Adolfo Díaz

Allikas: Vikipeedia
Adolfo Diaz aastal 1912

Adolfo Díaz Recinos (15. juuli 187529. jaanuar 1964) oli Nicaragua poliitik, kahel korral Nicaragua president.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Adolfo Diaz sündis 15. juulil 1875 Nicaragua pagulaste perekonnas Alajuelas Costa Rica territooriumil. Noorpõlves asus ta töötama Delaware kaevanduskompaniis La Luz y Los Angeles Mining Company, mis andis talle tugevad sidemed USA-ga. Oma poliitilistelt vaadetelt oli ta konservatiiv.

Riigi varasema presidendi José Santos Zelaya poliitika ohustas Ameerika Ühendriikide huvisid piirkonnas ja see asus koos Guatemala valitsusega ning Diaze kompaniiga toetama Nicaragua konservatiivseid jõudusid. Aastal 1907 alustas USA laevastik Nicaragua sadamate hõivamist. Aastal 1909 hukati mitmed tabatud USA sõdurid. See tõi kaasa suurema USA interventsiooni, mille tagajärjel loobus Zelaya aasta lõpus võimust ja otsis varjupaika Mehhikost, andes võimu üle José Madriz Rodriguezele.

Zelaya võimult lahkumine aga konflikti muutusi ei toonud. Moskiitorannikul alguse saanud Revolución de la Costa Atlántica haaras üha suuremat osa riigist. 19. augustil 1910 hõivasid ülestõusnute väed Luis Mena, Adolfo Díaze ja Emiliano Chamorro Vargas juhtimisel Managua ning Rodriguez loobus võimust. Mõlema konfliktipoole läbirääkimiste tulemusel sai presidendiks lõpuks Juan José Estrada, kes kuulus küll liberaalide parteisse, aga toetas siiski USA poliitikat ja valmistas ette võimu ülemineku Adolfo Díazele, kes seni tegutses asepresidendina. Luis Menast sai aga uue valitsuse juures riigi relvajõudude ülemjuhataja. Pärast seda, kui Diazest sai president, jätkas Juan José Estrada asepresidendina.[1]

21. juulil 1912 kõrvaldas president Diaz Mena relvajõudude ülemjuhataja kohalt, asendades ta Emiliano Chamorro Vargasega. Mena oli sunnitud pealinnast pagema ja koos liberaalist kindrali Benjamín Zeledóniga alustasid nad sõda president Diaze vastu. Nende baasiks oli Granada. Ülestõusnud hõivasid kiiresti Masaya ja Tipitapa ning alustasid rünnakut Managuale. Seda linna nad aga vallutada ei suutnud ja nii taganesid nad Masayasse, et vägedele puhkust anda.

Diaz ja Chamorro mõistsid, et oma jõududega nad toime ei tule. Diaz andis USA saadikule George T. Weitzelile 200 000 dollarit, see aga tagas vastutasuks USA merejalaväelaste saatmise Nicaraguasse.[2] Mena kaotas konflikti ja pagendati Panamasse.[3] 4. oktoobril 1912 õnnestus valitsusjõududel koostöös USA ekspeditsioonikorpusega ülestõusnute jõud lõplikult purustada.

Aastal 1917 lahkus Diaz poliitikast. Aastal 1926 haaras Emiliano Chamorro Vargas riigis võimu. Pärast seda, kui ta võimult lahkuma sunniti, andis presidendi kohusetäitjaks saanud Sebastián Uriza presidendi ametiposti üle mitte presidendiks valitud Carlos José Solórzanole, vaid Adolfo Diazele. See tõi kaasa rahutused ja sandinistid alustasid ülestõusu. Selle mahasurumiseks kutsus Diaz taas appi Ameerika Ühendriikide sõjaväe. Aastal 1933 läks ta taas vabatahtlikult erru ja tema asemel valiti uueks presidendiks ülestõusnute esindaja José María Moncada.

Pärast ametist lahkumist omandas ta mitmed sandinistide poolt hävitatud kullakaevandused ja üritas neid taas käima panna, kuid ebaõnnestunult. Kui riigis haaras võimu Anastasio Somoza García, lahkus Diaz riigist ja asus elama New Yorki.

Diaz ei abiellunud, ent sellele vaatamata oli tal kaks last: Irma Díaz Fajardo ja Henry Díaz Rivas.[4]

Adolfo Diaz suri 29. jaanuaril 1964 San Josés Costa Ricas.

Poliitiline pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Diaz on üks vastuolulisemaid Nicaragua presidente. Tema võimulolekut on kaks korda kaitsnud Ameerika Ühendriikide sõjavägi; tema võimuloleku ajal müüdi maha ka suurem osa riigi omandist. Samas oli ta võimekas poliitik, kes kaitses oma positsioone kolme võimeka kindrali (Juan José Estrada, Luis Mena ja Emiliano Chamorro) vastu. Tema initsiatiivil sillutati Managua tänavad ja võeti kasutusele córdoba. Ka pani ta aluse Nicaragua Rahvaarmeele.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://libraries.ucsd.edu/collections/about/collections-of-distinction/latin-american-elections-statistics/nicaragua/elections-and-events-19071924.html
  2. Díaz Lacayo, Adolfo. Nicaragua: Gobiernos, Gobernantes y Genealogías.
  3. https://books.google.ee/books?id=48g116X9IIwC&pg=PA377&vq=Mena&dq=Mena+Leon+Nicaragua&source=gbs_search_s&redir_esc=y#v=onepage&q=Mena&f=false
  4. El Nuevo Diario, 29. Oktober 2007 De origen italiano, cuenta entre sus ramas a un descendiente que fue tres veces presidente de Nicaragua.
Eelnev
Juan José Estrada
Nicaragua president
9. mai 19111. jaanuar 1917
Järgnev
Emiliano Chamorro Vargas
Eelnev
Sebastián Uriza
Nicaragua president
27. august 19261. jaanuar 1929
Järgnev
José María Moncada