Aleksei Rõkov
Aleksei Rõkov | |
Sünniaeg | 25. veebruar 1881 |
---|---|
Surmaaeg | 15. märts 1938 |
Erakond | VSDT(b)P/VK(b)P/ÜK(b)P |
Amet |
NSV Liidu Rahvamajanduse Kõrgema Nõukogu esimees NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe ning NSV Liidu Töö- ja Kaitsenõukogu esimehe asetäitja Vene NFSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees NSV Liidu Töö- ja Kaitsenõukogu esimees |
Aleksei Rõkov (vene keeles Алексей Иванович Рыков; 25. veebruar (vkj 13. veebruar) 1881 Kukarka küla, Nolinski maakond, Vjatka kubermang, Venemaa keisririik /teistel andmetel Saratov/ – 15. märts 1938 Kommunarka, Moskva oblast) oli nõukogude riigitegelane, NSV Liidu valitsusjuht 1924–1930.
Teenistuskäik
[muuda | muuda lähteteksti]- 1917. aasta maist Moskva Nõukogu Presiidiumi liige
- 1917. aasta oktoobrist Petrogradi Nõukogu Presiidiumi liige
- 1917, 26. oktoober – 4. november, Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar
- 1918–1921 NSV Liidu Rahvamajanduse Kõrgema Nõukogu esimees
- 1921–1924 NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe ning NSV Liidu Töö- ja Kaitsenõukogu esimehe asetäitja
- 1922–1930 VK(b)P ja ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige
- 1923–1924 NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja
- 1924–1930 NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees ja ühtlasi
- 1924–1929 Vene NFSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees
- 1926–1930 NSV Liidu Töö- ja Kaitsenõukogu esimees
- 1931–1936 NSV Liidu Posti- ja telegraafi rahvakomissariadi rahvakomissar
27. veebruaril 1937 Aleksei Rõkov vahistati ja hukati 15. märtsil 1938 NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsusega, ta rehabiliteeriti 4. veebruaril 1988.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksei Rõkov oli abielus dramaturg Mihhail Šatrovi tädi Nina Semjonovna Maršakiga (1884–1938). Enne Rõkovit oli Maršak abielus Kominterni tegelase Ossip Pjatnitskiga, kes samuti 1937 vahistati ja 1938 hukati. Maršak vahistati 1937, kaasaegsete tunnistuste järgi lasti maha 4. märtsil 1938, ametlikel andmetel suri koonduslaagris 1942.
Nende tütar Natalja Perli-Rõkova (sündis 22. augustil 1916) vahistati 1938 ja kuni rehabiliteerimiseni 1956 viibis 18 aastat koonduslaagrites.