Luis Mena

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Luis Mena (Luis Mena Vado või Luis Mena Solórzano; sündinud umbes 1865, surnud 20. mail 1928) oli Nicaragua poliitik ja sõjaväelane, lühikest aega Nicaragua president.

Riigi varasema presidendi José Santos Zelaya poliitika ohustas USA huvisid piirkonnas ja see asus koos Guatemala valitsusega toetama Nicaragua konservatiivseid jõudusid. Aastal 1907 alustas USA laevastik Nicaragua sadamate hõivamist. Aastal 1909 hukati mitmed tabatud USA sõdurid. See tõi kaasa suurema USA interventsiooni, mille tagajärjel loobus Zelaya aasta lõpus võimust ja otsis varjupaika Mehhikost, andes võimu üle José Madriz Rodriguezele.

Zelaya võimult lahkumine aga konflikti muutusi ei toonud. Moskiitorannikul alguse saanud Revolución de la Costa Atlántica haaras üha suuremat osa riigist. 19. augustil 1910 hõivasid ülestõusnute väed Luis Mena, Adolfo Díaze ja Emiliano Chamorro Vargas juhtimisel Managua ning Rodriguez loobus võimust. Ka tema põgenes Mehhikosse, kus ta järgmise aasta 14. mail suri.

Pärast Rodrigueze pagemist määras liberaalne partei presidendi kohusetäitjaks José Dolores Estrada, kes oli selles ametis seitse päeva, seejärel võttis võimu üle konservatiivsete vaadetega Luis Mena. Mõlema konfliktipoole läbirääkimiste tulemusel sai sellesse ametisse siiski Juan José Estrada, kes kuulus küll liberaalide parteisse, aga toetas siiski USA poliitikat ja valmistas ette võimu ülemineku Adolfo Díazele, Luis Menast sai uue valitsuse juures riigi relvajõudude ülemjuhataja.

Aastal 1911 toetas Nicaragua parlament järgmise presidendikandidaadina Juan José Estradat. Kohe korraldati uued valimised ja uus parlament kuulutas, et Luis Menast peaks saama aastateks 19131917 Nicaragua president.[1]

21. juulil 1912 kõrvaldas president Diaz Mena relvajõudude ülemjuhataja kohalt. Mena oli sunnitud pealinnast pagema ja koos liberaalist kindrali Benjamín Zeledóniga alustasid nad sõda president Diaze vastu. Nende baasiks oli Granada. Ülestõusnud hõivasid kiiresti Masaya ja Tipitapa ning alustasid rünnakut Managuale. Seda linna nad aga vallutada ei suutnud ja nii taganesid nad Masayasse, et vägedele puhkust anda.

Diaz ja Chamorro mõistsid, et oma jõududega nad toime ei tule. Diaz andis USA saadikule George T. Weitzelile 200 000 dollarit, see aga tagas vastutasuks USA merejalaväelaste saatmise Nicaraguasse.[2] Mena kaotas konflikti ja pagendati Panamasse.[3] Tema seni konservatiivide poolel olnud pere koos Eduardo Montiel de la Cerda järeltulijatega liitusid aga võitluseks Diaze ja Chamorro vastu liberaalidega.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
José Dolores Estrada
Nicaragua president
27. august 191030. august 1910
Järgnev
Juan José Estrada