu ordeni. Lahinguteenete eest Esimeses maailmasõjas anti talle mõõgad kummagi nende ordeni juurde.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni jäi Štšastnõi oma endisele ametikohale. Sisuliselt oli ta Balti mere laevastiku ülemjuhataja. Tema käsul läksid kõik Venemaa laevad Tallinnast Helsingisse, mistõttu nad ei langenud Saksamaa vägede kätte, kes Eesti maa-ala okupeerisid. Viimased laevad lahkusid Tallinnast 25. veebruaril 1918, samal päeval, mil linn Saksa vägede kätte langes.

Bresti rahu nägi ette, et kõik Venemaa laevad peavad Soome sadamatest lahkuma. Sealjuures nägi leping ette, et seni, kui merejää seda ei võimalda, tohivad laevadel olla üksnes "tähtsusetud meeskonnad". Sellepärast otsustati kõik Venemaa Balti laevastiku laevad Helsingist Kroonlinna viia. See retk toimus 12. märtsist 20. aprillini ja seda nimetatakse Jääretkeks. Štšastnõi juhtis seda Helsingist isiklikult ja saabus 20. aprillil Kroonlinna. Kogu Jääretke jooksul ei kaotatud ainsatki laeva, ehkki revolutsiooni tõttu oli distsipliin kõigis vägedes oluliselt nõrgenenud.

Jääretke edu muutis Štšastnõi meremeeste seas väga populaarseks. Seetõttu laskis Lev Trotski Štšastnõi juba 27. mail vahistada. 13. juunil seadustati Nõukogude Venemaal surmanuhtlus ja 20.–21. juunil toimus kohtuprotsess, kus Štšastnõi mõisteti surma. Ta oli esimene inimene, kes Nõukogude Venemaal surma mõisteti. Ööl vastu 22. juunit lasti Štšastnõi maha.

Štšastnõi rehabiliteeriti postuumselt 1995. Kuid juba varem, 1992. aastal nimetati tema sünnilinnas Žõtomõris (Ukraina) tema järgi tänav.